Värvilise ekraani mõju all

Jälgin, kuidas minu nelja­kuune tütar naelutab oma pilgu teleriekraanile. Vaevalt et teda “Terevisiooni” algustiitrid nõnda paeluvad. Pigem on tegu huvitava liikuva pildiga, mille tähendust laps veel ei adu. Igaks juhuks pööran preili näoga televiisorile vastassuunas ning kuhjan tema ette värvilisi ja piiksuvaid mänguasju. Taban end mõttelt: kas üldse ja kui palju lubada oma lapsel telerit vaadata?

Ameerika Pediaatrite Liit tuli hiljuti välja avaldusega, kus soovitab tungivalt vähendada teleri osakaalu laste elus. Alla kaheaastastel ei soovitata üldse telekat vaadata ja üle kaheaastastel piirata seda aega 1–2 tunnini. New York Timesi vahendusel teatatakse, et mis tahes teleprogrammi vaatamisel pole mitte mingit harivat mõju, kuid see röövib aega, mida võiks kasutada harivateks tegevusteks, nagu suhtlus ja mäng.

Võti peitub mõõdukuses

Psühholoog Rita Rätsepp päris nii radikaalset seisukohta ei jaga. “Valdavalt räägitakse televiisori negatiivsest mõjust lapsele, kuid sel on ka positiivne külg,” ütleb ta. “Teatud tingimustel mõjub teleri vaatamine lapsele hoopis hästi. Muidugi vaid siis, kui see lisandub muule arendavale tegevusele!”

Teler võib olla lasteaia- või kooli­lapsele abiks eakaaslastega kontakti loomisel. Samuti võib sellest abi olla silmaringi avardamisel. Ühised teemad liidavad, ka võib laps uute teadmistega võita kaaslaste austust ja huvi. Küll paneb Rätsepp südamele, et vanemad ei kasutaks telerit lapsehoidjana, lastes põnnidel end tundideks selle ette unustada.

Kuigi psühholoog Astra Schultsi enda kodus puudub teler sootuks, ei pea temagi meedia mõõdukat tarbimist ohtlikuks. “Meie peres vaa­da­takse filme ja multikaid arvutist. Minu pojale näiteks meeldis väiksena jälgida loodussaateid.” Ent temagi rõhutab, et last ei tohiks unustada ekraani meele­valda.
Imikuga peres soovitab Schults ka emal-isal teleka vaatamist vähendada. “Imik ei saa telerist infot, kuid see on talle väsitav müraallikas,” selgitab ta. On tähtis, et nii väike laps saaks päevas küllaldaselt vaikust nautida.

Televiisor = vägivalla õhutaja?

On välja arvutatud, et päevas kolm-neli tun­di teleri ees veetev laps on täis­kasvanuks saades olnud 8000 telemõrva tunnistajaks. Kas vägivalla ja teleri vaatamise vahel võiks kehtida seos, on palju vaieldud. Mõned uurijad on kaitsnud seisukohta, et telerist vägivalla näge­mine suisa vähendab vägivaldsust päris elus, sest võimaldab agressiivsustungi ohutult fantaasia kaudu välja elada või siis pidurdub agressiivsus ekraanil nähtu tagajärjel tekkinud hirmu tõttu.

Samas tunnistavad teadlased, et telerivaatamisel võib olla kahjulikke mõjusid isegi siis, kui nende põhjuslikkus pole veel kindlalt tõendatav. Ühe Pennsylvania ülikooli uuringu tulemused näitavad, et lapsed, kes istuvad pikalt teleri ees, usuvad suu­rema tõenäosusega, et maailm on ohtlik ja julm paik. Teadlased uurisid 100 eelkooliealist last. Pool lastest vaatas vägivallatuid multikaid ja pool vägivaldse sisuga filme. Vahetult pärast filmi võis täheldada laste käitumises olulisi erinevusi. Vägivaldseid filme vaadanud lapsed olid sõjakamad mängukaaslaste suhtes, kannatamatumad oma nõudmistes ning vaidlushimulisemad. Samuti pandi tähele, et nad keeldusid sagedamini vanemate sõna kuulamast.

Väsinud laps

Pikalt telerit vaadanud laps väsib ära. Astra Schults ütleb, et väsimusega kasvab impulsiivsus ning väheneb võime oma käitumist ohjata. See võib avalduda nii kontrollimatu naeru, turtsakuse kui ka hõlpsa vihastamise näol. “Impulsiivsel lapsel on raske hoida end tagasi paljudes olukordades, muu hulgas siis, kui tekib näiteks tahtmine teist hammustada.”

Telerist tulev infohulk on ka liiga suur, et väikelaps suudaks seda ise töödelda. Schults soovitab esialgu vaadata telerit lapsega koos ning jälgida tema reaktsioone. Mille peale ta naerma hakkab? Mis teeb kurvaks? Mis tekitab küsimusi?

Multikate ja filmide puhul aitab lapsel emotsioonidega toime tulla selgitus, et see pole päris elu, vaid ainult film. Vanemal on võimalik viidata sellele, et päris elus pole vägivaldsed käitumisviisid lubatud. Ent näiteks sõjauudiste puhul kaotavad mõlemad need argumendid oma aluse. Ka võivad lapsed uudistes nähtud õnnetustele ja nende ohvritele sügavalt kaasa elada. Lisanduda võib hirm, et nähtu võib tabada last ennast või tema peret.

Rita Rätsepp ütleb, et lapse isoleerimine telerist on liialdus. “Meedia on osa elust ja laps peab ka seda tundma õppima.” Samuti annab teler vanemale ühe viisi lapsega kontakti saada: kui vaadata koos lastefilmi, on hea pärast nähtu üle arutada. Küll aga ei soovita ta mingil juhul lapsele mitteeakoha­seid saateid ei üksi ega üheskoos vaadata. Kui palju võiks telerit vaadata?

0–2 aastat – soovitatavalt üldse mitte;
2–4 aastat – kuni 1 tund vanema juuresolekul;
4–7 aastat – 1–2 tundi.