Väikevend, kes ei seisnud pudeliski paigal

“Ta oli sünnist saati väga energiline, väga südamlik ja väga puhtust armastav,” meenutab Kaiti Pilk (24) oma lapsepõlvest hüperaktiivset väikevenda. Viimasest, nimetagem teda siin lihtsalt Vennaks, saab lugeda ka Maret Lina raamatust "Minu armas Hüpi". Maret on siis Kaiti ja Venna ema. Lugu, mis neil lehekülgedel lahti kerib, on õe mälestus sellest, kuidas oli kasvada koos eripärase vennaga. Et avanev pilt oleks mitmetahulisem, on õe jutu vahele pikitud ta ema kogemust ehk valitud katkeid raamatust "Minu armas Hüpi".

Tugitoolikatted sirgu!

Kaiti: "Meid oli peres palju - kolm tüdrukut ja neli poissi. Mina olen vanuselt teine laps, Vend on minust kolm aastat noorem. Olen mõelnud, et võib-olla ongi hüperaktiivsel lapsel suures peres kergem kasvada, sest ikka keegi aitab ja pakub mängides seltsi. Kui oleks üks, hüperaktiivne laps, oleks emal palju raskem.

Suures perekonnas on ka lastel lihtsam aru saada, et iga inimene on isemoodi. Kõigil on oma eripärad ja hüperaktiivsus on üks neist.
Kui vennale mõtlen, meenub esimesena tema energilisus. Ta oli püsimatu, ei suutnud ühe tegevuse juures olla kuigi kaua. Mina olen rahulik, aga tema ei püsi pudeliski paigal. Seda oli näha juba enne kooli. Tema mängud olid ikka hästi liikuvad... mitte sõjamängud, vaid nad matkisid vennaga džuudot ning tegid telesarjade, näiteks "Power Rangersi" tegelasi järele.

Vend hoidis väga puhtust ja korda. Kui toas olid tugitoolikatted alla vajunud, sättis ta need sirgu, enne kui istus. Ja riided pidid tal alati puhtad olema, siiamaani on see nii. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi õuest mängimast tulles olnud kui porikäkk... teine vend sai alati rohkem poriseks.

Kuna meie pere laste vanusevahed on aasta-paar, mängisime vahel ka koos. Üks, mis kõiki alati haaras, oli telekamäng. Siis ootas igaüks oma järjekorda, Vend muidugi ka. Ta suutis oodata küll. Kord, kui tal oli sünnipäev, kinkisime talle ühe mängu, tollal uue ja ägeda "Tetrise". Kõik tahtsid sellega hullult mängida ning loomulikult ta lubas, ta oli hästi lahke ja sõbralik. Juhtus aga nii, et ta ise ei saanudki tol päeval jaole, sest vennad-õed olid ees. Ta oli hästi sõbralik, on siiani.

Temaga ei saanud pikka aega tülis olla: ta lihtsalt ei pidanud kaua viha, leppis alati ruttu ära. Samas olid minul ja õel vahel suured tülid, mil me omavahel tükk aega ei rääkinud. Lähisuhted on Vennale tähtsad. Siiani on nii, et ükskõik, kus ta parasjagu on või mida teeb, ikka ta helistab ning pärib, kuidas mul läheb. Ja sünnipäevi ei unusta ta vist kunagi!"

Ema Mareti raamatust: "Juba pisipõnnist alates oli Poiss äärmiselt tähelepanelik inimeste suhtes. /.../ Ta polnud veel pooleaastanegi, kui tajus ema meelemuutusi. Märkasin seda juhuslikult, kui ükskord pahas tujus pisaraid valasin ja väike mehike oleks mis kõik ära teinud, et ema sülle saada ja oma põske talle vastu suruda, lohutada. /.../ Kord talvel, kui oli hirmlibe, läksid lapsed koolimaja suunas. Teeäärt pidi otsis karedamaid kohti ka üks naisõpetaja, kartuses kukkuda. Terve lastespaleeri hulgast oli Poiss ainus, kes astus õpetajannale ligi, võttis tal käe alt kinni ja talutas koolimajani."

Pinged algasid koolis

Kaiti: "Vend ei jõudnud koolis teistele järele. Lihtsalt ei saanud aru ja siis hakkas muude asjadega tegelema. See oligi tema häda - ta ei suutnud püsida tegevuse juures, mis teda ei paelunud. Tema päevik oli vahel päris punane. Märkuste sisuks oli põhiliselt see, et Vend ei tee tunnis kaasa või räägib teistega.

