1. “Mu sünnitusplaan on täpselt paigas!”

Oled ämmaemandaga kõik täpselt kokku leppinud. Sa tead, milline su sünnitus välja peab nägema ja oled kindel kõikides oma soovides. Laskem nüüd reaalsusel õlale koputada ja meelde tuletada, et on asju, mida pole lihtsalt võimalik sajaprotsendiliselt ette planeerida ning sünnitus on üks neist. Sa võid panna kirja, et tahad kõikvõimalikke valuvaigisteid, kuid üllatuda siis, sest sa ei vajagi neid. Oled hiljem veel uhke, et tegid kõike ise ja “naturaalselt”. Samas, kui sa otsustad juba alguses, et mingite rohtudega end tuimestada ei lase, võib juhtuda nii, et su suust tuleb roppusi, mida sa enne kuulnudki pole ja sa sõimad kõiki, kes sind aidata püüavad.

2. “Televiisorist ei saa lapsehoidjat!”

Need lugematud korrad, kui sa heitsid oma õele või sõbrannale tagasihoidlikult ette, et ta laps istub pidevalt televiisori ees. Küll sa oled alles naiivne… Niipea kui sa saad aru, et laps tahab terve oma ärkveloleku aja mürgeldada ja su täit tähelepanu nõuda “Emme, vaata!”, “Emme, näita!”, “Emme, kuula!”, “Emme, anna… ”), ei tundugi televiisor enam nii suure ja paha koletisena. Sa hakkad õndsalt nautima neid hetki, kui su laps on oma silmad multifilmile naelutanud ja sa saad rahus vahepeal teiste asjadega tegeleda.

3. “Ei mingeid keemiat täis komme!”

Olid kindel, et ükski suhkrut täis jook või kahtlase sinise värvusega pulgakomm ei pääse sinu lapse suhu? Õpid peagi, et laps on valmis nende asjade nimel kõike tegema ja kui see tähendab, et ta on nõus oma kommiga vaikselt istuma, kuni ema pisut tööd teeb, ei näigi see suhkrudoos ülemäära kõrge hinnana, mida rahu ja vaikuse eest maksta. Pealegi, isegi kui sul on kõige paremad kavatsused, ei pruugi need ühtida teiste emmede-isside kasvatusmeetoditega ning katsu siis seletada oma lapsele, miks tema ei saa, kui kõik teised saavad…

4. “Ma ei vii oma last mitte kunagi McDonaldsisse.”

Enne kui sa emaks said, mõtlesid kindlasti, et milline idioot viib küll oma väikese lapse kiirtoidurestorani, selle asemel, et talle midagi “korralikku” süüa anda. Pärast lapsesaamist, kiireid ja pikki päevi ning lapsega pikalt linnas käimist mõistad, et üks (harva ette tulev!) lasteeine ei olegi tegelikult nii hull. Igatahes on see etem kui näljane ja viril laps.

5. “Ma ei anna iial mänguasjaleti juures järele!”

Olgem nüüd ausad… Kas poes selili viskav ja kisendav väike poiss või õnnelik laps ja 3-eurone mudelauto? Kas nutta tihkuv väike tüdruk või rõõmus väike tüdruk ja uus värvimisraamat? Vahel ostame me niikuinii lapsele uusi asju, kuid mõnikord tuleb seda teha ka siis, kui lapsel neid uusi asju otseselt tarvis pole. Suhtu sellesse nii — ka täiskasvanud annavad vahel oma soovidele järele ning lubavad endale midagi kallimat või midagi, mida neil on juba kaheksa tükki. Nii või teisiti hakkad seda lubama ka oma lapsele.

6. “Ma ei lase kunagi oma lapsel tänaval pissida/raamatukogus kõva häälega rääkida/jalaga eesistuja istme seljatagust lüüa”

Haa! Nagu kellelgi meist oleks kontrolli oma lapse põie, suu või jalgade üle…

7. “Ma ei lase end iialgi käest! Emadus ei tähenda laiskust ja lohakust!”

Sa oled neid emasid kindlasti näinud. Pesemata juuste, dressipükste ja kohe kindlasti mitte kokku sobivate saabaste ja käekotiga. Palju õnne, kui sa pole just eriti väsimatu ja sihikindel ema, ootab sama ka sind. Loomulikult mitte iga päev, vaid neil kindlatel päevadel, mil sa tahaksid meelsamini teki alla peituda ja magada, mitte lapsega õues käia, poodi minna, süüa teha, koristada, last trenni viia, trennist tuua, süüa teha…
Emaks saades saab meie prioriteediks laps ja tema heaolu. Usu, sind ajab muigama, kui palju sa varem enda eest hoolitseda viitsisid.

8.“Ma ei tüüta oma sõpru titejuttudega”

Kas usud tõepoolest, et saad lapse, kes on sinu jaoks maailma naba, kuid suudad temast mitte rääkida, kui sõbrannadega välja lähed? Enne emaks saamist on sõbrannad, kes terve õhtu lapse kakast ja hammastest räägivad üpris eemaletõukavad, kuid niipea kui su enda tegelane ilmavalgust näeb, saad sa neist emadest aru… Laps lihtsalt on su elu kese ja sa ei suuda teda hetkekski unustada.

9. “Ma ei kutsu oma meest kunagi issiks!”

Meil on su kavatsuste üle hea meel, aga las me seletame, kuidas asjad tegelikult kulgevad. Algul ütled sa lapsele: “Issi jõuab varsti töölt koju. Te lähete issiga õue.” Enne kui sa arugi saad, muutubki Marko, Tanel või Priit lapse juuresolekul lihtsalt issiks. Kurb, aga tõsi…

10. “Ma ei hakka kunagi oma lapse selja taga tegutsema.”

Mäletad, kui piinlik sul oli, kui ema iga su õpetajaga vestelda tahtis, kuulmaks, kuidas sul koolis läheb? Või kui närvi sa läksid, kui ta su “tuba koristades” midagi keelatut leidis? Palju õnne, su lapsi ootab sama saatus — ülihoolitsevad emad lihtsalt on sellised ja lõppkokkuvõttes pole selles ju midagi halba.

Allikas: parentdish.co.uk