Blogija: "Olen internetiga üles kasvanud."
Tutvustame beebi- ja pereblogijaid. “Olen internetiga kasvanud ega põe, et mu peregi on seal,” ütleb Berit.
Blogi hakkasin pidama, kui Jensi ootasin. Tahtsin seda aega enda jaoks jäädvustada, ühtlasi oli see hea variant sõpru-sugulasi meie pereeluga kursis hoida. Esialgu kirjutasingi ainult parooli all ja oma sõpradele. Kui aga liitusin Facebooki beebigruppidega, tundus, et võiksin ka avalikult kirjutada, sest hea oli oma kogemusi teistega jagada, näiteks imetamisest või lisatoidust.
Internetiga kasvanud
Ma olen internetiga koos kasvanud ega põe, et mina või mu pere on seal esindatud. Samas püüan hoida seda joont, et asjad, mida perest jagan, ei teeks kellelegi hiljem haiget ja neid kuidagi ei häbistaks. Seega pole blogi meie pereelu detailne kroonika.
Imetamise kasulikkusest kirjutades ja rääkides öeldakse sageli, et see on maailma kõige loomulikum asi. Ma olen sada protsenti imetamise poolt ega arvanud iial, et mul võiks sellega probleeme tulla. Kuid mõlema lapsega on mul imetamise algus põrgulikult valulik olnud, kuigi imetamisvõte oli õige. Kirjutasin sel teemal oma blogis. Just selleks, et need, kel on samuti alguses raske, saaksid veidigi lohutust, et nad pole üksi, kõik möödub ja kohe ei pruugi hakata lapsele piimasegu andma. Kuigi imetamine on intiimne tegevus, millega kõigi eelduste kohaselt ei tohiks probleeme olla, siis paratamatult muresid tekib ning seepärast ma oma kogemust teistele julgustuseks ja toetuseks soovisingi jagada.
Kõige isiklikumad asjad minu blogis on olnud laste sünnilood ja rasedusaja postitused. Laste sünnilood on imeline võimalus kõike meelde jätta ning soovitan need kirja panna ka mitteblogijatel.
Suur osa minu blogist keskendub lasteasjadega seonduvale – ühtegi ostu ma ilma põhjaliku eeltööta ei soorita. Seega saan palju tagasisidet just postitustele, kus meie valikuid tutvustan. Olen natuke käruhull, kahe lapsega on meil kahe aasta jooksul olnud vist kümme käru. Seetõttu küsitakse minult sageli nõu just käru soetamisel.
Mehe ja naise klapp
Enne laste sündi ma ei mõistnud, kui tähtis on õnneliku ja hästitoimiva pere puhul mehe ja naise omavaheline hea klapp, mõistmine ja teineteise toetamine. Pärast Jensi sündi oli mul üsna niru olla nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Olen Teedule tohutult tänulik, et ta oskas minu jaoks olemas olla. Kõige rohkem šokeeris mind pärast esimest last sünnitusjärgne aeg. Väga vähe olin kuulnud sellest, mida naine võib pärast sünnitust läbi elada. Et imetamine ei ole kohe lust ja lillepidu, keha võib olla oi-oi kui valus ja hell, emotsioonid on hormoonide tõttu üle vindi keeratud ja samas on kõik see normaalne ja mööduv. Selles osas oli teise lapse sünd kui “lunastus”. Oskasin nüüd kõiki neid asju pärast sünnitust oodata ja tulin endaga paremini toime.
Kolm ja pool aastat tagasi kohtusime Teeduga tänu rattavõistlusele ja just rattasõit on meie pere hobi. Teine hobi on mul filmid ja kino ning selles osas on väga tänuväärt beebikinod. Jensi beebieas käisin temaga pea iga nädal seal. Eks nende oma asjade tegemiseks peab oskama aega leida, võimalusel püüan lapsed kaasata, olgu see siis koos kinos käimine või ühised rattasõidud. Uus hobi on lastega meisterdamine. Jensi ajal korraldasin koosviibimisi, kus meisterdasime ja mängisime koos. Lapsed said omavahel tegutseda ja emad võimaluse tassi kohvi kõrval natuke juttu rääkida.
Suurim rõõm on näha oma lapsi kasvamas, eriti kui tabad neid midagi lahedat tegemas või ütlemas. Siis tekib nii hea tunne – oleme vist midagi õigesti teinud, et neist on nii ägedad inimesed kasvamas! Sellised südant heas mõttes lõhkema panevad hetked on praegu ka need, kui Jens väikse Jenni kätt tahab hoida, teda kallistab või nutvale õele lohutuseks lutti annab.
Loe ka lifeatlucky13.wordpress.com
