Väike püksisääre ripats

Meie puutusime lahusolekuängiga kokku siis, kui poeg oli kümnekuune. Pidime ta üheks ööks vanaema juurde jätma. Lahkumine ja öö vanaema juures sujusid mõnusalt. Ka hommikul ärkas laps rõõmsana ja enne lõunaund olime tagasi. Ent kodus ei olnud pärast seda päeva miski endine,” räägib Kristi Metsla (36), kahese Gre­gori ja kolmese Geili ema. “Iga kord, kui tahtsin toast lahkuda või poodi minna, tabas last pisemat sorti paanikahoog. Ma ei saanud enam koduseid toimetusi teha, ammugi arvuti taga uudiseid lugeda või tööasju ajada. Ja igal hommikul, kui issi tööle läks, jäi laps ukse taha karjuma.”

Erle Tilk (26), kel on poolteise­aastane poeg Rannar, nendib: “Ka meil on suur emmevajadus. Kodused toimetused pean jõudma teha siis, kui laps magab. Käisime ka arstil ja uuringutel, kui ta väike oli. Ta lihtsalt nuttis nii kohutavalt palju. Lastearst ütles, et mu poeg ongi tundliku närvikavaga ja on esimesed eluaastad tõenäoliselt väga klammerduv. Arsti sõnade järgi ongi läinud.”

Mis on lahusolekuäng?

Lastepsühholoog Ave Orgulase sõnul on 1. eluaasta lõpul tekkiv ängistus normaalne. Tegelikult on see lausa verstapost lapse arenguteel. See näitab, et laps on nüüd teadlik, et tal on vaid üks ema ja isa, kelle kadumine silmapiirilt mõjub frustreerivalt. Laps saab aru, et tema ja vanem ei ole üks ja sama.

Kristi tõdeb, et algul oli lapse klammer­dumine isegi meeldiv. Hea on olla oma lapsele nii tähtis. Ent ajapikku tekkisid mured. “Näiteks ei saa me mitte kusagil ilma lasteta käia, ja ma ei tea, kas mul on võimalik üldse tööle naasta, kui aeg käes.”

Jah, lapse sügav lahusolekuäng võib tähendada, et raske on jätta teda hoidjaga või viia lasteaeda. Erle arutleb: “Õnneks Rannar praegu sõime ei lähe, ent olen mõelnud, mis siis juhtuks. Peaksin vist harjutama teda rohkem teistega seltsima. Samas hakkab mul lapsest kahju, ei taha teda kellegi juurde nutma jätta. Loodan, et ajaga kasvab laps sellest klammerdumis­perioodist välja.”

Targad raamatud ütlevad, et lahusolekuäng tekib lastel 8.–12. elukuu vahel ning selle kõrgaeg saabub, kui laps on aasta-poolteisene. Teise eluaasta lõpul peaksid hirmud taanduma. Kristi suhtub nendesse tärminitesse siiski skeptiliselt: “Meie poeg on nüüd kahene, aga hetkel ei ole küll ühtki märki, et ängistus mööduma hakkaks.”

Kõik käigud kaalukausil

Kindlasti ongi iga laps isemoodi. Mõned elavad ängi üle kergemini, teised nutavad end hingetuks ja viskavad vibuna pikali.

Erle poeg hakkab kohe emmet ot­sima, kui too on eemal. “Mõned harvad korrad olen jätnud Rannari isa või oma venna hoida. Tavaliselt käib ja viriseb ta siis mind otsides mööda korterit. Kui ei leia, läheb magamistuppa suure voodi najale nutma. Hoidjal on tükk tegu, et ta tähelepanu mujale juhtida.”

“Meie peres tähendab lahkumisäng sedagi, et laps tunnistab hoidjatena vaid oma pere liikmeid,” lisab Kristi. “Teiste hoidjatega ta ei lävi ja otsib omasid. Kui emmet pole, ripub issi küljes, ja kui issit ka pole, siis kolmeaastase õe küljes. Viimases hädas aitab ka õe kalli.”

Mõlemas peres on lapse mure vanematele nii raske, et iga käiku kaalutakse enne kümme korda. Kas see on ikka hädavajalik?

Öine ärevus

Eriti kurnavad ja tähelepanu nõudvad on öised hirmu- ja nutuhood. “Gregoril on palju selliseid öid, kus ta magab ühtejutti. Aga periooditi võib ta iga öö enam-vähem samal ajal ärgata, emmet hüüda ja nutma hakata. Rahustada on teda väga raske. Mõni selline periood kestab kaks nädalat järgemööda. Siis hoian teda süles, ta nutab oma nutu ära ja magab edasi,” kirjeldab Kristi. Vahel aitab ka see, kui ema pojale juua pakub. Siis jääb nutt katki ja poiss saab rahulikult uinuda.

