Väikese urmeli sünnilugu



Evelin Ilves, Siim Rikker, Evelini köök Roog
Evelin IlvesFoto: Tiit Blaat

Loe seda muinaslugu koos lapsega. See on hea võimalus rääkida temaga hoolimisest ja hoolitsusest nii enda kui ka teiste suhtes.

AMPS

Ühes imepisikeses linnas elas kord üks väike tüdruk. Tal oli suur unistus. Ta tahtis suurena baleriiniks saada. Tüdruk oli mitu korda televiisorist balletietendusi näinud ning laval liuglevad printsessid ja luiged olid talle hinge läinud. Nende elu tundus talle nagu muinasjutt. Ja lapsed ju armastavad muinasjutte.

Väike tüdruk oli koolis kuulnud, et suures linnas on olemas selline kool, kus saab balletitantsijaks õppida. Et sinna pääseda, peab aga keerulised katsed läbima ja sisse saavad ainult kõige paremad. Kindlasti on sinna väga palju tahtjaid, sest kes ei tahaks printsessiks saada. Sellele mõeldes muutus väike tüdruk murelikuks.

Kuigi ta ei kujutanud täpselt ette, mida balletikooli saamiseks oskama peab, läks ta oma pisilinna ääres asuvasse tantsukooli, et harjutada ja natukenegi paremini tantsima õppida. Sest emme sõnul on ballett ka tegelikult tantsimine. Ainult et seda tantsitakse varvaste peal ja selle jaoks peab jalga panema varvaskingad. Tantsu ennast võib samuti varvastantsuks nimetada, kui ballett tundub liiga võõras. Väikesel tüdrukul oli üks imetilluke nukk, kellel seljas luigetantsu seelik ja jalas varvaskingad. Sellepärast teadis ta täpselt, kuidas ühed varvaskingad päriselt välja näevad. Nende peal tippimine tundus hiiglama peen ja põnev.

Seotud lood:

Tüdruk hakkaski oma linnakese tantsukooli tunnis käima. Ikka selleks, et järgmisel sügisel koos emaga suure linna balletikooli katsetele minna. Aga võta näpust – tantsimine, mis paistis pealtnäha nii kerge ja lõbus, oli hoopis hirmus väsitav. Seal pidi palju kiireid liigutusi tegema või siis jälle kole pikalt ühe jala peal paigal seisma. Tagatipuks olid kõik päristantsijad nii imepeenikesed, et tüdruk ei tundnud ennast peeglist piieldes üldse nende moodi.

Selleks, et peenemaks saada, otsustas ta hakata dieeti pidama. Ta oli palju kordi kuulnud ema sõbrannadega arutamas, missugust dieeti jälle kevadel proovida, et suveks peenemaks saada. Tüdruk oli aru saanud, et dieet tähendab väga vähe või üldse mitte söömist. Kui ainult mahla juua, võiks vist hästi ruttu peenikeseks saada?

Loe veel

Tüdruk lõpetaski söömise. Ema küll keelitas teda, aga kangekaelne piiga nõustus ainult mahlaga. Ühel hommikul ei jaksanud ta enam voodist välja tulla. Nii nõrgaks oli tüdruk jäänud! Lapsed peavad korralikult sööma, et neil oleks meel rõõmus ja nad saaksid kasvada. Tüdruk aga oli ennast lausa haigeks näljutanud. Emal ei jäänud muud üle, kui kutsuda kiirabi ja sõita tüdrukuga ruttu haiglasse.

Haigas pandi tüdruk kohe tilgutite alla, sest ta oli tõesti liiga nõrgaks jäänud. Lihtsalt ei jaksanudki enam süüa. Lamas ainult voodis, silmad kinni. Ta ei jõudnud rääkidagi. See oli nii kurb ... Valges kitlis arste käis tema voodi juures lausa mitu ja kõik nad vangutasid pead. Väikese tüdruku emal olid silmad murepisaraist märjad.

Aga siis astus palati uksest sisse ... koer! See oli suur ja karvane, musta läikiva nina ning valgetäpiliste käppadega tegelane. Ta vaatas tüdrukut oma pruunide ilmekate silmadega ja astus talle hästi lähedale. Too koer polnud mõni tavaline peni. Tal oli seljas vest, millel kiri: Teraapiakoer. See tähendas, et ta töötas haiglas.

Tüdruku ema oli nii kohkunud, et ei saanud sõnagi suust! Ta oli korraga sama tumm nagu pisike tütargi – koer, kes töötab haiglas?! Koer astus sõbralikult voodi juurde ja tõmbas lamaval tüdrukul keelega üle näo. Tõmbas korra ja siis veel teisegi. Ja tüdruk tegi lõpuks silmad lahti! Koer pani oma märja nina talle kõrva taha ja tüdruku nägu läks naerule. Ema polnud ammu näinud, et tema pisike tütreke naerataks.

Tüdruk tõstis tasakesi oma kõhna käe ja võttis koeral õrnalt kaela ümbert kinni. Küll ta karv oli siidine ja pehme! Nii mõnus ja soe, et tüdruku käsi kadus kasukasse päris ära. Ja siis tõusis tüdruk istuma ning lausus üle mitme päeva esimesed sõnad: „Tere, kallis kuts!” Nüüd läks valges kitlis arstitädidel kiireks. Kohe toodi kaks kausikest putru, ühel moos ja teisel või peal. Moosiga puder tüdrukule ning võiga muidugi koerale. Mõlemad võtsid keelega pudrukausist ühe limpsi. Täpselt ühtemoodi.

Ja täpselt samal ajal sündis seal haiglas uus urmel! Ta oli hästi selle koera moodi – siidine karvapall, kellel on läikiv must nina. Ta sai nimeks Amps ning tema tööks sai lapsi sööma kutsuda.

Illustratisoon: Tallinna Lastehaigla Toetusfond

Kellel üldse isu polnud, tollele läks Amps vargsi kaissu ja kõditas teda kõrva tagant. Nii sai lapse näo naerule ja kui tuju parem, on ka isu parem. Amps hakkas nüüd iga päev tüdruku juures käima, sest koer pidi oma koju tagasi minema. Koerad nimelt ei tohi iga päev tööl käia, muidu nad väsivad liialt. Selleks ongi haiglas urmelid – nad on kogu aeg seal! Ja tüdruk hakkas Ampsuga koos ilusasti sööma ja saigi terveks. Mine sa tea, äkki tema ongi nüüd laval see valge luik, kes tantsib kõige ilusamini?

Ka sinu heategu aitab haigeid lapsi. Oma annetuse saad teha siin: Tallinna Lastehaigla Toetusfond

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare