Abielu lihtsad tõed



Abielu lihtsad tõed
Foto: Shutterstock

„Oota nüüd! Mul on oma vajadused. Ja SINA neid ei täida.“ – „Minul on KA VAJADUSED! Ja SINA ei täida neid ka!“ – „See on AINUS asi, milles me ühel meelel oleme!“

See on tsitaat Harville Hendrixi ja Helen LaKelly Hunti raamatust „Abielu lihtsad tõed“, kus nad õpetavad suhte hoidmist selle erinevatel etappidel.
Ehkki Harville ja mina oleme pärit erinevatest maailmadest, oli meil nii palju ühist, kui teineteisesse armusime. Me mõlemad olime lahutatud. Lisaks oli meil mõlemal kaks last, kirg psühholoogia ja armastus grillimise vastu. Me tahtsime isegi ühtmoodi puhkust veeta: sõita rendiautoga mööda Ühendriike koos oma uue perega. Kujuta ette, kui hästi me teineteisega sobisime (või arvasime sobivat)!
Ma ei mäleta ühtki asja, mille suhtes me poleks olnud ühel nõul.
Ah, uue suhte sulnidus!

Sa elad oma elu nagu oled harjunud ja äkki näed teda. Teie silmad kohtuvad (võib-olla rahvarikkas ruumis). Süda hakkab peksma. Ja muinasjutt algab. Lilled, silmapilgutused, ühised söömaajad, naer. Jalutuskäigud päikeseloojangul ja väikesed kingitused. Te veedate tunde, oodates järgmist kohtumist. Võib-olla käite kinos või lihtsalt olete koos – räägite kõigest ja mitte millestki.
Te mõlemad ütlete: „Ma oleksin sind justkui alati tundnud...” Ja teatud määral oletegi. See uus inimene on väga sarnane inimestega, kes sinu eest lapsepõlves hoolitsesid.
„Armumine” ei pruugi igaühel olla nii intensiivne. Mõnel inimesel on see järkjärguline. Ent igal juhul mõtlete te palju teineteisele. Lahusolek tundub väljakannatamatu. Niisiis te saadate sõnumeid ja helistate teineteisele pidevalt. Kui olete koos, siis tundub, et teate teineteise mõtteid. Te lõpetate teineteise lauseid. Sa tead täpselt, mida teine tahab, sest, noh, see on täpselt seesama, mida sa ise tahad!

Seotud lood:

Armuloo varane staadium toob inimestest välja parima. Mõlema kodu on alati korras. Enda eest hoolitsetakse hästi. Kumbki teise juuresolekul ei röhitse. Enne kui arugi saad, mis toimub, oled sa ülepeakaela ARMUNUD.

Romantiline armastus on...
See on müstiline külgetõmme, sa tunned täielikku ekstaasi!
Kahjuks ei jää see õndsus kestma.

EKSTAASIST AGOONIANI

Loe veel

Romantiline armastus püsib piisavalt kaua, et kaht inimest lähendada. Et ratsutada seejärel päikeseloojangusse. Ja pealtnäha üleöö võib su unistuste abielu muutuda õudusunenäoks.
Olles romantilise armastuse keerises, ei saa sa teha midagi valesti. Kuid kui romantiline armastus vaibub, siis tundub, et sul ei õnnestu käituda õigesti. Inimesest, kes oli kunagi su suurim fänn, võib saada su suurim kriitik. Jumaldamine asendub näägutamisega. Sa tabad end mõtlemast: „Kes on see inimene, kellega ma abiellusin? Me sobisime nii hästi. Me nõustusime teineteisega kõiges.” Sul hakkab kõhus keerama. Ja sa küsid endalt: „Kuidas mu partner võib niimoodi mõelda, tegutseda, öelda selliseid asju? Ta tegi mu lolliks, kui ma uskusin, et ta on hoopis teistsugune!”
Kui inimesi toorelt äratatakse nende säravast sobivusunenäost, võivad nad muutuda väga tõredaks. Paljud paarid lahutavad, kuna soovivad meeleheitlikult vabaneda valust ja pettumusest, mis jääb järele romantilisest armastusest. Teised, kes otsustavad, et ei taha teha tuima vara jagamise tööd, võivad kokku jääda. Aga nad elavad nüüd paralleelseid elusid, ilma tegeliku läheduseta. Nad arvavad, et on nagu on, ent salajas mõistavad, et midagi on kohutavalt valesti.
Luba meil kinnitada– mitte midagi pole läinud valesti.

