Ajad muutuvad ja lastekasvatamine ka: laused, mida kõik vanemad minevikus kasutasid, aga mille eest nüüd napilt vangi pandaks

 (18)
Ajad muutuvad ja lastekasvatamine ka: laused, mida kõik vanemad minevikus kasutasid, aga mille eest nüüd napilt vangi pandaks
Foto: Shutterstock

Kui mõni tänapäeva lapsevanematest julgeks midagi taolist öelda, saadetaks talle hetkega lastekaitsjad ukse taha. Veel 30 aastat tagasi aga rääkisid kõik vanemad oma lastega nii ja keegi ei teinud teist nägugi!

“Kui sa ei lõpeta oma venna kiusamist, lõikan ma su sõrmed maha ja lasen pärast arstil tagasi õmmelda!”
“Mu ema ähvardas meid alati nii, et me kaklemise lõpetaks. Ta ütles seda ilmselt küll naljaga, aga ma küll ei julgeks iial oma lapsi avalikult niimoodi ähvardada!”

“Pane lutipudelisse natuke õlut, siis laps magab paremini!”
“Mu vanaema mitte ainult ei öelnud seda, vaid reaalselt panigi mu ema pudelisse õlut! Meil on pilt emast, kus ta joob lutipudelist õlut, ise on umbes kaheaastane. Ja kui ema end halvasti tundis, sai ta tilgakese brändit. Õnneks minu ema neid nippe edasi ei andnud.”

“Kui maja ei põle või keegi ei sure, ära helista.”
“Me ei tohtinud oma vanemaid tööl segada kui tegu polnud tõelise hädaohuga. Ja ka siis pidime me kõigepealt päästeametisse helistama. Lapsed pidid ise hakkama saama. Minu lapsed helistavad ja kirjutavad mulle iga tunni aja tagant, lootes, et ma nende tülid ära lahendan.”

“Su venna kord on auto põrandal lamada!”
“Turvatoolidest ei teadnud keegi midagi, isegi turvavöösid eriti ei kasutatud. Pikkadel reisidel pikutasime vennaga kordamööda auto põrandal.”

Seotud lood:

“Las ta saab haiget. See õpetab talle, et järgmine kord enam ei tee.”
“Vanemad innustasid ja julgustasid meid õppima, mitte ei ehitanud meie ümber vatitekkidest müüri, mis kaitseks meid kogu maailma eest.”

“Mine voodisse, õhtusööki ei saa!”

“Mind karistati väiksena alati oma tuppa voodisse saatmisega. Mõnikord läksin ma voodisse kell kolm päeval ja enne järgmist hommikut süüa ei saanud. Veetsin oma toas tunde ja tunde. Praegu, ise ema olles, tundub see mulle täieliku sadismina. Minu lapsed ei lähe oma tuppa kauemaks kui 10 minutit ja magustoitu saavad nad alati!”

Loe veel

“Miks ma peaks jalkatrenni eest maksma kui nad saavad ka niisama ringi joosta?”
“Tahtsin meeleheitlikult jalgpallitrenni minna, kuid vanemate meelest oli see ajaraiskamine. Füüsilist aktiivsust nõudvate tegevuste eest nad raha ei maksnud, sest neid sai õues ka tasuta teha, ainult muusikatundide eest olid nad nõus raha välja käima. Mäletan täpselt, kuidas isa mulle ütles: "Sinust nagunii järgmist Pelet ei saa!" Nii mu unistus purunes."

“Keda huvitab, et ta matemaatikas läbi kukub? Temast saab nagunii koduperenaine!"
“Minu ema ei teinud kunagi koduseid ülesandeid ja hakkas matemaatikas läbi kukkuma. Tema ema teatas õpetajale seetõttu: "Temast saab nagunii kodune ema, mis vahet sel üldse on?!" Ema vanemad ei pakkunud talle tuge ega õpet, sest arvasid, et kuna ta on tüdruk, siis see oleks lihtslar aja- ja raharaisk.”

“Kui su lapsed sind teismeeas ei vihka, oled sa midagi valesti teinud."
“Mu isa kasutas alati seda väljendit, et rõhutada, et ta on mu isa, mitte mu sõber. See tegelikult töötas. Ma tõesti vihkasin teda ühel hetkel, kuid nüüd saame suurepäraselt läbi."

“Mis sa selle eest saad? Sa saad veel ühe päeva elada!”
“Nii vastas mulle mu isa, kui küsisin, mida ma saan muru niitmise või nõude pesemise eest. Lõpuks õppisingi vastuvaidlematult ta käsku täitma."

“Minge kakelge õues”
“Minu vanematel oli suva, et me kaklesime. Nende jaoks oli oluline, et me selle käigus mööbllit ära ei lõhuks."´

“Jaluta ise koolist koju.”
“Mina kõndisin või sõitsin rattaga lapsepõlves terve linna läbi. Tänapäeval ei tohi lapsed mitmetes riikides isegi mitmekesi koos koju jalutada, neil peab olema täiskasvanud saatja või veel hullem - neid viiakse igale poole autoga."

“Meil on õhtusöögiks kapsasupp. Söö või ära söö!"
“Kellelegi erandit ei tehtud ja iial ei juhtunud seda, et ema valmistas igaühele eraldi toidu. Söö või ära söö, jutul lõpp!"

“Ma annan sulle nutmiseks põhjuse!”
“Nutmine oli ülim patt. Kasvasin üles poiste keskel, kellel ei lubatud kunagi ühtegi pisarat valada, isegi matustel mitte. Ja kui nad seda siiski tegid, ähvardati neid selle toreda lausekesega."

“Lapsed peavad olema näthavad, aga mitte kuuldavad.”
“Minu vanemad õppisid selle oma vanematelt. Ja neil oli tõsi taga. Kui tahtsime neile midagi öelda, pidime ootama, kuni täiskasvanud jutu õpetavad ja siis ütlema võimalikult vaikselt ja viisakalt. Selle reegli vastu eksimist karistati nipsuga suule."

"Kui vastu haugud, saad peksa!"

Mu isa armastas kasutada rihma, ema puulusikat. Nende mõju saime korduvalt tunda.

Kas sinul on oma lapsepõlvest meenutada tavaliseks peetud kasvatusmeetodeid, mida praegu enam sugugi sobvaks ei peeta?

Allikas: Redbook

PK küsitlus
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare