Psühholoog: lapsele ei tohi öelda "ära põe!"
"Lapsele ei tohi öelda, et "ära tekita probleemi", "saa ise hakkama" ja "ära põe", kui ta tuleb kurtma, et tal on koolis mured. Laps ei peagi ise kõikide asjadega ise hakkama saama ja oma murest rääkimine ja abi küsimine näitab hoopis küpsust ja tarkust," ütleb Pealinnale Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige Karmen Maikalu.
Millist nõu annaksite koolilastele, kellel pärast suvepuhkust on veidi keeruline koolieluga taas kohaneda?
Selline väike üleminekuperiood, kus algus tundub raske, pole midagi katastroofilist, sest kohanemisperiood on tavaline. Kui aga paar nädalat on juba koolis käidud ja see pelgus pole ikka veel üle läinud, siis võiks uurida, milles asi. Samas, kui räägime esimese klassis lastest, siis nende puhul võib kohanemine aega võtta ka terve esimese poolaasta.
Kas esimesse klassi minev laps peaks oskama juba lugeda, kirjutada ja arvutada?
Seaduse ja riikliku õppekava järgi ei pea. Võib täitsa minna, ka kui ei oska, aga siin on kohe küsimus selles, et kui klassis on lapsed, kes palju juba oskavad ja teised mitte, siis kuidas peaks õpetaja oma tööd korraldama? Samas on meie esimese klassi aabitsad niimoodi ülesehitatud, et seal on jõukohast teksti nii nendele, kes juba oskavad lugeda, ja nendele, kes alles õpivad lugema.
Kas eliitkoolides käivad lapsed erineva kuidagi tavakoolides käivatest lastest?
Lapsed on ikka lapsed, lihtsalt nendele eliitkoolides käivatele lastele seavad täiskasvanud väga kõrgeid ootuseid ja ma ütleksin, et vahel isegi liiga kõrgeid ootuseid. Samas nõuavad ka eliitkooli lapsed endalt ise väga palju. Minu arvates on siiski väga oluline, et ka eliitkooli lastel säiliks lapsepõlv ja nende elus oleks ruumi ka mängulisusele ja vabale ajale ning ootused lapse suhtes poleks seotud ainult õppimisega.
Mida arvata sellest, kui ühe Tallinna eliitkooli direktor ütleb, et tema valib oma kooli lapsi vanemate kõrge ametiposti ja elukoha järgi kesklinnas, sest need on "kvaliteetinimese" näitajad ning teistele tema kooli asja pole. Ja samas teised koolidirektorid kuulavad sellist avaldust vaikides pealt? Kas see ongi vaiksel heakskiidul "esimese Eesti" eraldamine "teisest Eestist" juba maast madalast?
Ma olen natukene üllatunud sellist asja kuuldes ja see üllatus pole positiivne. Ma küsiksin, et kuidas need asjad siis käivad: kas me oleme kõik nõus selle inimese arvamusega, kui keegi ei ütle midagi vastu? Aga kui palju üldse on neid inimesi, kes julgevad olla mina ise ja oma arvamust välja öelda ning eriarvamusele jääda. Paradoksaalselt ootame lastelt mõnikord seda, millega me isegi hakkama alati ei saa.
Kuidas vanemad saaksid toetada koolistressis last?
Tuleb olla võimalikult palju olemas ja lasta lapsel võimalikult palju rääkida oma koolipäevast. See, et laps käib koolis, ei tähenda seda, et laps on automaatselt suureks saanud. Lapsega tuleks rääkida sisulistest asjadest, mitte vaid küsida "kuidas läks?", mille peale laps vastab "hästi!". Mõistlik on lapsel lasta rääkida, mida ta vahetunnis või ühes või teises tunnis tegi.
Kuidas aidata last, kes ei leia endale klassis kergelt sõpru? Mida saaks laps ise ära teha?
Pere kõige esimene kontaktisik koolis on lapse klassijuhataja. Nii pea, kui vanem märkab, et lapsel on mingi probleem, tuleb asja õpetajaga arutada, sest õpetaja saab asju korraldada koolis. Mõnikord, kui laps läheb alles uude kooli või klassi, kus tal pole veel sõpru, siis tuleb arvestada sellega, et sõprade leidmine võtab aega.
Oleks hea ka lapsega läbi arutada, kuidas uute inimestega tuttavaks saada ja miks mitte kodus rollimänge teha ja tutvuda mängukarude ja nukkudega a la stiilis "Tere minu nimi on Mõmmik. Kas ma võiks teiega mängima tulla?" Kui aga tegemist on lapsega, kes on tuttavate laste hulgas, ja tema kurdab, et tal pole sõpru, siis küsida õpetajalt, kuidas tema seda olukorda näeb. Abi võib saada ka sotsiaalpedagoogilt ja koolipsühholoogilt, kes aitab lapsel sotsiaalsemaks saada ja paremaid suhtlemisoskuseid omandada.
Mis aitaks kohaneda teismelisel, kes pärast põhikooli on läinud uude kooli gümnaasiumisse või tulnud hoopis mõnest Eesti väikelinnast pealinna suurde kooli, mille seltskond teda tema päritolu tõttu hästi omaks ei taha võtta?