Romantiline armastus on partnerluse esimene staadium. See peabki vaibuma.
Romantiline armastus on võimas jõud, mis tõmbab sind teise inimese poole, kellel on su vanemate või hooldaja positiivsed ja negatiivsed omadused (see hõlmab kõiki, kes sinu eest lapsena hoolitsesid – vanemaid, vanemaid õdesid-vendi, vanavanemaid või lapsehoidjat). Sul oli oma partneriga esimest korda kohtudes tunne, et oled tundnud teda eluaeg – sest tal on su vanemate positiivsed omadused. Ja kuna tal on ka su vanemate negatiivsed omadused, oled lõpuks ärritunud ja oma partneris pettunud. Seetõttu asendubki esialgne ekstaas agooniaga ja suhted võivad muutuda valusaks ja raskeks.

Oot-oot! Mõte, et su partner koondab endas su vanemate omadused, võib algul olla veidi ärritav. Ehkki me oma vanemaid armastame, saab enamik meist (teadlikult) üle soovist, mis tal oli kuueaastaselt – oma vanemaga abielluda. Kui jõuame teismeikka, tahame vaid vabadust. Aga meid tõmbab alateadlikult selle inimese poole, kelles on ühendatud meie eest hoolitsenud inimeste halvad ja head küljed. Me nimetame seda oma „imagoks” – see on su esmaste hoolitsejate positiivsete ja negatiivsete omaduste šabloon.

Kui sa loed seda ja mõtled: „Oot-oot, mu partneri ja mu vanemate vahel pole mingit sarnasust”, siis luba meil selgitada: su partner ei pruugi su vanemate moodi välja näha ega pealtnäha ka mitte tegutseda su vanemate moodi. Ent lõpuks tunned sa samu tundeid nagu lapsena oma vanematega koos olles. Kaasa arvatud kuuluvustuunet ja armastust, mida sa tundsid. Samuti sisaldab see kogemist, et kõik su vajadused pole täidetud ja ärritumist selle üle.

LAPSEPÕLVE UUESTI LÄBIELAMINE

Selle tulemust, et kõiki su vajadusi ei täidetud, nimetame me su „lapsepõlvehaavadeks”. Sa oled olevikus tundlik selle suhtes, millest tundsid puudust minevikus. Meie alateadvus on niimoodi loodud, et ainus viis neid haavu ravida on olla suhtes kellegagi, kellel on meie hooldajate jooned – kes õpib, kuidas anda meile seda, mida me vajame ja millest lapsepõlves ilma jäime. Võib olla tüütu ja masendav taluda, ent suhte imeline plaan on ravida partnerite lapsepõlvehaavu.
Tuleb selgeks teha, et kui räägime lapsepõlvehaavadest, ei süüdista me kellegi vanemaid (ei enda ega sinu omi). Mitte kellegi vanemad polnud täiuslikud. Küsige kellelt tahes meie kuuest lapsest, kas me olime täiuslikud, ja nad kinnitavad, et muidugi mitte! Aga isegi kui vanemad on suurepärased, teevad nad ikkagi teatud vigu. Teiste sõnadega, lapsevanemal on võimatu olla „täiuslik”.

Niisiis, olid su vanemad viletsad või olid nende haavad varjatumad - tulemused võib tavaliselt liigitada kaheks. Su vanemad võisid olla kas ülehoolitsevad, mis tekitas sulle tunde, et sind kontrollitakse ja lämmatatakse.
Noore tüdrukuna tundsin, et teiste ootused lämmatavad mind. Mu vanemad nõudsid, et ma oleksin kena ja tähelepanelik kõigi inimeste vastu ja polnud oluline, mida ma tegelikult tundsin. Ma kasvasin üles Ühendriikide lõunaosas ja mind ümbritsenu lootis, et minust saab tubli „Lõuna kaunitar”, kes teistele heameelt valmistab. Mulle õpetati isegi seda, kuidas täiuslikult reveranssi teha – tõepoolest loodeti, et ma kummarduksin teiste ees. Mu ema töötas haiglas vabatahtlikuna ja oli harva kodus, kui ma koolist tulin. Ja minult oodati, et ka mina nagu tema kasutaksin oma vaba aja vabatahtlikuks tööks.

