Vali õige värv!

On vanemaid, kes arvavad, et laste maailm on mänguasjade tõttu niigi kirev ning oleks liiast seda värviliste riiete ja toasisustusega kirjumaks muuta. Teised on just vastupidisel seisukohal – mida värvilisem on ümbrus, seda rõõmsam ja loomingulisem on laps ise.

Elurõõmu kirkad toonid

“Laske värvid oma ellu ja maailm muutub sõna otseses mõttes värvikamaks,” lausub värviarmastuse poolest tuntud Kristina Herodes (37), Stiililabori loovjuht ja kolme lapse ema. Punaseid sukki, oranže botikuid või erkroosat mantlit ka kõige sombusema ilmaga selga panna pole tema jaoks mingi küsimus. Pigem vastupidi – tulebki panna! Värviusku on ta pööranud ka kõik oma kolm last: Oti (7), Säde (5) ja Õnne (1 a 3 k).

“Ilmselt pole ma suureks saamise tööd ülearu tõsiselt võtnud ja endale oma lapsepõlve eelistusi ära keelanud. Kommisöömist ja ronimist harrastan ka endise innuga,” nendib Kristina. Ta on lastega aktiivselt töötanud juba kümme aastat, kujundades kostüüme tantsustuudiole.
Kristina on märganud nii tööd tehes kui ka oma laste peal katsetades, et värvidega on võimalik üllatavalt palju ette võtta, näiteks kas või suunata lapse meeleolu ja käitumist. Kuid esmane eesmärk võiks Kristina sõnul olla lihtne – et lapsel oleks hea olla!

Tema kogemus näitab, et erksad värvid lisavad lapsele optimismi, särtsakad toonid soosivad loovust, avatust, suhtlemist ja oma arvamuse väljendamist. “Samas, kui eesmärgiks on rahulikum õhtu restoranis, kus mõni teine inimene võiks ka sõna sekka öelda, tasub veidi vaoshoitumad, näiteks pastelsed toonid valida,” arvab Kristina.

Temperament ja värvid

Arengukeskuse Avitus psühholoogi ja koolitaja Anneli Valdmanni sõnul võivad elavamad ja aktiivsemad lapsed eelistada erksamaid värve, vaiksemad aga pehmemaid toone. See läheb paremini kokku nende sisemise energiatasemega.

Teadlased on kindlaks teinud seose laste temperamenditüübi ja värvivalikute vahel. Kui näiteks koleerikutel lasta maalimisharjutusi teha nii, nagu nad ise tahaksid, laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe. Melanhoolikud maaliksid meelsamini mõne väikse ja tumeda kujutise ühte nurka. Sangviinikud tupsutaksid sinna-tänna midagi heledat ja rõõmsat.

On levinud arvamus, et väikelapsed eelistavad erksaid värve. Loomulikult äratavad eredad toonid – helepunased, erkroosad, oranžid, eresinised – tähelepanu. “Me ei pea aga pisikeste energiapommide värvieelistustega alati kaasa minema,” sõnab Anneli Valdmann. Uurimused näitavad, et mis ühele võib mõjuda ergutavalt, võib teistsuguse psüühikaga last häirida.
“Rahulike värvidega saab närvisüsteemi tasakaalustumisele kaasa aidata,” mainib psühholoog. “Kindel on see, et õrnad ja mahedad toonid sobivad kõigile. Nagu looduslikud materjalidki.”

Ka Kristina on märganud, et kui tilluke rahmeldis õhtul kuidagi hoogu maha ei saa, on suureks abiks toa rahulik gamma ja pastelsed voodiriided, mitte punane ämblikmehega tekikott.
Teada-tuntud väärikust sisendavad toonid, nagu tumesinine ja must-valge, võtavad lapsel hoo maha ja aitavad töisele lainele saada, keskenduda ja paigal püsida. “Samas ei tasu last ka pisikeseks täiskasvanuks muuta. Las tal olla ka koolis oma neoonsokid ja muud väikesed vigurid,” pakub Kristina.

Mis mõjutab värvieelistusi?

Kui laps sünnib siia ilma, elab ta mõnda aega mustvalges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma “värvilisi” värve. Esmalt hakkab tita eristama punast, siis kollast jt toone. 6–8kuuselt on tal juba välja arenenud samasugune nägemismeel ja värvitoonide eristamisvõime nagu täiskasvanul. See, et lapsed eristavad algul just erksaid värve, võib olla ka põhjus, miks nad neid eelistavad.

On ka kindlaks tehtud, et lapsed seostavad heledaid toone positiivsete emotsioonidega ja tumedaid negatiivsetega. Ammu on märgatud, et kui lapsed kuulavad õnneliku lõpuga muinasjuttu, hakkavad nad maalima kollaste kriitidega. Pärast kurba lugu valivad aga pruune toone.

