Väike uks kooliellu

Ikka ja jälle näen, kuidas lapsed õpivad eel­kooli­ jooksul koolirütmide järgi toimetama ja avastavad, et kõik võib olla õppimine. Ja et see õppimine on vahva, isegi siis, kui on vaja pingutada. Kogutakse julgust ning enesekindlust ja pärast selle aasta lõppu jäädakse veel suurema õhinaga päris kooli ootama. Eks kooli on alati oodatud, kas rõõmsa elevuse või hirmu­värinaga hinges. Mõlemal juhul on hea eelnevalt teada, mis tegelikult toimuma hakkab. Eelkool on otse­kui väike uks, mille kaudu saab piiluda suurde kooliellu.

Ma olen hea õppija!

Soome psühholoogiaprofessori Liisa Kelti­kangas-­Järvineni sõnul on lapsel kooli minnes kasulik uskuda, et ta suudab õppida. Veendumus iseendast kui heast õppurist viib kaugemale kui tegelik töö. Õpetajana näen sageli, kui palju suudab laps ära teha, kui tal õnnestub õppimis­huvini jõuda ja minul seda tõeste ­tunnustamistega kõrvalt toetada. Paraku see alati ei õnnestu. Põhjuseks võivad olla erinevad käitumisprobleemid, sotsiaalsete oskuste vähesus, hirmud, logopeedilised mured või hoopis nõrgad sõrmelihased. Seda kõike on vanemana kasulik teada saada enne 1. klassi, sest nii on veel piisavalt aega vajalikku abi otsida.

Olen emaks kolmele toredale inimesele, ­kellest kaks on juba täiskasvanuikka jõudnud. ­Erinevalt meie pere vanematest lastest käis noorim ­eelkoolis. Ja kuigi lasteaias oli ta sotsiaalselt edukas, rõõmsameelne ning teadmishimuline sell, osutus valitud eelkooli akadeemiline maht talle ­liiga suureks väljakutseks. Põhjusi võis olla mitmeid, kuid oluline oli, et meie pere sai selle teadmise enne päris kooli minekut. Saime aja maha võtta ja pereringis nõu pidada, kelle huvidest lähtuda ja kuidas edasi toimetada, et soovitud heast hoopis karu­teene ei kujuneks. Kuna poja sünnipäev jääb septembri lõppu, kaalusime ka kooli­pikenduse taotlemist.

Siiski, 1. septembril asus tollal kuueaastane maailmaavastaja aabitsatarkusi ammutama. Otsust kahetsenud me pole, kuid samas arvan,­ et aasta lisaküpsemisaega oleks tema koolielu lihtsamaks muutnud. Eelkool on kui väike annus päris kooli, mis loob lapsele võimaluse end uue olukorraga harjutada ning vajalikke toimetulekuoskusi omandada. Lapsevanem võib samal ajal saada aimu sellest, mis teda tegelikult ees on ootamas.

Ideaalis peaks eelkool:

• äratama huvi koolis toimuva vastu;
• andma lapsele teadmise, et ta saab koolis ­hakkama;
• andma kogemuse, et pingutamine ja enese­ületamised võivad olla mõnusad;
• oskuse koolis olla;
• mõned eneseabivõtted, mida igavuse, väsimuse vms korral kasutada;
• rõõmu teistega koos tegutsemisest.

Kõige selle kõrval õpivad lapsed justkui möödaminnes ka lugemist, kirjutamist, jutustamist, käelisi tegevusi ja palju muud. Samas ei tasu peljata, et koolis seetõttu midagi teha poleks.

Tööd saab alati täiustada

Eelnevalt mainitud igavus on sõna, mida aeg-ajalt ikka lastelt kuulma juhtun. Iseenesest pole igavustundes midagi halba ja kindlasti pole vaja täis­kasvanud inimesel seda leevendama tõtata. Kuid silmas pidades tulevikku, olen eelkoolitunnis lastega arutledes jõudnud selleni, et näiteks need, kel töö valmis, püüavad igavlemise asemel oma tööd kas värvimisega täiustada või mõtlevad häid mõtteid, kuni on aeg üheskoos jätkata.

Eriti tasub selle võtteni juhatada neid rüblikuid, kes kipuvad töötamist kaaslastega võistlemiseks muutma, püüdes võimalikult kiiresti palju ülesandeid täita. Sellist võistlemist tasub eelkoolieas vältida, otstarbekas on õpetada lapsi omaenda saavutusi ületama. Enne otsuse langetamist tasub uurida, millised on valitava eelkooli eesmärgid ja põhimõtted. Kas eelkooli on konkreetsele lapsele tarvis, sõltub ikka­gi lapsest endast ja pere vajadustest.