Kehtestav ja toetav hoolitsus on positiivne viis hoolitseda, pakkuda tingimusteta armastust ja soodustada lapse arengut. Kehtestava hoolitsuse korral otsustab lapsevanem, millist hoolt, tuge ja võimalusi laps vajab. Väikeste laste eest hoolitsetakse kehtestavalt. Me ei oota, kuni nad on külmast sinised, enne kui neile riided selga paneme. Mida vanemaks lapsed saavad, seda enam pakume neile toetavat hoolitsust. Suurtelt lastelt küsime vaid, kas nad vajavad meie abi.

Tingimuslik hoolitsus on piltlikult öeldes hinnalipikuga hoolitsus, st laps peab selle ära teenima või selle eest tuleb maksta. See seab hoolitsemisele kaudsed või otsesed tingimused — ma armastan sind, kui sa oled tubli; kui sa tuled esimeseks; kui sa teed selle ära jms.

Ülehoolitsus on tegelikult väärkohtlemine. Vanemad hoolitsevad üle, kui nad teevad lapse eest ära seda, mida too peaks ise tegema õppima, või ka siis, kui nad teevad liiga palju, hellitades ja pöörates lapsele ülemäärast tähelepanu, pannes lapse mõtlema ainult enesele, mitte kunagi aga teistele.

V ä ä r k o h t l e m i n e tähendab ka sellist suhet, millega kaasneb füüsiline vigastamine, nagu raputamine, põletamine, peksmine või seksuaalne ärakasutamine. Kaasneda võib ka vaimne ahistamine, nagu alandamine, naeruvääristamine, ähvardused ja hirmutamine. Väärkohtlemine moonutab lapse loomulikku empaatiatunnet.

Alljärgnevad näited illustreerivad hoolitsuse ja hoolimatuse eri viise.

Esimene situatsioon

Isa valmistab hommikueinet ja kolmeaastane laps tahab teda aidata.

  • Väärkohtlemine: isa annab lapsele võmmu ja käratab: „Tee, et sa kaod köögist, kui ma süüa teen!”
  • Tingimuslik hoolitsemine: „Sa võid mind aidata, kui lased pärast juuksed ära kammida.”
  • Kehtestav hoolitsemine: „Võta põll ja taburet. Mul on hea meel, kui abi­koka saan.”
  • Toetav hoolitsemine: „Kas sa tead, kuidas muna kloppida, või näitan sulle?”
  • Hoolimatus: isa ignoreerib lapse palvet. Ta ei tea, et kolmeaastase lapse arengu juurde käib ise tegemise vajadus.

Teine situatsioon

Kaheksa-aastane laps lunib isa käest uut kallist videomängu.

  • Väärkohtlemine: isa pojale: „Küsi veel kord ja ma annan sulle, aga mitte mängu, vaid naha peale!”
  • Tingimuslik hoolitsemine: isa pojale: „Saad selle, kui mind rahule jätad.”
  • Kehtestav hoolitsemine: isa ja poeg lähevad koos kauplusesse, et uut mängu uurida. Vägivaldsust sisaldavat mängu isa ei osta; sobiva mängu puhul kaalutakse koos, kas pere saab seda uut mängu endale lubada.
  • Toetav hoolitsemine: isa pojale: „Sel aastal saame mängudele kulutada x summa. Kui me mängu praegu ostame, siis sünnipäevaks ja jõuludeks sa enam videomängu ei saa.”
  • Hoolimatus: isa ei kuula ega kuule lapse juttu.

Armastuseta elu lööb haavu kõigile, eriti aga lastele. Kui laps elab vaenulikus õhkkonnas, kus teda halvasti koheldakse, ekspluateeritakse ja hüljatakse, harjub ta sellega ära. Ta ei taju, et teda halvasti koheldakse, vaid usub, et ta ise ongi halb. Ta loeb viisist, kuidas vanemad teda kohtlevad, välja oma väärtuse. Ta pole võimeline kriitiliselt hindama ema-isa väärtust lapsevanemana.

Laps on vanematest nii totaalselt sõltuv, et pigem hülgab ta oma tunded, kui loobub vanematest. Nii tekibki infantiilne lojaalsus, mis on lastele iseloomulik.

Ülehoolitsus

Vanemlikku hoolitsust toidab tingimusteta armastus, kuid ka siin võime üle pakkuda, liiga palju ja üle igasuguste piiride pakkuda.

Armastus ei tee asju, mis pole lapse vanusega kooskõlas. Laps hakkab õige varakult mõistma, kui kaugele ta võib minna suhtes täiskasvanuga, eelkõige emaga. Nii võib juba kaheaastane laps olla kas vaimustav olend või hellitatud laps, kes pidevalt kiunub ja muserdab oma ema.

Kas teie tutvusringkonnas on lapsevanemaid, kes ei suuda oma lapsele mitte kunagi ei öelda? Selle asemel et last juhtida, lasevad nad lapsel end türanniseerida kas vasturääkimisega, isemeelsusega, trotsiga või ka palvete, meelituste ja pisaratega.

Kas tunnete lapsi, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis, keda imetletakse, kes nõuavad oma tahte kohest täitmist, segavad vahele ja ei vastuta mitte millegi eest?

Need lapsed jäävad elus hätta, selgitatakse raamatus „Millal saab küllalt?”. Lapsepõlves poputamist kogenud lastel puuduvad mitmed elementaarsed oskused, sest neil ei lastud midagi ise teha, nende eest tehti kõik ära. Nad on hädas, kui satuvad olukorda, kus ei tunnistata nende eriõigusi. Ülehoolitsus tähendab liigset hoolitsust — see on hoolitsus, mis näib armastusena, kuid tegelikult takistab lapsel täit suutlikkust saavutamast:

  • lapsevanemad teevad lapse eest seda, mida ta peaks ise tegema; seetõttu on lapsel raske igapäevaoskusi omandada, enese eest hoolitseda ja teistega suhelda;
  • lapsele pööratakse liiga palju tähelepanu (lämmatav armastus), mistõttu tal on raske loobuda pidevast tähelepanu keskmes olekust;
  • lapsele antakse palju privileege (väike prints ja printsess), mistõttu lapsel on raske õppida kannatlikkust ja võtta isiklikku vastutust;
  • hoolitsetakse lapse meelelahutuse eest, et tal igav ei oleks, mistõttu lapsel tekivad identiteediprobleemid ning tal on raske aru saada, mida teised inimesed normaalseks peavad.

Õige armastus ei võta lapselt võimalust proovida ja õppida uusi oskusi ning kogeda tagajärgi.

Foto: Shutterstock

Ärahellitamise oht

„Ahviarmastus ei oska olla range ja keelata. See laseb end türanniseerida lapse vasturääkimisel, isemeelsusel, trotsil või ka noore türanni palvetel, meelitustel ja pisaratel,” kirjutatakse ühes sadakond aastat vanas kasvatusõpetuse raamatus. Kas pole tähelepanu vääriv, et sarnast teksti tänapäeva noortest türannidest saab lugeda Michael Winterhoffi raamatust „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”?

Ka Linda Pearson kirjeldab oma raamatus „Distsipliini võluvägi” ärahellitatud lapsi. Need lapsed on emotsionaalselt väga tundlikud, rahutud ning otsivad omaenda soovidest vabanemist. Nende läheduses on keeruline olla, sest nad kipuvad olema enesekesksed ega arvesta teiste inimestega. Nad kurdavad väga sageli, et neil on igav, sest nende loovus ja leidlikkus on puudulikult arenenud — teised on neid pidevalt lõbustanud. Nad ei taju, kuidas nad teiste pilgu läbi paistavad. Nad ei pea oma tegude eest vastutama. Nad usuvad, et raha ja materiaalsed väärtused määravad inimestevahelised suhted. Nad suhtlevad teistega väga pealiskaudselt, mistõttu pole neil ka tõelisi sõpru. Nad jätavad käsile võetud töö sageli lõpetamata, sest soovivad pigem millegi uue kallale asuda. Nad on iseenda suhtes väga ebakindlad, mistõttu vajavad tunnustust ja heakskiitu. Nad ei oska oma asjade eest hoolitseda, sest neile on vana asemele antud uus ja parem. Nad kipuvad petma ja valetama, sest pole õppinud oma tegude eest vastutama. Nad ei talu kannatusi, sest neil pole selleks taluvusläve — nad on selle eest olnud üsnagi hästi kaitstud.

Sooviga anda lastele kõik hellitatakse lapsed ära. Ja seda iseloomuomaduste arengu arvelt.

Meil on tugev bioloogiline instinkt laste eest hoolitseda ning kaitsta neid väikeste ja suurte ohtude eest. Parim viis iseloomu arendada on teha tegelikult midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda. Lapsed vajavad väljakutseid ja riski samamoodi nagu turvalisust, kirjutab Bruce Perry raamatus „Poiss, keda kasvatati kui koera”.

Kas me ei ihale liialt riskivaba lapsepõlve? Kõige turvalisemal mänguväljakul poleks enam mitte ühtegi kiike, liuvälja, karedat pinda, puid ega teisi lapsi, ja ka mitte mingit lõbu. Kui lastel ei ole võimalust harjutada väikeste riskide võtmist ja õppida tegelema tehtud valiku tagajärgedega, ei ole nad ette valmistunud ka suuremate otsuste jaoks.

Ärahellitatud lapsed ei saa hakkama enesedistsipliiniga, sest neil ei ole olnud võimalust ise vigu teha ja tagajärgedest õppida. Lapsed, kelle vanemad on neid „õnnelikuks teinud”, muutuvad aasta-aastalt pahuramaks ja nõudlikumaks. Täiskasvanutena on nad sageli vihased kogu maailma peale, sest see ei anna neile kõike, mida nad seni on saanud, mistõttu nad ei oska olla õnnelikud.