Kõige hullem oli matemaatika. Koolis teatas ta muudkui, et ei saa aru. Aga kodus polnud kunagi seda probleemi - mina ja ema õpetasime teda, kui ta vahepeal koduõppel oli. Kui mina seletasin, mõistis ta alati. Pidi küll mitu korda seletama, aga lõpuks mõistis.

Aitasin tal vahepeal ka koduseid ülesandeid teha. Tulin kultuurikoolist ja hak­­kasin süüa valmistama, tema sättis end vihikuga minu kõrvale. Murdudega oli tal kõige rohkem maadlemist, nende jagamise-korrutamisega. Siis püüdsin talle samm-sammult seletada ja seal, kus võimalik, tõin näiteid tema enda elust - nõnda oli teema huvitavam ja ta kuulas. Tema jaoks pidigi õpitava põnevaks tegema, mingi nipi välja mõtlema... Ent sama nõks ei pruukinud teine kord enam töötada, siis tuli midagi muud leida."

Mareti raamatust: "Mu ees on Poisi 6. klassi hinneteleht järgmiste tulemustega: emakeel 4, 1; inglise keel 3, 2, 2, 2, 4, 4, 2, 3; matemaatika 1, 1, 1, 5, 5. Miks on hinded nii kõikuvad? /..../ Esiteks muidugi see, et varasemat omandamata põhja on tagantjärele raske järele teha. Ometi on veel üks kummaline seaduspärasus - kui hinded liitmises-lahutamises ja korrutamises-jagamises olid nigelad, siis need matemaatika osad, kus oli tegemist projekteerimise või mis tahes joonistega, olid kõik head."

Toimetulek nõuab leidlikkust

Kaiti: "Emale oli Vend ikka murelaps, nii võib öelda küll. Venna pärast pidi ta sageli koolis käima ja tihti helistati pahanduste pärast, ning tema halvad hinded ja pidevad märkused... Vend nõudis ohtralt tähelepanu ja energiat, aga emal oli ju teiste lastega ka tarvis tegelda. Pidi olema palju leidlikkust, et sellise lapsega toime tulla.

Mäletan, et kui ema ja Vend midagi kokku leppisid, panid nad selle paberile kirja. Tegid kirjaliku lepingu, kus Vend lubas, et teeb seda või teist, ja see mõjuski. Suusõnaline kokkulepe ei püsinud, oli vaja faktid selgelt ja konkreetselt paika panna. Meil oli näiteks igal lapsel kodus ülesanne - kes puhastas koridori, kes tegi süüa... Teised tegid seda suusõnalisel kokkuleppel, aga Vend pani lepingusse kirja: "Luban, et pühin koridori ära. Siis võin minna õue sõpradega mängima." Nii see toimis.

Hästi mõjus ka tunnustamine - nagu meie, teistegi laste puhul, aga talle oli see eriti tähtis. Meil kodus ei premeeritud raha või asjadega, vaid just sõnaga. See oli palju suurem kiitus. Oli üldteada, et kui Vennal sai mõni raskem töö tehtud, tunnustati teda ohtralt. Või läksid nad õemehega koos kardiga sõitma.

Seda polnud küll kunagi, et mulle oleks vennaga koos õppimine ja tema järeleaitamine tüütu olnud. Mul oli hea meel, et aidata sain. Aga ma ei elanud kogu aeg ka nendega koos, nädalalõppudel kohtudes oli tore abiks olla."

Mareti raamatust: "Ema või isa peab hakkama saama nii lapse kui kooliga, kust tulevad kaebused. Peab mõistma last, kaitsma teda, sest kes siis veel teda kaitseks kui mitte kodu? Vaja on leida koostöö ka pedagoogi ja ülejäänud klassiga, kelle õppetööd käitumishäirega mürsik paratamatult segab.

Tuletame meelde olukorda, milles igat telefonihelinat võtate kui potentsiaalset koolist helistamist. Või ahmite infot lapse näost hetkel, mil ta koduuksest sisse astub - millega ta täna hakkama sai? Kui sellisele rabedale enesetundele hakkab lisanduma süütunne - ta on ju minu liha ja veri! -, siis ongi käes esimene signaal kõikuma löönud enesehinnangust. Stopp!

See on koht, kus tuleb teha peatus. Anda endale aru, et teie pole süüdi. Ärge otsige põhjusi - sõbrad, geenid, tehtud vead... Sellega satute lõpuks ikkagi rappa. Tuleb hoopis jõudu koguda. Armastada ennast ja oma last. Teda toetada, mõista ja rääkida, rääkida, rääkida."

