Abielunaise kiri truudusetusest| Miks ma ei jätaks oma meest maha isegi siis, kui ta mind petaks

 (2)
Abielunaise kiri truudusetusest| Miks ma ei jätaks oma meest maha isegi siis, kui ta mind petaks
Foto: Shutterstock

Ära eelda, et see on märk nõrkusest, kui jääd oma abikaasa kõrvale ka pärast tema truudusetust. Minu meelest on see märk tugevusest. Veel enne, kui minu kohta ennatlikke järeldusi tegema hakkad, lase mul rääkida kogu lugu.

Mul on oma abikaasast kõrgem haridus. Ma oman meie ühises äris suuremat osa. See teeb mind põhimõtteliselt tema ülemuseks. Kui tuttavad peaksid mind abikaasa ja inimesena kirjeldama, kasutaksid nad suurima tõenäosusega sõna „särtsakas“. Ma pole ajupestud, mind ei hoia kinni majandusliku iseseisvuse puudumine ja kohe kindlasti pole ma alandlik (kuuled mingit häält? See on minu abikaasa vaikselt sellise tähelepaneku üle naermas.).

Kui ma ütlesin meie pulmapäeval „jah“, tähendas see minu poolt täielikku pühendumist luua perekond. Kuigi on nii mõnigi asi, mis seda pühendumist murda suudaksid, pole minu jaoks truudusetus üks neist. (Minu hüpoteetilises maailmas, võis mu abikaasa olla see, kes vea tegi.) Kuid selleks, et abielu hävitada, on vaja kaht inimest. Miks peaksin ma laskma tema halval, uskumatult kohutaval ja unustamatul veal sundida mind võtma vastu otsuseid, mis mõjutavad lisaks meile kahele ka meie ühiseid lapsi?

Seotud lood:

Mõistes, et minu teoreeiline vaade abielust pärast truuduse murdmist võib olla liiga roosiline ja naiivne, tahtsin rääkida teiste inimestega, kes on sellises olukorras reaalselt olnud ja teada saada, kas keegi neist ka oma abikaasa kõrvale jäi? Teiste emadega kohtudes ei ole petnud mehed just teema, mida loomulikult tõstatada. Seega pöördusin Facebooki poole, et teada saada, kas keegi jagaks minuga oma lugu. Ma eeldasin, et täpselt null sõpra tahab mulle avada oma tõenäoliselt piinlikku ja valusat minevikku. Olin aga väga üllatunud, kui üks inimene teise järel võttis minuga ühendust ja rääkis, miks ja kuidas pärast petmist siiski abiellu jäid.

Loe veel

Tegemist ei olnud kõigest „lihtsate“ lugudega üheöösuhetest või alkoholi tõttu tehtud halbadest otsustest. Üks naine jagas, et tema mehe kõrvalsuhe kestis enam kui kaks ja pool aastat. Teine petmine lõppes aga rasedusega. Keegi oli alles äsja enda kaasa poolsest petmisest teada saanud ja kuigi see sündmus oli üsna värske, jäi ta kindlaks oma otsusele abielu päästa. Kõigi nende kümne või enama julge inimese lood sisaldasid täiesti erinevaid detaile, kuid mitmed asjaolud olid neil ka ühised. Nad kõik tundsid, et pettumusest ja masendusest lähtumine ei ole pooltki nii oluline oma perekonna ühtsena hoidmine. Lisaks tundsid nad kõik, et head asjad — tihti väga head asjad — olid probleemist rääkimise ja selle lahendamise tulemuseks. Kui nad rääkisid oma kogemusest ja sellest, mida nad tänu oma otsusele õppisid, edestas uhkus hakkamasaamisest märkimisväärselt ahastuse, mis sellises olukorras oleks kindlasti ootuspärasem.

Analüüsides oma tuttavate lugusid, mõistsin, et minu teoreeriline hinnang sellele, mida teeksin siis, kui mees mind petaks, ei olnudki nii vale. Veel enam — kõik need lood kinnitasid mu arvamust. Esiteks sain aru, et lahkuminek ei kustutaks truudusetust kunagi. Samamoodi ei eemaldaks see valu ja kannatust, mis petmise tulemuseks oli. Selle asemel loob lahkumine täiesti uue valu ja kannatuse. Panused on veelgi kõrgemad, kui mängus on ka lapsed. On võimatu lõigata võsukeste elust täielikult ära inimene, kellega neil on sama DNA. Seda saaks teha vaid drastiliselt laste elu ümber korraldades.

Ausalt öeldes ei ole see otsus, mida teeksin vaid oma laste pärast. Just sama palju teeksin seda ka enda pärast. Sellepärast, kes ma inimesena olla tahan. Lõppude lõpuks tunnen, et lahkumine oleks isekas. See näitaks, et minu soov kätte maksta või raevukalt minema joosta on suurema kaaluga kui elu ja perekond, mille koos ehitanud oleme. Kas ma tõesti tahan oma raevukusele rohkem väärtust anda kui meie perekonna heaolule?

See näitaks ka, et üks teine inimene omab minu üle nii suurt võimu, et ma suudan tema põhjustatud valu tõttu oma elu pea peale pöörata. See jätab minust totaalse nõrgukese mulje, kes vaid ühe halva otsuse tõttu suudab kaotada oma perekonna. Kas minu positsioon täisväärtusliku perekonnaliikmena on nii hõre, et seda saab nii lihtsalt hävitada? Olen alati uskunud, et ei tohi lasta teise inimese tegudel minu otsuseid juhtida. Ma ei tohi lasta sel otsusel defineeride iseenda olemust. Ma olen inimene, kes pühendub. Ma olen inimene, kes võitleb siis, ja eriti, kui teele tulevad raskused.

Kas ma oleksin vihane? Kas ma oleksin reedetud? Kas kogu meie abielu olemus muutuks igaveseks? Jah. Kas sel kõigel on suurem võim kui minu õigusel jääda enda olemusele kindlaks ka siis, kui seisan silmitsi hävitava kaotusega? Ei.

Mõistan, et tegemist on jäägitult isikliku otsusega ning sel asjal on üsna mitu poolt. Ei hakkaks ma kunagi sel teemal kellegi teise üle kohut mõistma. See on teema, milles on ohtralt detaile. Ka minu sõprade hulgas tunnistasid paljud, et nad on aeg-ajalt ebakindlad, kas mehe kõrvale jäämine oli õige otsus. Mõned ütlesid, et andsid abikaasale vaid ühe uue võimaluse. Kui mees peaks uuesti petma, oleks naine kohe läinud. Mõned ütlesid ka, et see oli otsus, mis tehti praeguseks. Nad võivad ja saavad tulevikus oma meelt muuta.

Mis puutub minusse, siis jään endiselt kindlaks, et abielu on pikaajaline otsus, mis tehtud terveks eluks. Jah, sa võid mind kutsuda hulluks, naiivseks ja perfektsionistiks. Mul võivadki kõik need omadused olla. Lihtsalt ära eelda, et see on märk nõrkusest, kui jääd oma abikaasa kõrvale ka pärast tema truudusetust. Minu arvates on asi täpselt vastupidine.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare