Advokaatide abielukool| Armunud üliõpilased ostsid koos korteri ja see, kuidas aastaid hiljem vara jagati, on paras üllatus
Hollywoodilikult sai ühest kohtingust kaks ning kahest viis, ja juba olidki nad koos. Esialgu kokku siiski ei kolitud. Ühised ööd veedeti kord Kristjani ning siis jälle Triinu juures. Naljatamisi kutsuti üksteist seljakotiränduriteks. Ometi selline elukorraldus toimis. Vähemalt mõnda aega. Pärast paar aastat kestnud suhet jõuti siiski järeldusele, et aeg ühiseks korteriks on küps.
Esimese ühise eluaseme soetamine on noorte paaride jaoks tähenduslik hetk. Sageli peetakse taolist otsust indikaatoriks, mis näitab, et soovitakse jagada ühist tulevikku. Lisaks peegeldab eluaseme muretsemise soov valmisolekut nii enda kui kaaslase eest hoolt kanda ning ühiselt pingutada.
Sarnased mõtted valdasid käesoleva kümnendi alguses ka Kristjanit ja Triinut (nimed muudetud), kes võtsid vastu otsuse, et ühine korter võimaldab neil varasemast enam suhtele pühenduda. Toona kahekümnendates noored olid veendunud, et ühiselt veedetakse ka vanaduspõlv. Paraku kooselu lagunes ning lisaks valusale lahkuminekule tuli tegelema hakata ka lahenduste otsimisega ebameeldivatele materiaalsetele küsimustele.
Laenust ei piisa
Kuivõrd Kristjanil puudus tol hetkel stabiilne sissetulek, oli pank nõus laenu andma üksnes Triinule. Paraku oli pakutav laenusumma korteri müügihinnast väiksem. Keerulises olukorras tuli noortele appi Kristjani ema, kes nõustus suurema laenu saamiseks seadma lisatagatiseks hüpoteegi ka oma eluasemele. Taoline vastutulek oli Triinu jaoks üllatav. Ehkki korter kirjutati neiu nimele, tasuti esmane sissemakse Kristjaniga pooleks.
Kooselu sujus suuremate tagasilöökideta, mille tulemusena kasvas perekond peagi kolmeliikmeliseks. Lepiti kokku, et kuni vanemahüvitise lõppemiseni jääb väikese pojaga koju naine. Mainitud perioodi lõppedes otsustasid noored seevastu ühiselt, et kuivõrd Triinu palk ületas Kristjani oma, tasub kuni lasteaeda minekuni väikese pojaga koju jääda just mehel.
Põhjusel, et korteri soetamiseks võetud laen oli naise nimel, tasus Triinu laenumakseid üksinda. Kristjan kattis seevastu kõik pere ülalpidamisega seotud kulud. Sealhulgas vastutas mees selle eest, et söök oleks laual, kõigil pereliikmetel riided seljas ning lapse vajadused mitmekülgseks arenguks rahuldatud. Lisaks tasus Kristjan pere puhkusereiside eest. Paari tuttavad imestasid, kuidas on noortel õnnestunud rahalised kohustused jagada selliselt, et mõlemad osapooled on rahul. Tekitavad ju arutelud pere eelarve kasutamise üle paarisuhetes sageli pingeid.
Igaühel oma õiglustunne
Ometi muutuvad mõned suhted ajapikku leigemaks, kuni katkevad sootuks. Niimoodi juhtus ka Kristjani ja Triinuga, kelle kooselu lõppes ajal, mil ühine poeg jõudis teismelise ikka. Mingit erilist põhjust sellel ei olnud, aga mõlemad tundsid, et nende teed on ammu lahku läinud. Siis pididki Kristjan ja Triinu esimest korda mõtlema sellele, mis varast edasi saab.
Triinu leidis, et kuivõrd on vastutanud laenumaksete tasumise eest ning ühine soetatud korter on tema nimel, piisab sellest, kui Kristjanile saab tagasi makstud summa, mille mees elukoha sissemakseks tasus.
Kristjani ema korteriomandit koormava hüpoteegi kustutamiseks oli naine nõus hüpoteegi üle kandma oma korterile, millega pank ka nõustus. See, et ülejäänud perekonna kulud oli katnud mees, vara aspektist tähtsust ei omanud.