“Rannar ärkab öösel tihti kriiskava nutuga. Vahel magab ta pärast rahunemist veidi aega meie voodis, kuid tavaliselt panen ta võrevoodisse. Mõnikord olen palunud mehel lapsega tegelda, kuid see lõpeb enamasti sellega, et ikka võtan mina asja üle, sest põnn ei rahune,” kurdab Erle.

Mida teha?

• Öistele nutuhoogudele tuleb kärmelt reageerida. “Nutu korral tuleb last paitada ja püüda teda kiiresti rahustada, et ta jälle uinuks. Vahel, kui laps ei ole kontaktne, on vaja ta sülle võtta. Kui laps on rahunenud, võiks panna ta oma voodisse,” soovitab Ave Orgulas.
• Kui laps on harjunud juba omaette magama, ei tasu teda taas kaissu harjutada. Ajapikku kaovad ka nutuhood.
• Kõige tähtsam ongi meeles pidada, et raske aeg on vaja üle elada ja et laps ei tõsta kisa meelega. Kui ta hakkab nutma, kui emme toast lahkub, kardabki ta siiralt, et ema ei tule kunagi tagasi.
• Sellal, kui ema lapse ealiste iseärasuste möödumist ootab, saab hirmude leevendamiseks kasutada järgmisi nippe.
• Kui pead ära käima, kinnita lapsele, et tuled varsti tagasi. Algul ei saa laps sellest aru, kuid ajapikku hakkab ta sõnade tähendust mõistma.
• Tee alati kalli ja musi, enne kui lahkud. Minemahiilimine muudab asja ainult hullemaks ja hirm süveneb.
• Ära venita hüvastijätte pikaks.
• Ole enesekindel ja rahustav.
• Ära näita oma pisaraid, kuigi lapse mure võib sulle raskusi tekitada.
• Tee koostööd sellega, kelle juurde laps jääb. Las hoidja otsib talle kiirelt huvitavat tegevus

Emade nipid

Kristil on välja kujunenud omad nipid, kuidas last vahel mõneks tunniks hoidja hoolde usaldada. “Alati, kui on vaja poeg vanaema juurde jätta, jätan lasteaiast koju ka õde Geili. Siis on Gregoril vähemalt üks turvaisik kõrval, kellele toetuda.” Enamasti kogub Kristi kõik vajalikud käigud ühe päeva peale kokku, et last mitte liialt traumeerida. “Palju aitab seegi, kui kutsun vanaema last hoidma meie koju, mitte ei vii poega vanaema juurde. Kodus on lapsel turvalisem tunne.”

•  
• Erlel on paar head nõksu söögitegemise ajaks. “Me teeme koos köögis süüa. Laps mängib põrandal pottide, pannide ja söögiriistadega. Mina räägin, mida ma parajasti hakin või keedan, et ta tunneks end kaasatuna. Nii kui ta end vähegi üksi­jäetuna tunneb, on kohe virin ja käed taeva poole, opa! Eks vahel, kui miski ei sobi, lasen tal viriseda ka,” kirjeldab Erle argipäeva ja lisab: “Tegelikult mind praegu eriti ei häirigi, et üksi välja ei pääse. Vajalikud asjad saab ka lapsega aetud. Meil on koos päris tore ja naudin seda. Ent loodetavasti ajaga lapse iseseisvus suureneb.”
•  

Mängime peitust!

Ave Orgulas, Tallinna Perekeskuse psühholoog

Esimesel kolmel eluaastal püüab laps ümbritsevaid inimesi ja maailma tundma õppida. Kui täiskasvanud teda sel teel piisavalt aitavad ja toetavad, kujuneb lapses turvatunne, mille varal ta jaksab olulisest täiskasvanust lahus olla. See aga ei tähenda, et ta ilmutab soovi käia lasteaias, lastehoius või jääda kellegi teisega. Laps on siis lihtsalt võimeline lohutust otsima ja seda vastu võtma. Ta on suuteline ema-isa armastuse üle kandma kaisuloomale või muule turvaesemele (ema öösärk, kaisulapike vms) ning sellest vajaduse korral tuge ammutama.

Niikaua kui beebi mahub turvahälli, põhiliselt sööb ja magab, pole ka täiskasvanul üldjuhul vaja teda kellegi hoolde jätta. Vanuse kasvades aga lapse maailm avardub ja ta tahab kõigest osa saada. Siis tekib tarvidus jätta ta kellegi hoolde seniks, kui täiskasvanu mõnd asja ajab. Enda lahkumisest tasub last teavitada, temaga hüvasti jätta ja kinnitada, et tuled talle varsti järele.
Tegelikult on lahusoleku õppimine protsess ja sellega võib algust teha juba imiku 2.–3. elukuul, kuid esialgu muidugi mänguliselt. Näiteks peitusemänguga. Tõmbad lapse juuresolekul endal lina üle pea ja hüüad: “Uuuu!” Kui laps siis mõne hetke möödudes sind näeb, kilkab ta kohtumisrõõmust ja ongi saanud kinnitust, et täiskasvanu on olemas ka juhul, kui teda parasjagu näha ei ole.