21. sajandi moodne ema teeb oma lapse kasvatamisel kõik täpselt vastupidi sellele, mida tegi tema ema 20. sajandil
Liidriteks nende muudatuste sisseviimisel on enamasti arstid, ämmaemandad, lastepsühhiaatrid. Nende käes on võtmed lapse tervise hoidmiseks ja tema kasvatamisel edu saavutamiseks. Kuna need nn gurud vahetavad oma teooriad, millele nad tuginevad, iga 30-40 aasta tagant, tähendab see sisuliselt seda, et kõik eelnevad ehk eilsed teadmised visatakse täna ühtäkki minema. Nii kirjutab Elisabeth Badinter, moodsa emaduse türanniast rääkiva raamatu "Myth and reality: motherhood in modern history" autor.
Toome teieni tema mõtted moodsa emaduse kohta, mis võiksid ehk ka meie emasid julgustada rohkem oma sisetunde ja südame järgi otsustama, kui asi puudutab pere loomist ja laste kasvatamist.
21. sajandi moodne ema teeb oma lapse kasvatamisel kõik täpselt vastupidi sellele, mida tegi tema ema 20. sajandil. Toona vaimustusid naised iseseisvusest, vastassooga võrdsusest ja võimalusest leida tasakaal koduse ja tööelu vahel. Lutipudel oli emantsipatsiooni töövahend, samamoodi nagu beebitoidupurgid ja ühekordsed mähkmed, mis hoidsid kokku aega ja vaeva. Need asjad lubasid emal endale pisut rohkem aega pühendada ja tunda end vähemväsinuna. Ja enamgi veel — isad said tänu nendele laste hooldamises üsna kenasti kaasa lüüa juba beebi sünnist alates.
Kuid nüüd on järjest enam selline emaduse mudel löögi alla sattunud. Põhjuseid selleks on mitmeid. Näiteks kasvõi see, et korduvad majanduskriisid on naised töökohtade osas pettuma pannud. Ning mis kõige olulisem — naturalistlik maailmakäsitlus sellest, et naised peaksid kodus olema, ei erine eriti palju Rousseau’aegsetest seisukohtadest. Rousseau sõnum oli lihtne: „Naised, teie asi on kasvatada tulevast põlvkonda. Peate kasutama seda, mis loodus teile on andnud ning pühendama ennast laste kasvatamisele nii öösel kui päeval.“ Seda kõike tehakse sageli looduse poole tagasi pöördumise sildi all ning kaasaegseid naisi nimetatakse tihti loomuliku ja loodusliku lastekasvatuse lipukandjateks.
Mõistame hukka materialismi ja tarbimise, mis meid loodusest aina kaugemale viib ning mille pakkumisi me isekuse eneseupitusteks peame. Tänane ideaalne emadus nõuab, et sünnitame valudes, ilma igasuguse tuimestuseta, sest see esimene akt vormib meist emad. Naudime rinnaga toitmist pool aastat, aasta või nii kaua, kui laps soovib ja ema välja kannatab. Järgime soovitust magada lapsega ühes voodis, saates mõnikord ka isa üksi diivanile. Hea ema ei anna oma lapsele mingil juhul valmis beebitoitu, mida käsitletakse kui terviseriski, ning väldib igal võimalikul juhul lapsehoidu — ikka lapse tervisliku arengu eesmärgil.
Ideaalne moodne ema, kes on pühendunud vaid oma lapse heaolule, tähendab naise seisukohast suurt muutust. Mõnedele võib see uus elustiil justkui mäng tunduda, lastes neil ennast ainult ja täielikult ema rollis realiseerida, kuid teistele on see valu, vaev ja viletsus, mis põhjustab kurvameelsust ja isolatsiooni. Naine on terveks aastaks koduseinte vahele müüritud, kui ta otsustab töölt koju jääda ja see ei sobi igale naisele. Või on varustatud rinnapumbaga, kui pärast sünnitust tööle naaseb. Värske ema on sunnitud loobuma oma täiskasvanulikust identiteedist ja võtma vastu hiiglasliku hulga kurnavaid kohustusi, mille täitmist saadab sageli üsna suur annus süütunnet.
Loodus teab vaid ühte emaks olemise viisi. See pole nende naiste jaoks, kellele on omane teadlikkus, isiklik elu, unistused ja erinevad ambitsioonid. Mõned teevad asju hästi, teised aga halvasti ja lohakalt. Kui me naise loomuse mitmekesisust arvesse ei võta ning idealiseerime vaid ühte külge — emadust ning ema kui ainust inimest, kes laste kasvatamisega hakkamasaamise eest vastutab — oleme lõksu langenud. Eitame teisi moodsale naisele olulisi asju (võitlus palgalõhe vastu, võrdus suhetes ja kodus jne). Vaatame mööda naise vajadusest olla rahaliselt iseseisev.
Unustame, et laste kasvatamine ei kesta igavesti. Kui lapsed on juba suured, on naisel veel 30-40 aastat elu ees.
Kitsaim lähenemine kaasaegsele emadusele viib asjadeni, mille tagajärgi me alles hakkame nägema. Naistel on olemas võimalus valida, kas saada lapsi või mitte. Ja neil on õigus emadusest keelduda, paljud teevad seda, eriti arenenud riikides. Kõikjal, Jaapanist Saksamaani, kus emadusega seotud kohustused naiste õlad liialt maadligi suruvad, on sündimus langenud. USA-s on 15-44-aastaste lastetute naiste arv tõusnud 42,8% 2000. aastal 47,1% 2010. aastal. Eriti tuntav on see suundunus kõrgharidusega naiste seas. Selle asemel, et soodustada tervete ja tugevate laste kasvatamist, võime äkitselt avastada, et see hoopis julgustab naisi lapsi mitte saama.
Naised peavad hakkama saama mitmete väga oluliste asjadega — nii isiklikus, emadusega seotult kui professionaalselt. Hoolimata sellest, kas sünnitatakse epiduraalanesteesias või mullivannis, toidetakse lapsi rinnaga või purgist, magatakse koos või mitte, jäädakse lapsega koju või antakse ta lastehoidu — lapsed sirguvad ikkagi kenasti. Kaasaegses maailmas toimuvad mõlemad lahendused. Kui laste pealt vaadata, on vahe kahe erineva kasvatussüsteemi vahel marginaalne.
Ühte tõde kummardades aga unustame teise: valikud, mis me emadena teeme, mõjutavad seda, kes oleme naistena.
Allikas: huffingtonpost.com, "Myth and reality: motherhood in modern history"