Lapse muresse, eriti kui tegemist on kiusamisega, tuleb suhtuda väga tõsiselt. Tuleb lasta lapsel end tühjaks rääkida ja võimaluse pöörduda koolipsühholoogi poole. Lapsed ei pea üksinda selliste olukordadega toime tulema, siin on kindlasti vaja täiskasvanute abi. Siin on oluline, et juba eelnevalt oleks lapsel usalduslik suhe kodus ja et ta julgeks oma probleemidest rääkida. Vanemad peavad mõtlema, kuidas luua ja hoida oma lastega usalduslikku suhet.
Üle tuleks vaadata ka lapse toimetuleku viisid olukorraga. Mõni üritab näiteks üle võtta kamba halvad kombed, et kampa sulanduda, aga see pole hea viis. Koostöös lapse ja koolipsühholoogiga saab leida teisi positiivsemaid võimalusi, kuidas kampa sulanduda. Psühholooge ei maksa karta, kuigi esimene hirm võib olla suur. Minu kogemus on näidanud, et kui ma olen käinud mõnes koolis klassijuhataja tunnis rääkimas, siis pärast seda tuleb sealt klassist lapsi riburada pidi: nad näevad, et psühholoog ei ole mingi kuri tädi või hulluarst!
Harvad pole ka juhud, mil õpilased kiusavad noori ja uusi õpetajaid. Kuidas peaks noor pedagoog selles olukorras käituma?
Siin sõltub väga palju õpetaja isiksusest ja professionaalsusest, kuidas ta suudab selliste olukordadega toime tulla ja end kehtestada. Kui me räägime halvasti käituvatest teismelistest, siis minu kogemus näitab seda, et iga suures seltskonnas võib-olla halvasti käituva lapsega on võimalik temaga üks-ühele suheldes siiski kontakti saada.
Samas tuleb arvestada õpetajal, et see ongi normaalne, kui lapsed alguses nende piire proovivad. Ei saa anda soovitust, et õpilaste paikapanemiseks peaks õpetaja neid sõimama. Tuleb tunnistada, et see on tõeline kunst, kuidas saada piirid paika nii, et säiliks mõlemapoolne austus.
Siiski sellises olukorras tunneb õpetaja, et ta on väga üksi ja tal on väga raske. Tean koole, kus hea lahendusena määratakse uuele õpetajale terveks esimeseks õppeaastaks mentor, kes siis teda nõustab ja aitab toime tulla. Ka õpetaja ei pea jääma oma murega üksi, meist mitte keegi ei pea. Kuigi jah, meile, eestlastele, on omane mõtteviis, et "kuidas ma nüüd lähen abi küsima – äkki arvatakse veel, et ma olen nõrk ja läbikukkunud". Tegelikult näitab abi küsimine hoopis selle inimese küpsust ja tarkust. Ega asjata öelda, et kaks pead on ikka kaks pead. Inimene on tihti oma olukorras nii sees ja näeb seda vaid ühe nurga alt, samas kui teine inimene oskab märgata seal midagi väga lihtsat, mis aitaks, aga mida me ise ei näinud. Soovitan ikka see piinlikkustunne alla suruda ja mõelda abiküsimise peale.
Mida teha, kui kiusajaks osutub hoopis õpetaja?
Ma südamest loodan, et meie koolide õpetajad on piisavalt professionaalsed, et nad ei hakka vähem võimekaid ja materiaalselt vähemkindlustatud lapsi sildistama. Kui aga selline olukord tekib, siis see loomulikult lisab see lapsele stressi juurde. Kui lapsevanem ei julge ise õpetajaga rääkima minna, siis võib paluda koolipsühholoogi vahendajaks.
Kas meil on Eestis koolides piisavalt psühholooge ja sotsiaalpedagooge, kes lapsi tasuta aitaksid? Teatavasti on erialaspetsialisti poole pöördumine kallis lõbu, mis võib maksta kuni 50 eurot tund ja vanemad ei suuda sellist summat lihtsalt välja käia.
Kuigi Eesti vabariigi põhikooli ja gümnaasiumi seadus ütleb, et igas koolis peaks olema kohapeal sotsiaalpedagoog või psühholoog, siis paraku nii see igal pool pole. See asi on meil koolipsühholoogidena hinge peal. Mõnes koolis vastatakse meile, et kui vaja peaks minema psühholoogi, eks me siis tellime. See on vaid tulekahju kustutamine.
Oluline on, et koolipsühholoog oleks pidevalt kohal ja aitaks võimalikke probleeme ennetada, mitte et õpilane läheb koolidirektori juurde ja palub, et "tellige mulle nüüd siia koolipsühholoog". Koolipsühholoogide puudumine on probleem kõikjal üle Eesti, sest nende palk tuleb kohalikult omavalitsuselt. Tegelikul on meie lastel psühholooge vaja, kuigi ma tean, et on koole, kus öeldakse, et "meie lastel selliseid probleeme pole". Mind paneb imestama, et mis need "sellised" probleemid siis on!
Samas töötavad üle Eesti Rajaleidja õppenõustamiskeskused, kus on ametis nii koolipsühholoogid, eripedagoogid kui ka sotsiaalpedagoogid. Sinna võib pöörduda, kui kooli oma jõududega ei saa asja lahendatud.
Allikas: ajaleht Pealinn