Paljudele väikelastele ja koolieelikuile meeldib kasutada ka musta, mis viitab nägemissüsteemi puhkusevajadusele. Samas annab signaali, et laps on olukorras, kus ta on rahulolematu, kuid ei mõista, miks. Kindlasti ei tohiks lapsele keelata musta värvi kasutada, kui see talle meeldib – see on vajalik tema tasakaalustamiseks.

Kristina on ka tähele pannud, et säravaid värve eelistavad lapsed, kes usuvad endasse. “Olen näinud mõnda tillukest inimest, kes end värvide maailmas kindlana ei tunne. Ta lihtsalt ei tea, mis millega sobib, ja kardab, et teeb midagi naeruväärset. Ta tunneb end värvidest lähtuvast lisaenergiavoost häirituna ning valib igaks juhuks midagi turvalist, olgu see või hall.”

Värvid – valikute tegemise õppevahend

Pole hea mõte õpetada väikest inimest kartma ja kahtlema, pigem harjutada ta valikuid tegema, soovitab Kristina. Tema sõnul on elu niigi üks otsatu otsustamine. Seega võiks maast madalast algust teha ja vaevalt et värvidest käepärasemat vahendit valikute langetamise õppimisel leiab. “Kas sa tahad punaseid pükse või rohelisi? Oranži pluusi kilpkonnaga või kollast haikalaga?” uurib ta oma lastelt.

Valikute langetamise julgus on stilistist ema meelest kasulik oskus. Pealegi areneb silm ja värvimeel. Kristina on kogenud, et lapsed on ülimalt leidlikud rõivaid ja värvitoone sobitama. “Kohati on näha, kuidas nad matkivad seda, mida on näinud, aga vahel teevad ka sisetunde järgi täiesti uusi asju. See on vaimustav!”

Tüdrukute ja poiste range eristamine riietuse värvikoodi abil tundub Kristinale põhjendamatult piirav. Tema arvates teeb see liiga mõlemale soole – poisid surutakse eakohatult halli maailma ja tillukesed daamid arvavad, et kõik neid ümbritsev peab olema nõretavalt nunnu. Miks ometi?!
Kristina lapsed on saanud alati ise valida, milliseid värve soovivad. Nende erilised lemmikud on oranž, leheroheline ja punane. Roosat ei taha ta vanem tütar juba sel põhjusel, et “lasteaias on kõik roosad”. Poeg aga ütles emale hiljuti lohutavalt, kui üks perekonnasõber küsis, kas teised poisid teda punaste teksaste pärast narrima ei hakka: “Teised poisid hakkavad hoopis ise ka punaseid pükse kandma. Sest nii on äge!”

Magamistuppa värvipillerkaar ei sobi

Anneli Valdmann, arengukeskuse Avitus psühholoog ja koolitaja

Arvatakse, et väikelapsed armastavad erksaid, puhtaid ja tugevaid toone. See arvamus tuleneb tähelepanekust, et lapsed reageerivad selliste värvide peale. Kui inimene kuuleb tugevat lärmi, reageerib ta ka sellele. Intensiivsed toonid on nagu tugev “värvimüra”. Me reageerime, aga see võib olla ka väsitav.
Sestap soovitan lastetuppa mahedaid toone. Uuringutes on selgunud, et lasteaiad, mille seinad olid ereroosad, punased, säravkollased ja oranžid, mõjusid lastele väsitavalt. Lapsed olid ju tugeva stimuleerimise mõjuväljas 8–9 tundi päevas. Sellistes ruumides on väikesed inimesed sagedamini uimased ja väsinud või rahutud, trotslikud ja vihameelsed.
Õppimist ja keskendumist soodustavaks peetakse helekollase ja õrna kevadrohelise segu. See aktiveerib ja annab kerguse energiat, kuid ei väsita ega häiri. Seda soovitatakse klassiruumidesse, aga ka magamistoas on mahedad pastelsed toonid head. Erksad värvid ei soodusta uinumist. Hall või üleni kriitvalge interjöör on lastele aga liiga külm ja kõle.
Kujundusvärvide valimisel võiks teada, et üksnes puhta valgega helendatud toonid mõjuvad külmana ja osale lastele häirivalt. Eriti kui ruumis peab viibima pikka aega. Kui aga valgele lisaks on toonimisel kasutatud tilgakest musta või värviringi vastandtooni, saame pehmena mõjuvad pastelsed toonid.

Kuidas areneb värvitaju?

Päris algul näeb beebi maailma mustvalgelt. Värve hakkab ta eristama 2.–4. elukuul. Esmalt huvitub laps eredatest värvidest, mida näeb paremini. Sestap tasub talle sellal näidata selgetes põhitoonides lelusid ja raamatuid.
5. kuust hakkab laps eristama pastellvärve ning 8. kuul on ta nägemine oma selguse ja sügavuse tajuga sama hea kui täiskasvanul.
Allikas: Developmental Milestones 2006

Mis seostub põnnidele värvidega?

Kollane – päike, banaan, sidrun.
Punane – tomatid, õunad.
Sinine – taevas, teksased.
Roheline – puulehed, muru, hernes.
Hall – hiir, jänes, elevant.
Pruun – puukoor, ka