Eesti Advokatuuri liikmed selgitavad nelja nädala jooksul meie portaalis küsimusi, mis on seotud perekonnaõigusega — teemaks tulevad kooselu ja lahutusega seotud küsimused.
Kommenteerib advokaat Helen Tomberg:
Lahendus, kus ühele elukaaslasele tagastatakse üksnes tema poolt tasutud esialgne sissemakse ja tema ema korter vabastatakse laenu tagatiseks olevast hüpoteegist, on õige, ehkki võib tunduda ebaõiglasena.
Kui registreerimata kooselu (s.t. nii varaühisuse varasuhtega abielu kui kooselulepingut sõlmimata) jooksul omandatud kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse üks elukaaslane, siis see kinnisasi üksnes talle kuulubki. Kooselu lõppemisel teisel elukaaslasel edaspidi õigust korterile või osale sellest ei ole. Siiski võib tal olla õigus saada osa korteri väärtusest. Selleks peavad üheaegselt olema täidetud kolm tingimust. Esiteks peab korter olema omandatud ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel, teiseks peavad mõlemad pooled olema eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused ning kolmandaks, pooltel pidi olema korterit soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühise kodu) kestvaks loomiseks.
Kirjeldatud loos võisid elukaaslased teha võrreldavad panused, kui üks elukaaslane maksis osa esmasest sissemaksest ja tasus pangalaenu, teine aga maksis osa esmasest sissemaksest ja lisaks sellele seati hüpoteek tema ema korterile. Teise elukaaslase ema korterile seatud hüpoteek kui panus võib iseenesest olla rahaliselt hinnatav, kuigi selle suuruse määratlemine on vaieldav ja keerukas. Samas sellise panuse tagastamiseks saaks olla hüpoteegi kustutamine, mida kirjeldatud loos tehtigi. Igasugused muudatused hüpoteegikannetes on võimalikud aga üksnes hüpoteegipidaja (s.t. panga) nõusolekul.
Juhtudel, kus korteri omanikuks mitteoleva abikaasa panus piirdub esialgse sissemaksega, ei pruugi korteriomanikul olla kohustust teisele elukaaslasele tema tehtud sissemakset tagastada. Kui esimese sissemakse suurus uute korterite puhul on tavaliselt 10-15% ostuhinnast ja selle teevad elukaaslased võrdselt (s.t. kummagi panus sissemaksel on 5-7% korteri ostuhinnast) ja ülejäänu tasutakse pangalaenu arvelt, mida maksab üks elukaaslane, on panuste võrdsus kaheldav. Pigem on 5-7% osakaal võrreldav aastate jooksul korteri kasutamisest saadava kasuga (nn. kasutuseelisega). Kui aga sissemakse on juba 30-40%, võib rääkida panuste võrreldavusest ja kohustusest teisele elukaaslasele sissemakse panus tagastada. Omavaheliste kokkulepetega võivad elukaaslased, mõistetavalt, ka nendest tingimustest kõrvale kalduda ja leppida kokku selliselt, kuidas tundub neile õiglasem.
Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine, samuti perekonna muude kulutuste kandmine, isegi kui seda teeb teine elukaaslane üksinda, ei anna õigust saada osa korteri väärtusest. Sellist ebavõrdsust saab vältida kas varaühisuse varasuhtega abielu sõlmimisega või varaühisuse varasuhtega kooselulepingu sõlmimisega. Registreerimata kooselu puhul saab sellist ebaõiglust vältida sellega, et kinnisasi ostetakse mõlema elukaaslase kaasomandisse, s.t. kummagi elukaaslase omandisse mõttelise osana koos kinnistusraamatusse kandmisega ning ka pangalaenu tagastavad mõlemad elukaaslased. Kui korter on omandatud kaasomandisse, saab kooselu lõppemisel ka kaasomandi lõpetada. Kaasomandi lõpetamisel eelistab kohtupraktika vara müüki enampakkumisel, mille käigus tagastatakse korteriga seotud laen ja sellest ülejääv raha jagatakse elukaaslaste vahel vastavalt nende osa suurusele, kuid kohtutee asemel omavahelise kokkuleppe otsimine võimaldab suuremat paindlikkust — näiteks selliselt, et kinnsiasi ja laen jäävad ühele elukaaslasele ja teine saab hüvitise.
Sarnaste teemadega tasub vajadusel pöörduda Eesti Advokatuuri liikmete poole.
