Hoolimata sellest, missuguse sissetuleku suurusega pere hulka kuulub sinu laps, tal on vaja õppida suhtlema ka nende lastega, kelle pere sissetulek ja sellest tulenevad võimalused on teistsugused. Tähtis on õpetada last leidma ühist keelt erinevatest sotsiaalsetest kihtidest lastega.  Miks?  Aga sellepärast, et elus hakkab ta suhtlema erinevate inimestega. Ning sellest, kuidas ta seda teeb, sõltub tulevikus paljuski tema heaolu, psüühiline seisund ning ka eneseväärikus.

Koolieelikud

5-6-aastastel ei ole veel selget arusaama mõistest palju või vähe. Täpsemalt, see küll on, kuid vaid sellistes raamides, mis piirduvad teemaga kas osteti mänguasi või ei.  Ei ostetud, tähendab oleme vaesed. Erikal on, tema on rikas.

Ning selles olukorras polegi lapse jaoks üldse oluline, kui palju see nukk, auto või märkmik maksavad. Laste jaoks on kõik lihtne ja selge. Kui sul on see konkreetne hetkel populaarne vidin (olgu või üksnes lasteaia rühma piires), siis on pere rikas.

Seejärel algavad sotsiaalsed mängud. „Aarde” omanikuga tahetakse sõbrustada. Tema juurde tullakse, palutakse vaadata, katsuda, mängida. Ta on tähelepanu keskmes. Ta on päevakangelane. See pole ei hea ega ka mitte halb. Need on normaalsed  vastastikused suhted kollektiivis.  Keeruliseks läheb asi siis, kui „rikkused” muutuvad manipuleerimise vahenditeks. „Kellele tahan, sellele annan mängida!”, kinnitab uhkelt aarde omanik.  „Kui ma saan selle konstruktori, siis tahavad kõik minuga mängida”, veenab vanemaid veel üks väike manipulaator.  Mida siis ette võtta?

Kui pere eelarve on tagasihoidlik, tuleb niikuinii keelduda kallite asjade ostmisest. Ainult ei tasu end seetõttu süüdlasena tunda. Selles pole midagi hullu. Muide, enamusele koolieelikutest pole tähtis mitte niivõrd ostetud asi iseenesest, kuivõrd ostude sagedus ning uute asjade hulk.

Seega võid hellitada oma last aeg-ajalt ka odavate asjakestega. Nii võib tõsta tema enesehinnangut, ilma et pere rahakott selle all kannataks.

Aga kui teil on võimalus osta kalleid mänguasju?  Siis püüa oma järeltulijale selgitada, et mitte kõikidel lastel ei ole nii palju häid mängukanne. Temal on vedanud, see aga ei tähenda hoopiski, et ta ise on sellepärast teistest parem. Õpeta last jagama, kinkima midagi sõpradele (olgu või kleepse) või lihtsalt kommi pakkuma. Tal on seda oskust vaja, sest kui ta läheb oma kalli mänguasjaga lasteaeda ja keeldub seda teistele mängida andmast, siis võib olla tulemus ka vastupidine oodatule - kadekops pole just populaarne mängusõber.

Sirgus suuremaks, kas sai ka targemaks?

Koolilapsed soovivad juba kindlamaid ja sügavamaid omavahelisi suhteid kui lasteaialapsed. Nüüd käib võrdlus printsiibil: mida kallim, seda ägedam!

Sotsiaalse ebavõrdsuse tõttu kannatavad nii „rikkad” kui ka „vaesed” lapsed. Oma roll on siin ka vanemate käitumisel. Kui vanem oma rahaliste võimalustega esineb või siis vastupidi - halab vaesuse üle, siis seda kõike panevad tähele ka lapsed. ja võtavad selle käitumismalli ja suhtumise üle. Lapsel kujuneb  välja stereotüüp: parem on see, kes on materiaalselt rikkam.  

Hoolimata sellest, kas sinu laps kuulub rikkamasse või vaesemasse perre, aita tal raha väärtust tundma õppida näiteks läbi töölkäimise. Kui laps saab ise teenida, on tema suhtumine rahasse hoopis teistsugune, hoolimata sellest, kas ta igapäevaselt saab suuremat või väiksemat taskuraha.

Lastel tuleb õppida mõistma, et ta ei ole see, mida ta omab.

Vanematel tuleb neid selles aidata, ehkki ka paljudel täiskasvanutel endil on see teema endale selgeks tegemata.

Võib juhtuda ka nii, et sinu laps tunneb end enamkindlustatute seltskonnas halvasti, sest temal ei ole kallist telefoni ega moekat jopet. Mida siis ette võtta?

Aita tal teadvustada oma isiklikku unikaalsust. Ehk on tal hobi või oskused, mis võiks tema enesekindlust tõsta ja tekitada huvi ka teistes lastes? Arutage koos läbi, mille üle võiks laps uhkust tunda, milliseid edusamme ta teeb.

Nendel, kes hästi õpivad ja on seejuures osavõtlikud ning abivalmid, on lihtsam. Teised ei hakka siis neid nende rahaliste võimaluste järgi nii karmilt lahterdama. Sellistel lastel on vaatamata „rahalisele seisule” teiste seas autoriteet. Veel armastatakse neid, kel on huumorimeel ning kes on võimelised alati naerma, eelkõige iseenda üle.