Karm, aga tõsi: seitse ränka pitserit, mille vanemate truudusetus lastele terveks eluks vajutab
1. Lapsed süüdistavad iseennast
Lapsed arvavad, et pere lagunemine on nende süü. Neil lihtsalt puuduvad kogemused ja tarkus sellise olukorraga toime tulemiseks ning nad ei suuda ennast oma vanematest eristada, seetõttu peavad nda oma vanemate tehtud vigu enda eksimusteks ja elavad seda väga raskesti üle.
Nad tunnevad, et nad ei ole armastust väärt, sest vanemad ei näita teineteise vastu hellust ja armastust üles. See saabki nende jaoks normaalseks ning mida rohkem nad seda teavet enda sisse imevad, seda rohkem viivad nad seda kaasa enda täiskasvanuellu. Ja täiskasvanuks saavad nad teadmises ja kindlas veendumuses, et nad on oma vanemate elu ära rikkunud.
2. Neist saavad truudusetud partnerid
Nagu vanemad ees, nii lapsed järel ning petmiste ja kõrvalehüpete puhul on see eriti tõene. Lapsed kordavad oma vanemate mustreid, sest nad lihtsalt ei tea, et saab ka teisiti — vanemate eeskuju on kogu nende maailm. 55% lastest, kelle vanemad on olnud truudusetud, petavad ka oma partnereid. Nii et kui ema või isa on pidanud truudusetust normaalseks elu osaks, arvab ka laps, et just nii peabki.
3. Hirm hülgamise ees
Kui üks vanematest petab teist, tunneb laps, et vanem on petnud kogu perekonda. Samuti tunneb ta, et petetud vanem ei ole sellist reetmist ja hülgamist ära teeninud. Nii et lapsed, kes on taolises situatsioonis väiksena olnud, hakkavad täiskasvanuna lähisuhteid kartma ja isegi blokeerima, sest nende sisse on juurdunud sügav ja tõsine hirm hülgamise ja reeta saamise ees. Nad pigem lükkavad kõik inimesed endast eemale ega lase kedagi lähedale, sest nad ei suuda hülgamisvaluga toime tulla.
4. Hirm tuleviku ees
Korralik ja tugev lähisuhe perega on see, mis hoiab lapse mõistuse korras ja laseb tal kasvada täisväärtuslikuks täiskasvanuks. Seetõttu ei hooli nad sellest, kui sõprusringkonnas või kaugemas sugulaste seas mingid petmised ja hülgamised toimuvad. Nad ei pruugi neid isegi märgata. Aga vanematevaheline reetmine ja petmine löövad nende hinge väga sügava haava ja ajavad maailmapildi korralikult sassi: nendevaheline side on puruks raiutud ja hirm ning teadmatus järjest kasvavad. Nad pelgavad kõie rohkem seda, et nende jaoks nii hädavajalikku turvatunnet ja sidet vanematega ei saa nad enam kunagi tagasi ning see ongi kõige suurem reetmine, mis laps endale ette kujutada suudab.
5. Usaldusprobleemid
70% lastest, kelle vanemad on petmise pärast tülitsenud või lahku läinud, ei suuda oma partnereid tulevikus usaldada. Nad on veendunud, et kui isa pettis ema, siis täiesti kindlasti petab ka tema kaaslane teda ja sellest ei ole pääsu. Nad kaotavad usalduse ka oma vanemate vastu, sest nad ei mõista, kuidas on võimaik oma lastele ja teineteisele niimoodi haiget teha. Suure tõenäosusega purunevad tulevikus ka laste pered, sest reetmist kogenud lapsed klammerduvad kümne küünega oma partneri külge, muutuvad haiglaselt armukadedaks ja muudavad paarisuhte sellise käitumisega võimatuks.
6. Armastuses pettumine
80% lastest, kes on kogenud vanematevahelist petmist, kaotavad usu armastusse. Lapsed seostavad ennast vanematega nii palju, et kui nad on sellise trauma üle elanud, kasvavad nad üles veendumuses, et sama saatus tabab neidki, sest armastust ei ole päriselt olemas.
Täiskasvanuna on nad nii kindlad pettumises, et nad hakkavad oma suhteid alateadlikult juba varajases staadiumis saboteerima ning suures haigetsaamise hirmus teevad ise esimesena kõrvalhüppe. Pigem hüppavad nad suhtest suhtesse kui loovad kindla kodu ja perekonna, sest, nag öeldud: nad kardavad haiget saada.
7. Tunne, et nad peavad poole valima
Kui üks vanematest on haiget saanud, tunnevad lapsed, et nad justkui peaks hoidma tema poole ja teist vihkama hakkama. Tihtipeale annab haiget saanud vanem sellele veel hoogu juurde, ässitades lapsi teise poole vastu üles. Seline olukord aga lõikab lapse justkui keskelt pooleks: ta tahab, et kõik oleks rahul ja õnnelikud ning ta ei suuda lõpetada päevapealt petjavanema armastamist. Aga kuna nad ei taha haigetsaanule pettumust valmistada, hoiavad nad ikkagi tema poole… Täiskasvanueas, kui kogemusi rohkem ja pilt selgem, võib olukord hoopis teistpidi pöörduda: lapsed, kes on tundnud, et nad peavad poole valima, hakkavad vihkama hoopis seda kannataja poolt, sest nad tunnevad, et ta ebaõiglaselt keelas neil teise vanemaga suhelda või rääkis ilmaasjata temast halba.
Igal juhul tuleb meeles pidada, et sellise raske teema puhul tuleb lapsed mängust välja jätta ning vanemad peavad suutma teineteisega viisakalt ja rahulikult suhelda, et lapsed ei arvaks, et kogu see tüli on nende süü ja nende põhjustatud.
Allikas: Bright Side
