Vabakasvatus või lapse kasvatamata jätmine?
Lapsevanemate seas on üha levinum mõiste "vabakasvatus". Mida see aga endast kujutab? Minu meelest on see kaotanud oma ametliku pedagoogilise tähenduse last suunavast ja tema erivajadustega arvestavast kasvatusest ning saanud lapsevanemate seas lihtlabaseks vabanduseks oma laps üldse kasvatuseta jätta.
“Meil on vabakasvatus,” ütleb ema ja laseb lapsel enne õhtusööki kommikausi tühjaks süüa. “Meil ka,” lausub tema sõbranna, kelle laps läheb uute valgete kingadega liivakasti lihtsalt selle pärast, et ta tahab neid juba kohe kanda. Vabakasvatus? Ei. Kasvatamatus? Jah! Laps on laps ja teda tuleb suunata, käskida, veenda ja vajadusel karistada. Kuidas ta muidu õpib? Ma ei väida nagu peaks laps eriti range korra all kasvama — kuid lasta tal kõike teha ja proovida, ilma et ta iial peaks tundma, et ta on midagi valesti teinud? Kuidas ta siis kasvama ja arenema peaks? Eelkõige — kuidas ta niimoodi oma tegude eest vastutama õpib?
Vabakasvatuse taha peidavad end vanemad, kes ei oska või lihtsalt ei taha oma last kasvatada, juhendada, suunata ja õpetada. Eelkõige vanemad, kes ei raatsi oma last karistada. “Ta on ju veel nii väike, ta ei tea ise ka, mida ta teeb.” Muidugi ei tea, kui sa talle seda selgitamagi ei vaevu. Ma ei väida, et lapsi tuleks füüsiliselt karistada — tark lapsevanem suudab ka sõnade ja emotsioonidega lapsele eluks ajaks õppetunni anda. Laps, kes ei saa vanematelt iial õppetunde ongi kasvatamatu rüblik, kes tekitab igas temaga ühte klassiruumi sattuvas õpetajas soovi amet maha panna. Vaadates kasvõi ühe ja sama klassi lapsi. Miks on nii, et ühed suudavad tunnis vaikselt olla, õppida ja areneda ning teised ajavad vaid oma õigust taga, ent pole kohustustest kuulnudki? Üpris ilmselgelt on neil lastel olnud kodus võimas “vabakasvatus”.
Tuttava lapsevanema poja lasteaiarühmas on üks poiss, kes soostub sööma vaid kartulikrõpse, komme, küpsiseid ja muud jama. “Aga ta ju muud ei söö — ei saa ometi last nälga jätta,” kostab selle peale lapse ema. Sama poiss on ka teistele lastele vastu pead andnud ja koguni ühe rühmakaaslase pluusi ära lõhkunud. Ema reaktsioon? “Kallikene, nii ei tehta.” Kõik. Lõpp. Ei mingeid seletusi, ei mingit karistamist, mitte midagi. Vabakasvatus missugune ja tulemuseks on laps, kes tuleb igal hommikul lasteaeda, uus kiusualune välja valitud ja rusikad õhus. “Sellistest lastest kasvavad inimesed, kes ei oska, taga ega suuda teistega arvestada. Töötajad, keda ükski firma ei taha näha, sest neil puudub kohusetunne, vastutus ja hoolimine,” arutleb tuttav ema ning mina nõustun sellega. Ühtlasi saavad neist pirtsakad sööjad, halvad suhtlejad ja kodanikud "kellele reeglid ei kehti."
Peale selle, et omaalgatuslikku vabakasvatust harrastavad lapsevanemad teadjamaid päid raputama panevad, mõjub see kõige hullemini siiski lapsele endale. Mõelge nüüd ise — ta on alles väike kodanik, kellel on elust ja olust vaid õrn arusaam. Kust ta veel seda kõike õppima peaks, kui mitte oma vanematelt? Samad vanemad, kes süüa annavad, unejuttu loevad, kaisutavad ja hellitavad, peaksid vajadusel suutma olla ka ranged kasvatajad, kes suudavad oma sõna maksma panna. Laps ei pea kasvama rangete käskude ja keeldude all, vaid inimlikus ja sõbralikus keskkonnas, kus käskudel ja keeldudel on lihtsalt vajadusel oma koht. Väike inimene ei tea alati, kuidas käituda. Ta ei tea, mida tohib ja mida mitte — just lapsevanem peab talle neid eluks vajalikke õppetunde andma.
Lõpetuseks, leidsin Internetist päris naljaka ja õpetliku loo. Sõitis 6aastane oma emaga bussis ja kiigutas järjepidevalt jalgu kõrval istuva vanadaami tordikarbi vastu. Nii juba mitu peatusevahet, kuni daam soostus poissi keelitama. “Oi, ärge nii öelge, tal on vabakasvatus,” kostis lapse ema. Kõrval seisis noormees, kes toimuvat huviga jälginud oli. Enne bussist väljumist avas ta 6aastase peopesa ja sülitas sinna oma nätsu. “Minul oli ka vabakasvatus,” kostis ta ja lahkus bussist. Üpris äärmuslik, kuid ometi õpetlik, kas pole?
Mida arvate teie? Kui palju te näete lapsevanemaid, kes võib-olla ütlevad lapsele, et ei tohi, kuid ei seleta iial, miks ei tohi?