Mitte haigus, vaid eripära

Kaiti: "Sõna hüperaktiivsus jõudis meie perre siis, kui ema hakkas rohkem seda teemat uurima. Mäletan, et kord rääkis ema Venna probleemidest, ütles, et ta on hüperaktiivne, ja seletas, mida see tähendab. Kõige raskem oli seda eripära arvestada vist õpetajatel. Vend on mitmes koolis käinud. Ei, ta ei vahetanud neid püsimatuse, vaid pigem meie pere elukohavahetuste tõttu.

Suuremas koolis ei saanud ta hästi hakkama, väiksemas läks pisut paremini. Palju olenes õpetaja isiksusest. Õpetajal on kindlasti raske, kui tal on klassitäis lapsi ja siis üks, kes tahab kogu aeg ekstra tähelepanu. Kogu aeg! Aga peab arvestama sellega, et on ka niisuguseid lapsi. See pole haigus, vaid inimese eripära. Venna esimene õpetaja sai sellest aru, koostöö kodu ja kooli vahel oli tihe.
Ah et kas ta praeguseks on sellest eripärast välja kasvanud? Ma ei tea. Eks tal tule ikka samu muresid ette, kuigi vist mitte nii palju kui varem. Kooliaeg on lihtsalt pingeline ja soodustab probleemide kuhjumist."

Mareti raamatust: "Kui jätkub sihikindlust, tarmu ja tahtmist last aidata, siis enamasti kodu-kooli koostöös lahendus ka leitakse. Annaks jõudu lapsevanematele, et nad ei tüdineks neist käimistest! Sest kui ühel hetkel otsustad - aitab, enam ma ei lähe, siis on allakäiguspiraal käivitunud. Niikaua, kui me tahame last aidata, tuleb minna, kui ebameeldiv see ka pole. Tuleb minna alaealiste komisjoni ja kui vaja, psühhiaatri juurde. Sa saad oma last aidata vaid seni, kuni ta on laps.
Aita siis teda!"
 
KAS MINU LAPS VÕIB OLLA HÜPERAKTIIVNE?

Iga elavaloomuline või käitumisprobleemidega laps ei ole hüperaktiivne. Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ADH) diagnoosib lastepsühhiaater ning sellele on enamasti omased järgmised tunnused:

• laps on ülemäära liikuv ja kärsitu;
• niheleb pidevalt;
• tahab palju rääkida ja ohtralt vaheldust;
• ei suuda teiste juttu kuulata ja unustab palju;
• tegutseb impulsiivselt, esimese mõtte ajel, ei mõtle tagajärgedele;
• jätab töid ja tegevusi pooleli;
• tahab huvipakkuvaid esemeid käega haarata;
• satub sagedasti õnnetustesse;
• lapse tähelepanu on üsna lühiajaline ja keskendumisvõime puudulik, ta reageerib kergesti muudele stiimulitele;
• tema tööd ja tegevused on lohakad, palju on hooletusvigu.

Sellest, milline on elu hüperaktiivse lapsega ja kuidas temaga toime tulla, loe lisaks Maret Lina raamatust "Minu armas Hüpi".

TOETA OMA HÜPIT KODUSTE KOOLITÖÖDE JUURES

Sirje Grossmann-Loot, Eesti Lastefondi juhataja, hüperaktiivsete laste vanemate tugirühmade läbiviija

• Hüperaktiivse lapsega õppimisel ole innustav ja järjekindel.
• Leia lapsele sobilik kellaaeg õppimiseks. Õpiaeg võib olla jupitatud - osa töid teeb ta iseseisvalt, osa vanema toel.
• Laual, millel laps koolitükke teeb, peaks olema ainult konkreetseks ülesandeks vajalik õpik-vihik. Loomapuurid ja poolelijäänud mängud ei peaks tema tähelepanu endale tõmbama.
• Aita planeerida, kuidas ja mis järjekorras kodutöid teha - organiseerimisoskus ei ole hüperaktiivse lapse tugevaim külg.
• Abista, aga ära ütle vastuseid ette.
• Kirjalikud tööd peaksid vahelduma suuliste ülesannetega.
• Määra kindlaks, mis ajaks kodutööd valmis peavad saama.
• Lase lapsel ülesanne valjusti ette lugeda ning oma sõnadega selgitada, mis seal teha tuleb.
• Suured ülesanded jaga osadeks.
• Lõpule viidud ülesanne suurendab tahtejõudu ja tugevdab keskendumisvõimet.
• Sea sisse regulaarsed kohtumised õpetajaga ning leidke viise, kuidas teineteist aidata.