Nüüd kerime aja edasi minu abielu juurde.
Küllap arvad, et ma olen täiuslik naisuke ja hoolitsen Harville’i eest igal võimalikul viisil...
Noh, tegelikult... jah ja ei.

www.wbur.org

Kui me abiellusime, vandusin, et olen Harville’ile parim naine, kes üldse saab olla. Ma olin täielikult pühendunud ja kiitsin end, et pöörasin tähelepanu kõigile ta elu üksikasjadele – viimasele kui detailile. Üsna varsti arvasin, et tunnen teda paremini kui ta ise. (Oh taevas, vaata ette!)
Kui sõbrad Harville’ilt midagi küsisid, segasin ma sageli uhkelt vahele ja vastasin ise. Ma panin talle hommikusöögi valmis ja, olles uhkusest tulvil, valmistasin talle õhtusöögi, küsimata, mida ta tahaks. Mul polnud vaja küsida. Sest ma juba teadsin. Arvestades seda, et ta armastas „Star Treki”, ma lihtsalt teadsin, et talle meeldiksid väga selleteemalised kruusid ja vannitoarätikud, millega ma teda aeg-ajalt üllatasin. Ma oli Harville’i vastu nii tähelepanelik, et kui keegi tahtis teada, kuidas tal läheb, pruukis tal vaid minult küsida.

Arvestades seda, mida ma kõike tema heaks tegin, arvasin, et ta oli minuga abielus olles õnnelik. Ja ühel päeval tegi Harville midagi niisugust, mis polnud üldse tema moodi. Ta NÄHVAS mulle! Ma polnud teda kunagi nii vihasena näinud. Ma olin šokeeritud. Solvunud. Ja väga suures segaduses. Kuidas ta ei hinnanud kõike seda, mida ma tema heaks tegin? Kui ta oli rahunenud, selgitas ta, et kogu oma jõupingutuste juures ei küsinud ma temalt kunagi, mida tema ise tahaks. See oli vapustav tagasiside. Ma olin arvanud, et ma juba tean, aga selle asemel tundis Harville end täielikult ruineeritult.

Oma jõupingutustele vaatamata ei suutnud ma täita Harville’i tõelisi vajadusi. Ma tegin tema jaoks ja tema eest asju, ent polnud temaga tegelikult lähedane.
Minu lapsepõlvehaavade mustrid sobisid täpselt Harville’i mustritega. Mõlemad ta vanemad surid, kui ta oli väike, ja ta saadeti kuueaastaselt elama oma vanema õe Rosa Lee juurde. Õde püüdis tema heaks teha kõik mis võimalik ja ta oli nii mõneski suhtes suurepärane. Aga tal olid ka teised lapsed, kelle eest tuli hoolitseda. Ja ta oli vanem õde. Niisiis polnud ta niimoodi Harville’ile häälestunud, kui oli olnud ema. Kuidas see olekski võimalik olnud? Selle tulemusena tundis Harville end väga üksikuna. Ta esmane lapsepõlvehaav oli hüljatusetunne.

See, et ma tegin Harville’i jaoks igasuguseid asju, olemata temaga tegelikult ühenduses, äratas temas needsamad lapsepõlvetunded. Jälle oli ta hüljatud, ent seekord oma naise poolt.
Polnud üllatav, et meie lapsepõlvehaavad sobisid nii hästi kokku. Pea meeles, et kui romantiline armastus sind tabab, tunned külgetõmmet inimese vastu, kelle käitumine laseb sul kogeda neidsamu tundeid, mis sul tekkisid koos olles inimestega, kes sinu eest hoolt kandsid.
Niisiis, pea meeles, et su alateadvus valis sulle partneri. Ta teadis, et su lapsepõlvehaavade ravimiseks pead tundma neid tundeid uuesti täiskasvanuna. Abielu annab sulle võimaluse uuesti läbi elada mälestusi ja tundeid oma lapsepõlvest, ent tulemus on teistsugune, õnnelikum. Lapsena olid sa abitu. Täiskasvanuna on sul jõudu. Sa võid oma partneriga koos tööd teha, et teie mõlema vajadused saaksid täidetud.

ON KA MIDAGI HEAD

Kõik see võib tunduda kohutava sasipuntrana. Ent kuna partnerlus on olemas selleks, et tuleksid pinnale su lapsepõlvetunded, tähendab see, et suurem osa ärritusest ja pahameelest, mis meis vallandub suhetes, on pärit minevikust. Jah! Umbes 90 protsenti su partneri frustratsioonist sinuga, on tegelikult tingitud tema lapsepõlveprobleemidest. See tähendab, et vaid 10 protsenti on seotud kummagagi teist siin ja praegu. Kas see ei tee mitte enesetunnet paremaks?

MÕISTATUS ON LAHENDATUD!

Romantiline armastus toimetab meid selle inimese kirglikku embusesse, kes lõppeks vallandab samad tunded, mis meil olid seoses oma vanematega, aga selleks on parim võimalik põhjus! See toob pinnale meie lapsepõlvehaavad, et neid oleks võimalik tervendada.
Võid arvata, et sellise tervenemise potentsiaaliga paraneb su suhe kiiresti. Ja lõpuks muutub see väga palju paremaks.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare