Üks asi korraga?

Esimesena haarab väljakutsest arutada küsimust “kuidas mõjutab nett lapsi?” kinni Uku (9), kes saabub intervjuule koos ema, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute dotsendi Pille Pruulmann-Vengerfeldtiga (35).

Uku: “Mina tean, mis juhtub nendega, kes mängivad palju Growtopiat. Prillid võib saada.”
Pille: “Kas see on kõige hullem asi, mis nendega juhtuda võib?”

Uku: “No nad hakkavad uhkustama asjadega, mis neil mängus on. Või kui keegi neile vastu vaidleb, siis ähvardavad, et “sina tegid mulle nii ja nüüd ma võtan sul need asjad Growis ära!””
Pille võtab jutujärje üle: “Kui varem arvati, et meil on võimalik eristada virtuaal- ja reaalmaailmas toimuvat, siis tegelikult võtavad praegused lapsed kõike ühe ja sama maailmana. Enamik uurijaid on jõudnud järeldusele, et skisofreenilist olukorda, mida varem kardeti – laste identiteedi lõhestumist –, tegelikult ei teki. Sotsiaalvõrgustikud ja online-keskkonnad on klassiruumi ja muude keskkondade laiendused. Sellest lähtuvalt ütlevadki lapsed, et kui sa koolis minuga tülitsed, teen ma sulle online-mängus ära!”

Ka pole vanematel põhjust peljata, nagu tähendaks netisolek tingimata suurt isolatsiooni. “Tänapäeva online-keskkonnad on väga sotsiaalsed,” ütleb Pille, “päriselu sõbrad kantakse virtuaalkeskkonda üle. Eriti kehtib see väiksemate laste kohta. Meie, kes me pole digiajastul kasvanud, tõmbame piiri vahele, aga neile on see üks maailm. Seetõttu võib ka juhtuda, et laps, keda vanemad-kurjad ei lase virtuaalmaailma, nagu meie peres, satub mõneti isolatsiooni päriselus.”

Uku: “Jah, mul on vähe sõpru, sest mina ei käi väga palju arvutis. Aga... mul on poole rohkem teadmisi muudes valdkondades!”

Üks või teine

Ukul on õigus – kui treenime ühekülgselt vaid üht valdkonda, jääme teistes nõrgaks. Meie aju vastuvõtuvõimel on piirid, ütleb Nicholas Carr raamatus “Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb”. Aga seda pole alati arvatud.

Näiteks järeldas Ameerika psühhiaatriaprofessor Gary Small, viidates uuringutele, mille järgi suurendab veebi sirvimine ja multitasking aju aktiivsust, et veebis surfamine on hea ajutrenn. Nüüd teatakse, et eesmise ajuosa kasutamine, mida nõuab veebis surfamine, lihvib küll meie probleemilahendus- ja otsuste langetamise oskusi, kuid võtab lõivu mujalt.
Nimelt ei suuda aju, mida suunatakse pidevalt kiireid otsuseid langetama, loetud teksti tõlgendada. Inimene, kel on töös mitu kanalit korraga, ohverdab võime süveneda ja loetut mõista. “Kui kogenud netisurfari mõistus on kihav, siis kogenud raamatulugeja oma rahulik,” järeldab Carr. On tõsi, et raamatulugemine stimuleerib meeli vähem, kuid on just tänu sellele rahustav ja intellektuaalselt nauditav.

Isegi e-raamatute lugemine ei tähenda ajule sama mis paberraamatute lugemine. Kuna e-raamatu tootjad ei taha müüa vaid trükiraamatute e-versioone, ilmub neisse aina enam dünaamilisi vigureid: linke, videoid ja vestlusi. Meie meeled haaravad ka siin eksitamisvõimalusest ja selle asemel, et süveneda teksti, otsib lugeja varsti autori kohta Wikipediast infot või on vajutanud mõne teise tema teose lingile. Täielik süvenemine autori maailma – ühesõnaga, lugemismõnu – saab säärases hüpertekstidega e-raamatus rikutud.

Mitu kanalit korraga

Aga ehk on meie lapsed siiski teistsugused – sirvivad tahvelarvutist netti, vaatavad telekast filmi ning süvenevad korraga mõlemasse? Carr seda ei kinnita.

Ka Pille on veendunud, et meie laste ajud ei erine kuigi palju meie omadest. Ta kohtab loenguid pidades auditooriumis aina enam neid, kes hoiavad arvuti lahti ning teevad samal ajal nägu, et kuulavad teda. “Tegelikult nad seda ei suuda,” on Pille veendunud.

Ta toob näiteks taustaks mängiva raadio kuulamise. “Isegi siis, kui sa ei tee midagi süvenemist nõudvat, näiteks valmistad süüa, pead aeg-ajalt oma tähelepanu n-ö liigutama. Kui keskendad tähelepanu pannile, läheb raadiojutt kõrvust mööda, või vastupidi – süvened saatesse ja kõrvetad toidu põhja.”

Pille ei tea ühtki uuringut, mille järgi meie lastest, digipärismaalastest, oleks saanud suurepärased paralleelsignaalide vastuvõtjad. Seetõttu on ta kindel, et ka laste tähelepanu on korraga ikka ühel kanalil, ükskõik mida nad ise ka ei räägiks.

“Loomulikult märkab inimene tänu perifeersele nägemisele midagi ka muu tegevuse kõrvalt. Meil on ju geneetiliselt kiirem mõtlemine, mis reageerib ohu korral, ja aeglane mõtlemine, mis kaalub poolt- ja vastuargumente,” möönab ta inimaju mõningast võimet jälgida paralleelselt toimuvaid asju. “Kuigi kogemused mõjutavad aju, ei usu ma aga, et paarkümmend aastat netiühendust on kujundanud meie lastele täiesti teistmoodi toimiva aju.”

Telekas ja tahvel

Ülikiirete tehnoloogiliste lahenduste keskel üles kasvav põlvkond saab hoopis teistsugust stimulatsiooni, kui saime meie lastena. Laste kogemused erinevad ka mandriti – kui Ameerika arvestuse järgi sündis Y-generatsioon ehk netipõlvkond juba aastail 1977–1997, siis Eestis on netilapsed praegu alles teismelised. Kuid ka meist pikema kogemusega Ameerika teadlased ei oska täpselt öelda, kuidas nett lapsi mõjutab. Tehnoloogia areng on selleks liiga kiire. Mäletate – alles aastal 2000 oli Google tõusuteel, Facebook tuli 2004, YouTube 2005, iPad 2010. Teadusel on keeruline tehnoloogiaga sammu pidada.

Küll on lapse arengu uurijatele selge, et liigne telerivaatamine võib alla kolmeaastastel tekitada probleeme kõne arengus ning tähelepanuhäireid. Washingtoni ülikooli Lapse tervise instituudi direktor Dimitri A. Christakis, kes on viimase nelja aasta jooksul uurinud ka tahvelarvutite mõju õrnas eas lastele, leiab hiljutises artiklis, et kui võrrelda mänguasjadega tegelemise ja telerivaatamise toimet, siis interaktiivne meedia mõjub lastele pigem nagu mäng leludega.

Christakis viitab, et telerist ei leia laps saavutamise rõõmu – ei hõika ju teleka ees keegi: “Hakkama sain!” Sellest hoolimata hoiatab teadlane puutetundliku meedia varase kasutamise eest, kuna see võtab endale aja, mis võiks kuluda teistele tegevustele. Näiteks õhtusöögilauas võiks pere omavahel suhelda, mitte ajada igaüks oma ekraanis näpuga järge. Teisalt – tahvli kasutamist teleri asemel peab doktor tervitatavaks.

Christakis hoiatab ka interaktiivse meedia sõltuvust tekitava toime eest ja leiab, et alla kolmeaastased ei tohiks sellega tegelda rohkem kui 30–60 minutit päevas. Muuseas teatab ta, et vana hea raamatute ettelugemine arendab mudilast siiski mitmekülgsemalt kui tahvel.

Vähe und ja palju meediat

Pille toob välja veel ühe põhjuse, mis digiajastu inimesi teisiti käituma paneb. See pole otseselt tehnoloogia, kuid on sellega seotud – krooniline unepuudus. Meie lapsed magavad liiga vähe. Terve lääne ühiskond magab liiga vähe. Elame surve all olla tõhus, ja kuna keegi ei suuda pidevalt tõhus olla, katsume rakendada multitaskingut.

“Meil on 24 tundi ööpäevas ja hoolimata meie püüdest rööprähelda ei ole meie vastuvõtuvõime muutunud,” räägib Pille. “Meil on ikkagi kaks silma, kaks kõrva, üks nina. See tähendab, et signaal saab sisse tulla ainult piiratud hulga kanalite kaudu. Ja kui konkureerivaid sõnumeid on liiga palju, muutume hoopis ebatõhusaks. Et venima jäänud tööd siiski ära teha, hakkame muude tegevuste arvelt aega juurde võtma. Me oleme vähem õues, loeme vähem raamatuid – ja lõpuks magame vähem, et rohkem digitaalmeediat tarbida.”

Veel üks joon on digipõlvkonna lastele iseloomulik. “Praegusi lapsi peetakse loovamateks kui varasemaid, on ju neil rohkem võimalusi olla loovad,” arutleb Pille. “Kuid paraku on ka laste loovus väga raamistatud meediaga. On selge, et loovus peabki olema keskkonnaga dialoogis, aga praegune dialoog ei ole tihti uue loomine, vaid kopeerimine. Meie lastel on sõnumeid, mida kopeerida, oluliselt rohkem; ja küsimus on selles, kas nad jõuavad sealt edasi uute loomiseni.”
Sagedane kontakt digimeediaga paneb unustama veel üht loovusele õhutavat oskust: igavlemist. Meie lapsed ei oska oma mõtetega üksi olla.

Taust ja fookus

Nii või teisiti, keskendumisraskustega laste hulk üha suureneb. Tähelepanu- ja keskendumishäirega lapsi ajavad paralleelsignaalid segadusse. “Hüpid lülituvad hästi kiirelt ümber. See on iseenesest väärt omadus, aga hüpide puhul on põhjus selles, et nad ei oska signaalide vahel valida,” ütleb Pille.

Kui tavaliselt suudab inimene ühe paralleelsignaali taustaks lülitada, siis aina enam lapsi ei suuda tausta ja fookust eristada. “Vaadake Ken Robinsoni netivideot Changing Education Paradigms: me topime lapsed ravimeid täis, et nad oleksid selles multimeedia-maailmas võimelised natukenegi keskenduma,” räägib Pille.

Ühe hiljutise uuringu käigus vaadeldi ligi 300 eri vanuses õpilast olulist koolitööd ette valmistamas. Umbes 120 sekundit pärast töö alustamist hakkasid ilmnema esimesed märgid katkestamistest, ehkki katsealused teadsid, et kaamera neid jälgib. Uurijate kinnitusel on tänapäeva õpilastel väga raske keskendada tähelepanu veerand tunniks isegi neile tähtsatele tegevustele. Levinud tava on pingutada paar minutit ja suunata siis tähelepanu mujale, näiteks vaadata Facebooki või kontrollida meile. Kas see ongi see, mille kohta netipõlvkond väidab, et nad on väga head rööprähklejad?

Pole ka ime, sest nagu ütleb Nicholas Carr, võrk ongi segamissüsteem. Seda tähelepanu hajutamiseks loodud masinat pole mõistlik õrnas eas laste kätte piiramatuks ajaks mängida anda. Pille kodus kehtib näiteks reegel, et lapsed peavad arvutisse pääsemiseks midagi tegema.
Uku: “Mina pean lugema.”

Pille: “Nii mitu lehekülge, nii mitu minutit. Ja kui oled arvutis, ei vaata samal ajal multikat ega kemple vennaga. Üks tegevus korraga on meie peres muutunud küll...”
Uku: “... normaalseks!”