Kaisulapsed on teistest andekamad
Olen ennast süüdistanud ja kirunud. Et olen halb ema ega suuda oma lapsi maast-madalast kasvatada. Kuidas teised emad saavad ja mina ei saa? Pean tunnistama — ma tõesti ei saanud sellega hakkama.
Esimese lapsega olin noor, 22-aastane ja kogu aeg väsinud. Ei suutnud öösiti tõusta ja beebile rinda anda. Alguses proovisin, muidugi — panin ta oma voodisse, kus ta kohe kisama pistis. Ja kui lugesin Benjamin Spocki raamatust, et nii peabki — las laps nutab nii kaua, kuni lõpuks magama jääb — lõin käega. Minu süda sellist asja ei lubanud. Väike vääksuke nutab ja igatseb ema järele — elus saab ta küll ja küll teiste inimeste igatsust tunda, olgu mina talle vähemalt praegugi olemas.
Tänu sellele, et ta mu kaisus magas, sai ta rinda 1,5 aastat. Tüdrukut pole iialgi kimbutanud tervisehädad. Lasteaias sain kogu aeg kiita — laps on andekas ja erakordselt sõbralik! Lugema hakkas vara, kirjutama samuti. Leidsin hiljuti vanade paberite seast lehekese — tüdruk tegi oma esimese etteütluse täpselt nelja-aastaselt. Õppima sai ta ilma igasuguse ponnistuseta eliitkooli ja õpib seal tänini. Teeb tipptasemel sporti. Tõsi, tuba ei viitsi koristada, lunib muudkui raha ning vastu hakkab, aga ehk on see ealine? Teismeline ikkagi.
Teine laps — poiss — magas kaisus ligi neli aastat. Seda seni, kuni jäin kolmanda ootele. Siis sai poisile ilusti öeldud: emme kõhus kasvab tita, ma kardan, et sa lööd mulle öösel jalgadega kõhtu… Poiss sai ilusti aru ning asus iseseisvalt magama. Laps oli lasteaias erakordselt sõbralik, pole kunagi kedagi löönud, varakult, viieaastaselt hakkas lugema ja trennis käima — jalgpalli mängima. On raamatuhull ja selgelt meheliku kehaga. Jutu peale „ kas sulle mõni klassiõde ka meeldib?“ läheb pööraseks. Mis on igati eakohane reageering. Poiss sai samuti rinda 1,5 aastat, kimpus oleme olnud vaid talvisel perioodil köhaga.
Kolmanda lapsega ma enam ei punnitanudki — voodi oli meil lai, mahtusime kõik ilusti ära. Ja mis oluline — ka mees pole olnud sellele kõigele vastu. Meil pole olnud lapse nutu tõttu unetuid öid ega väsimust.
Kaisulastest ei räägita valjusti — kõik peavad selle põhjuseks saamatuid vanemaid. Aga kui loen pereajakirjadest kaisulaste kohta, tunnen ennast siiski õigel teel olijana. Toon on hea ja julgustav. Keegi ei ütle, et laiskade värk … Või et teie lapsest kasvab homo/lesbi. Ma ei tea, võibolla nad kunagi ongi omasooiharad — no ja siis? Emana on mu soov üks — et mu lapsed oleksid õnnelikud. Mul on palju tuttavaid homosid ja lesbisid — nad on värvikad ja südamlikud inimesed. Kaks tuttavat lesbipaari kasvatavad väikest last… Ma ei ole nendelt küsinud, kus nad lapsena magasid, mind ei huvita see. Sest põhiline on siiski õnnelik olla.
