Eesti ema välismaal: Ameerika emad võivad emapalgast ja pikast lapsepuhkusest ainult unistada
Eestlanna JANE ROSE elab juba kümme aastat USA-s ja kasvatab koos abikaasaga 16 kuu vanust poega Hendrik Leoni, kes sündis Ühendriikides. „Ameerikas on „rase olemine” vägagi meditsiiniline termin. Mul on tunne, et mujal riikides on see naturaalsem ja n-ö looduslikum. Ainuüksi keisrilõigete poolest on USA kurikuulus rekordeid püstitama. Palju kordi päästavad need küll ema ja lapse elu, kuid kahjuks on ka neid, kes naturaalset lapse sündi ei soovi ning seega n-ö valikuliselt noa alla lähevad. Ka täiesti medikamentidevaba sünnitus on USA-s aina rohkem harulduseks saamas. On küll neid, kes toovad lapse ilmale kodus sünnitusvannis ämmaemanda abiga, kuid enamik emasid sünnitab siiski haiglas, epiduraali või mõne muu medikamendi abiga,” kirjeldab Jane.
Sünnitamisega seotud kombed ja reeglid on osariigiti ja haiglati erinevad, nii et iga ema saab valida endale sobiva meetodi ja haigla.
Jane sõnul tohib sünnituse juures olla tavaliselt kuni kaks tugiisikut, üks neist tavaliselt isa. Kuna USA-s on enamik naistearste ühtlasi kirurgid ja sünnituse läbiviijad, on sünnitusprotsess kulminatsioon patsiendi ja arsti vahelisele koostööle. Üheksa kuud väldanud ülevaatused, ultraheli ja mitmed teised protseduurid on tekitanud kindla ja turvalise suhte ema ning arsti vahel. Jane: „Nad on läbi rääkinud kõik raseda soovid ning arst on sünnituse päeval teadlik kõikidest pisiasjadest. Tulevased emad koostavad tihtipeale n-ö sünnitusplaani, mida jagavad oma arstiga ja mis sisaldab detailset ülevaadet sellest, mida ema sünnitusprotsessi jooksul sooviks. On emasid, kes ei soovigi tuimestust või tahavad ainult sünnituse ajaks. On ka neid, kes soovivad nabanööri kindlaks ajaks külge jätta, ning emasid, kes tahavad, et beebi enne ema kaissu andmist puhtaks pestaks. Igale soovile ja soovijale proovitakse õige arst leida ning pakkuda võimalikult meeldiv mälestus sünnist.”
Palatitest on Jane sõnul kõige populaarsemad ikkagi need, mis ema ja beebi ilusti ära mahutavad ning annavad võimaluse ka isal lahtikäidaval diivanil magada. Sünnitusprotsess ning sellele eelnev ja järgnev aeg toimub tavaliselt ühes ja samas palatis, mis on kogu perele käepärane. Kui ema soovib, võib lapse mõneks ajaks lastetuppa õdede hoole alla saata. See võimaldab emal natuke magada ja lõdvestuda. Loomuliku sünnituse järgselt soovitatakse haiglasse jääda vähemalt 48 tunniks, keisrilõike järel aga 72 tunniks.
Ameerikat eristab Eestist täielikult tervishoiu rahastamine.
Seal peab nii emal kui ka beebil olema tervisekindlustus, mis katab suurema osa või kõik kulud. Vanem peab täpselt teadma, milliseid juhtumeid ta tervisekindlustus katab ja mille eest tuleb ise tasuda. Samuti on kindlustuslepingus tavaliselt märgitud, milliste tervishoiuteenuste pakkujate juures see kehtib. Mõned tööandjad pakuvad oma alluvatele tervisekindlustust, osa naisi peab selle ise ostma. Abielus naised võivad mõnel puhul loota ka abikaasa kindlustusele. Abi ja toetust pakub riik vähekindlustatud naistele ja peredele.
Töökohal on rasedate õigused üldjuhul kaitstud, kuid mõningad erinevused seadustes siiski on.
Tööandjale ei ole pandud seadusega kohustust rasedat kergemale tööle üle viia. Ta võib seda teha, kui soovib. Rasedaid ei tohi diskrimineerida, lapseootel ema ei tohi tema seisundi pärast vallandada või tööle võtmata jätta. Samuti ei tohi neid ilma jätta palgatõusust või ametikõrgendusest. Nn dekreedirahadest ja vanemahüvitisest või kolmeaastasest lapsehoolduspuhkusest, mis tunduvad meile nii tavalised ja iseenesestmõistetavad, võivad ameeriklannad praegu veel ainult unistada ja selle üle käib seal praegu kõva diskussioon. Tasustamata „emapuhkust” on ette nähtud 12 nädalat, mille võib jagada nii sünnituseelse kui ka -järgse aja vahel ja selle aja jooksul on tööandja kohustatud naisele töökoha alles hoidma. Puhkust võib kasutada ka osadena ja juba raseduse ajal, kui naine tunneb ennast kehvasti ega saa raseduskomplikatsioonide tõttu tööd teha. See reegel kehtib ainult firmades, kus on üle 50 töötaja, riigiasutustes või juhul, kui naine on töötanud firmas kauem kui aasta või 1250 tundi. „Muudel juhtudel oleneb kõik tööandjast isiklikult. Tihtipeale peavad emad välja lunastama ettemääratud puhkuse või haigusepäevad, et saaks seda aega pikendada. Minu arvates on see väga pöörane, kuidas mõned emad peavad ainult kuus nädalat pärast sünnitust tagasi tööle minema,” räägib Jane.
Emad jäävad kas üldse koduseks või vastupidi, lähevad väga väikese lapse kõrvalt tööle.
See oli üks asi, mis Janet oma uues koduriigis enim ehmatas. „Üllatas see, et nii paljud emad väga varakult tööle tagasi lähevad. Minul isiklikult oli võimalik lapsega peaaegu kogu esimene aasta kodus olla. Nüüdki töötan ainult poole kohaga ja ei oskaks ettegi kujutada, et oleksin pidanud nii varakult tööle tagasi naasma.” Riiklikku toetust makstakse üksnes neile, kes ise hakkama ei saa, näiteks ühe vanemaga või paljulapselistele peredele. Üleriigilist lastetoetust Ameerikas samuti pole.
Palju on emasid, kes jäävadki koduseks. Isadele on samuti ette nähtud 12 nädalat tasustamata lapsepuhkust, mis tuleb ära kasutada aasta jooksul lapse sünnist alates. Isapuhkust võib kasutada koos emaga või emast erineval ajal. Jane ütleb, et mõnedes peredes jääb hoopis isa lastega koju ja suuremat palka teeninud ema läheb peagi pärast sünnitust tagasi tööle, sest nii on majanduslikult mõistlikum. „Olen näinud palju isasid keset päeva mänguväljakutel lastega mängimas. Minu meelest on see tore, et rabeletakse lahti igasugustest stereotüüpidest, et mis, kuidas ja kes peab last kasvatama. Iga pere teab ise, mis neile paremini sobib,” arvab ta.
Katsikupidu
Positiivne traditsioon, mis Janele ja ilmselt ka teistele värsketele emadele väga meeltmööda, on nn babyshower ehk katsikupidu, mis korraldatakse tavaliselt rasedale pärast 30. rasedusnädalat, kui tulevane ema jaksab veel oma armsa kõhukesega ringi käia. Jane selgitab: „Ameerikas on järjest populaarsem registreerida kingid kas internetilehtedel või poodides, et siis külalised kingiksid täpselt seda, mida vaja. Tihtipeale ei pea uus pere ise peaaegu midagi varuma, kuna tuttavad ja sõbrad kingivad kõik vajaliku.”
Kuna USA on niivõrd suur riik, kus on segunenud lugematu arv kombeid ja traditsioone, ei oska ka Jane rohkem konkreetseid erisusi Eestiga välja tuua. „Usun, et mis puutub üldiselt laste kasvatamisse eri regioonides, siis ei ole see niivõrd riigi piiridega eristatud kui perekeskselt. Igal perel on oma tõekspidamised ja arvamused. Olen puutunud kokku peredega, kes magavad imikuga ühes voodis kui ka nendega, kellel on lapsel juba sünnist saati oma tuba. Eks see on igal pool sedamoodi, et niipalju kui on erinevaid peresid, on ka erinevaid kasvatusviise,” lõpetab ta.
Kui sind huvitab, kuidas kirjeldavad Eesti emad laste kasvatamist Norras, Austraalias või Hispaanias, loe laupäeviti meie rubriiki Pere veebilehelt perejalaps.ee.
