Isa blogi: olen tutvunud juba kolme toreda naisega, kelle nimed on: Jasperi ema, Oliveri ema ja Kermo ema
Jalgsi minnes jõuab sinna tõesti umbes viie minutiga, kuid seda vaid neil harvadel kordadel, kui Noorsand on nõus kärus olema. Viimasel ajal on aga meie jalutuskäigud sellised, et ma lükkan tühja käru ühe käega ees ja hoian Noorsandi teise käega süles. Mõtlengi, et kui ta ühel hetkel jalad alla saab, siis vaevalt ta süleski soovib olla, vaid tõenäoliselt soovib ta selle tee maha kõndida, mis venitab selle viieminutise jalutuskäigu kordades pikemaks.
Mänguväljak on ise suurepärane, hoolimata sellest, et koht on natuke pentsik. See on suure kiriku külje all ja see kirik näeb selline aukartustäratav ja natuke sünge välja. Eriti õhtuti, kui prožektorid on kiriku seintel alt üles suunatud. Seal on kõik olemas: erinevad kiiged, tasakaalu- ja koordinatsioonirajad, turnimisköied ja muu taoline.
Hetkel ei ole Noorsand huvitatud muust, kui kiigest ja liivakastist. Kui me paar kuud tagasi püüdsime teda seal kiigutamas käia, siis see sai kesta vaevalt kümme sekundit, kui Noorsand hakkas käituma nagu ma oleksin ta lõkkesse istuma pannud. Rabeles ja nuttis ning ma sain ta õnneks viimasel hetkel kätte, enne kui ta oleks sinna ebamugavusest ära surnud. Vähemasti väljendas ta end küll nii, nagu lõpp oleks käes.
Kuid viimastel nädalatel kiigub ta suurima heameelega. Eriti pakuvad talle rõõmu teised lapsed. Ta naerab absoluutselt kõigi teiste lastega kaasa, kes seal kilgates ringi jooksevad. Varem ei oleks ma end ettekujutanud, et ma tunneksin end karja lastega ümbritsetuna mugavalt, kuid midagi on minus muutunud. Mul on suisa hea meel, et seal nii palju lapsi on. Ma võtsin isegi taskutäie pulgakomme, mida ma mänguplatsi ääres väikestele lastele enda mantli taskust valge mikrobussi varjus jagan. Tegelikult mitte. Esileedi ei pidanud seda heaks ideeks. Vist muretseb võõraste laste hammaste pärast.
Nagu öeldud meeldib Noorsandile ka liivakast. Väga meeldib. Täpsem oleks isegi öelda mitte, et meeldib, vaid maitseb ning mul selline tunne, et alati kui me mänguplatsilt lahkume, on ta suus, kraevahel ja kingades rohkem liiva, kui liivakasti alles jäi. Ma pean seisma kogu aeg valvel, sest piisab mul hetkeks silmi pilgutada, kui tal suu paksult liiva täis on. Tegelikult ei ole ka “maitseb“ õige sõna, sest peale liiva suhu toppimist tegeleb ta aktiivselt selle välja tatistamisega. Mõtlesin, et olen kaval ja panen talle liivakastis mängimise ajaks luti suhu ja kindad kätte, et liiva suhu panna ei saaks. Ta vaatas mulle tuima näoga otsa ja kordagi pilku keeramata, raputas käpikud käest, sülitas justkui aegluubis enda luti liivakasti ja pani peotäie liivateri asemele, et need kõik vastikusega välja sülitada.
Eks ma siis mõtlesin, et teen südame külmaks ja lasen tal siis liiva suhu toppida, kui ta seda nii väga tahab, kuid peale viiendat peotäit lõi instinkt tööle ja kraapisin paaniliselt ta keelt ja igemeid puhtaks. Ma ju ei tea, mis seal liivakastis toimub, kui meid seal ei ole.
Lisaks on mänguväljakud väga hea tutvumiskoht ja sarnaselt Noorsandile olen ka mina sotsiaalne inimene ja olen tutvunud juba kolme toreda naisega, kelle nimed on: Jasperi ema, Oliveri ema ja Kermo ema. Sarnases vanuses lapsed, sarnased teemad päevakorral ja toredad inimesed. Kuid sel on ka negatiivne pool, sest nende kõigi lapsed hakkasid kõndima umbes 9-kuuselt ja üheaastase Jasperi sõnavara on vaata, et sisukam, kui mul põhikooli lõppedes. Tahestahtmata hakkan võrdlema. Kuid siis tuletan meelde, et iga asi omal ajal ning tegelikult on see isegi meie suhtes tore, et Noorsand veel ei kõnni — ma saan mänguväljakule vähem kui poole tunniga ja ma ei pea veel muretsema, et ta lauaäärtelt asju alla tõmbab.
Muide, eelmisel nädalal avastasin ma, mida on Tartus kõige raskem leida. Ei ole kokaiin. Õige vastus on laste liivakastikomplekt. Otsisin nii Jukust, Rimist, Prismast, Koduekstrast. Mitte kusagil ei olnud, sest hooaeg polevat pihta hakanud. Lõpuks siiski sain ühest teisest Koduekstrast, kus vist olid eelmise hooaja jäägid. Nüüd ei pea Noorsand liiva endale oma pisikeste peokestega suhu panema, vaid võib seda sinna uue kühvliga kühveldada.
Henry blogi Facebooki leht — aMidaHenryTeeb
