Ja siis me lihtsalt karjusime teineteise peale!

Viha on nagu elevant elutoas. Kõige tähtsam on endale tunnistada, et elevant seal tõesti on, ja siis olukorraga tegelda, mitte korrata mantrat, et teda seal ei ole.

Et õppida vihale jälile saama, käis mõni kuu tagasi viharavi koolitusel ka Helena (8) ja Alexi (5) ema Meriliin (31). Teda ajendas abi otsima tütre vihastumine, mis oli hakanud teatud olukordades korduma.

Enamasti läksid Meriliinil olukordades, kui tütrel juba viha kees, käiku traditsioonilised ähvardused stiilis “sa ei saa enam õue” või “nüüd jääd oma niigi vähesest tahvliajast ilma”, misjärel pidi laps minema oma tuppa rahunema. “Mis seal salata, ega mul endalgi alati rahulikuks jääda ei õnnestunud ja siis me lihtsalt karjusime teineteise peale,” tunnistab Meriliin.

Emal oligi keerulisem valitseda ennast kui taluda tütre viha. “On ju raske, kui annad endast kõik, et teha selgeks oma mõtteid, aga näed, et tütrele miski kohale ei jõua.”

Psühholoog selgitab, kuidas viha märke ära tunda ja kuidas taltsutada nii enese kui lapse vihahooge.