EESTI EMADE LOOD: selles vanuses juba tead — 93-aastase Evi soovitus tänastele emadele
Ema Evi (93), tütar Reet (69) tütretütar Tiia (43) ja tütretütretütar Anete (14) on ühe Eesti perekonna nelja põlvkonna naised, kes toovad oma elude põhjal liigutavaid näiteid, kuidas aegade jooksul on suhtumine emadusse muutunud, kuid igatsus ema armastuse järele on alati sama.
Iga laps ja iga ema peaks enda jaoks vastama nendele küsimustele, et iseennast, oma ema ja suurimat armastust tõeliselt tundma õppida.
Kui vanalt ja mida sa esimese asjana oma emast mäletad?
Ema, vanaema, vana-vanaema Evi(93a): Ei mäleta ema, kuna ta suri, kui olin 1,5aastane. Kasvasin mõnda aega isa juures, mind saadeti kaugemate ja lähemate sugulaste juurde, kus ma ikka võõras olin ja söögi eest tööd tegema pidin. Peale isa surma pandi mind lastekodusse, olin siis 12aastane.
Ema, vanaema Reet (69a): Olin lasteaiaealine ja see pilt on siiani ilusa ja valusana mul selgelt meeles. Ema oli ühes asutuses majapidaja, oli väga külm talve varahommik, kell 5, puud olid härmas. Ema pani mind kasukas raudkelgule. Ta pidi kontori ahjud kütma, ruumid koristama ja puid õuest tooma. Ema tassis neid jäätunud puid ja mina mõtlesin, et nii vara hommikul, külmaga peab ta nii rasket tööd tegema. Minu viis ta kaheksaks lasteaeda.
Ema Tiina (42a): Vanemate kinnitusel olin sellel ajal kaheaastane. Suur vesi minu ees, päike sillerdab ja mängib väikestel lainetel, minu jalad liiva-kiviklibuse põhjaga jahedas vees, käed hoiavad mind selles ennenägematus ja kogematus olukorras, vaatan üles — ema — ma pole üksi, kõik on korras!
Tütar Anete (14a): Ema käest haaramine ja see tunne, et kui võtan ta käe, on kõik turvaline - see tunne on sellest ajast peale, kui mäletan ja on siiani, aga nüüd käin ja kallistan, kui seda tunnet vajan.
Vana-vanaema Evi: Ei saagi vastata
Vanaema Reet: Ta ei väljendanud seda sõnades. Ta kasvatas mind üksi aga ta hoolitses, et ma ei paistaks kuidagi kehvem. Ta oli hea õmbleja ja lasteaiast kuni neiu eani olid mul omanäolised kenad argipäeva ja piduriided. Kui haige olin tundsin seda tema hoolest, sest muul ajal oli ta ikka tööga hõivatud.
Ema Tiina: Ta pole püüdnud teha tegusid, lausuda õigeid sõnu. See tunne, et oled armastatud väljendub tundena ja teadmisena. Ma lihtsalt teadsin, et armastab ka siis, kui tegu või sõna seda igakord pealispinnalt hinnates polnud.
Tütar Anete: Ma tunnen seda.
Millised sinu lapsepõlveaegsed kasvatusmeetodid või kombed praeguse aja inimestele võiksid kummalisena tunduda, kuid mis tollal, kui sina olid väike laps, oli tavalised?
Vana-vanaema Evi: Hommikust õhtuni töö, kõik läksid põllule või aeda, karja. Lapsed olid kogu aeg tegevustes, mida iganes ka kodus tehti. Lastele vitsa, kui reeglitest üle astuti, küll ei pekstud, aga seda kasutati siiski hirmutamiseks, et kord majas püsiks. Kasvatus oli selline, et kui külaline tuli, jooksid lapsed laua alla või teise ruumi, sest täiskasvanute jutud, kui polnud kutsutud, polnud laste kõrvadele.
Vanaema Reet: Ema ajas mind üles varahommikul, et minna kas jahu, saia või suhkru järjekorda, et siis ostmise ajaks ise sinna tulla — oli sõjajärgne aeg, nii tegid ka teised. Lapsed viisid näiteks ka loomi linnast välja karjamaadele. Mina teenisin maiustuse jaoks raha turul erinevaid metsa- ja põllulilli müües, sest ema teenitust sääraseid kulutusi teha ei saanud.
Ema Tiina: Meile võimaldati olude sunnil palju tegutsemisvabadust, olime need „võti kaelas lapsed“. Vahel meenutan, kuidas läksin ehituspoodi (12a) tapeete ja värve vaatama. Sain taskuraha 1rubla päevas, mis mulle söögiks anti aga olin kokkuhoidlik, et just selliseid võimalusi hankida. Klapitasin ja ostsin oma toale tapeedi! Segasin värve kokku ja sain tapeediga sobiva helelilla tooni, millega aknad seestpoolt ära värvisin! Ostsin kangaid ka taskuraha eest, et oma moehuvi rakendada. Vanemad ei keelanud, palusid, et ma ikka selle raha eest söömas ka käiksin, et pea valutama ei hakkaks.
Tänapäeval tundub see igast küljest ulme ja ma ilmselt minestaks, kui koju saabudes oleks aknad lillad. Minu vanemad erinesid paljudest meie tuttavatest, meil lubati olla täiskasvanute vestluste juures ja sageli kaasati ka mind aruteludesse, küsiti minult kuidas mina mõtlen. See polnud tavapärane, lapsed aeti tol ajal teistes peredes ikkagi õue või oma tuppa. Need jutud on mind mõjutanud erinevatel viisidel, olen vanematele tänulik, et nad eirasid tava. Lapsed polnud minu lapsepõlve ajal ka kõikjale sedavõrd teretulnud, kui praegu. Kui laps sündis, ei lubatud teda külastada enne 3-kuuseks saamist. Paljudel peredel polnud kodus telefone, seega tuli usaldada, oodata, loota, kokku leppida ja meeles pidada, polnud vanematel võimalust iga hetk telefoneerida, sõnumineerida, kontrollida, juhtida ja ümber korraldada.
Tütar Anete: Minu ajal ei antud ajaviiteks või kurvastavatele ja jonnivatele lastele nutitelefoni, et nad sealt lemmikmultikat vm lohutavat vaataks. Siis neid veel polnudki.
Kuidas sel ajal, kui sina laps olid üldse lastesse suhtuti?
Vana-vanaema Evi: Siis lasteaedu ega -sõimesid polnud. Lapsed olid igal pool kaasas, sellega arvestati. Neid õpetati iga tegevuse juures ja püüti ette valmistada elus hakkama saamiseks. Lugemine sai mulle selgeks 5-aastaselt, edaspidi lugesin vanematele inimestele uudiseid kodudes, kuhu mind vahepealsetel aastatel saadeti. Mulle tehti kaalikatest lehmad ja muud karjaloomad, millega sai õhtuti keset põrandat mängida, ümbritsetuna millegi kallal nokitsevatest täiskasvanutest (ketramine, käsitöö, puutöö).
Vanaema Reet: Mina käisin lasteaias. Mäletan, et lastesse suhtuti hästi. Kooli juures oli väga palju erinevaid ringe, mis olid lastele kõik tasuta (fotograafia, kunsti, astronoomia, käsitöö, matka, spordi jne). Mul oli niipalju tegemist, et jõudsin alles õhtul koju.
Ema Tiina: Minul tuli ka tööd teha. Näiteks enne kooli algust 13.45 oli vaja korjata, pesta õunad ja pressida 200l õunamahla. Tuli rohida, heina teha, kartuleid võtta ja sorteerida nagu ikka neil, kes elasid maapiirkondades või elasid seal sugulased. Siis ei toimunud arutelusid lapstööjõu ja laste õiguste teemal. Mängida saime ikka ka. Mina läksin ka lasteaeda - siis olid juba sõimed olemas. See oli jube, nad kõik nutsid ja olid üleköetud ruumis, kus vahetamata mähkme hõng ning vähene hapnik tekitas minestuse tunde - tean, kuna mind pandi karistuseks võrevoodisse sõimelastega koos lõunat magama. Karistada sain, kuna lamasin vaikselt, käed padja alla voodis, aga kui kasvataja kummardus üle minu, nägi ta mu avatud silmi suletute asemel. Sõimeruumi panek oli lasteaia lapsele häbistamiseks ja kasvatajad ei jätnud meie üle naermist, kes me sealt naasesime. Reeglina polnud kasvatajatel eriharidust. Laste kohta öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib. See oli ka üldine norm. Mina sain kodus ennast väljendada, minu küsimustele vastati. Mõned eakaaslased on pidanud olema ka lasteaias kogu töönädala ja koju said vaid nädalavahetuseks! See jätab jälje, mis võib kanduda üle oskamatusesse suhestuda oma järglastega.
Tütar Anete: Kuna mu lapsepõlv veel kestab on mul seda raske hinnata. Mulle tundub, et lapsed võiksid rohkem oma vanematele rääkida muredest koolis või sõpradega või arusaamatustest pereringis, siis on lihtsam ja vähem pingeid.
Vana-vanaema Evi: Minu lapsepõlves hoidsid päevatöö ajal lapsi pere vanemad liikmed. Peale tööd olid emad lastele olemas, jutustati, käidi koos saunas ja saadeti põsemusiga magama ka. Mina olin üksikema ja see polnud sellel ajal (1946a) aktsepteeritud seisus nagu tänapäeval juba on. Siis olid paarid abielus ja vallaslaps oli erand, mille tõttu polnud mul alati kerge. Mul oli vaja laps kasvatada ja ma ei saanud väljast poolt tuleva arvamusega arvestada ega ennast mõjutada lasta — tuli hakkama saada, ma olin tugev. Sõjajärgsel ajal asusid enamik naisi tööle. Viisakus oli naiste suhtes siiski igati olemas aga naised tegid ikkagi ka väga rasket füüsilist tööd, palju mehi oli ju sõtta jäänud.
Vanaema Reet: Kui mina olin laps, said emad laste haiguse puhul siiski töölt ka koju jääda aga üldiselt käidi tööl. Kui mina emaks sain, toimetasid naised samuti. Käisid tööl, organiseerisid üritusi, osalesid neil ja otsisid kellega lapsi jätta, kui neid kaasa võtta ei saanud. Nõukogude naiselt oodati siiski riigi arengusse pühendumist ja selles osas polnud perekond just esikohal — see oli säärane üldine hoiak, mis saavutati ilmselt massiivse propaganda ja lõputute kõnede kaudu.
Ema Tiina: Minu lapsepõlves oli emad nõukogude töötavad naised, kes täitsid truult viisaastaku plaane kolme aastaga! Mäletan, et kõnedes ja lauludes ülistati ema, aga alati oli ka Lenin sellega kuidagi seotud. Naistepäeval tegime emadele kingitusi või tõime lilli. Tubli ema ja naine oli rullisoengus, rätsepakostüümis, töökangelase ordeniga rinnas, värskelt ahjust võetud kringel ühes ja vähemalt kaks oktoobrilast teises käes. Mäletan ka teistsuguseid naisi ja emasid. Laps oli vabandus järjekorras, siis said ette. Mina sain emaks peale sajandivahetust, sisuliselt on ilmselt aga ka tänased ühiskonna hoiakud sarnased, mis puudutab superemaks olemist. Üksikemad murdsid end normnaiste hulka juba üheksakümnendate lõpul, mäletan sõbrannade pealt. Emarolli kesksus lapse jaoks on tunnetuslikult samaks jäänud, aga pildile on minu emaks olemise ajal pääsenud ka isad.
Tütar Anete: Tean, et kõigil lastel pole võimalik igal hetkel emaga suhelda, sest ta on palju tööl. Lasteaia või kooli pidudele ei saa ka nad alati tulla ja lapsele on see kurb. On ka neid, kes töötavad kodus või ei käigi tööl ja siis on neil laste jaoks lihtsam olemas olla.
Vana-vanaema Evi: Mina oma ema kahjuks ei mäleta
Vanaema Reet: Ta oli palju tööl ja meie kohtumised olid olude sunnil harvad. Meenub tema seltskondlikkus, pidudele oli ta alati oodatud kuna oli hea kokk, abivalmis ja hea eest laulja. Olles ise palju puudust kannatanud, siis pakkus ta alati abikätt neile, kes parasjagu elamist otsisid või ajutist tuge riiete, toidu või jõuga vajasid.
Ema Tiina: Ta korraldab midagi, kuskil, kellelegi. Nõukogude kaubandusvõrgu defitsiidi taustal tähendas ema koju jõudmine ka sööki. Ema tekitas meile pühapäevase saunarituaali, mis kestis pikki aastaid. Päeval tehti kas vahvli- või pontšikutainast, küpsetati, toodi keldrist kirsikompott ja tehti valmis morss. Peale sauna, puhtad ja õnnelikud, asusime maiustama. Samuti meenuvad mulle laupäeva ja pühapäeva hommikud, kui ema oli pikalt pliidi ees ja praadis leiba või saia või liha ja keetis piimaga viljakohvi - neid maitseid enam ei eksisteeri - tooraine on ilmselt jäädavalt muutunud. Meie isa ja vennaga istusime ümmarguse söögilaua ümber. Kuulasime köögis hommikusi raadiosaateid sh „ Perekond ja kodu“,“ Meelejahutaja“, „Tere hommikust põllumees“ ja arutasime kuuldu üle. Pikk hommikusöök söödud, asusime toimetama.
Tütar Anete: Süles olemised.
Võibolla arvasid lapsena, et ema tegi mõnda asja ka valesti. Mis see oli ja mida sa sellest praegu arvad?
Vanaema Reet: Ta lasi mul oma valikuid ise teha ja ajapuudusel ei jälginud ehk, mis on see, mille peale ma oleksin võinud pidama jääda. Lapsel pole alati seda suutlikkust end distsiplineerida ja keskenduda. Ta oli üles kasvanud ilma emata, oli ise üksikema ja tegi mis suutis ja oskas selles rollis.
Ema Tiina: Oli palju ühiskondlikku tööd tegemas, korraldamas, ette valmistamas, läbi viimas. Kolhoosi töötajate korrusmajade laste õhtuid või nädalavahetuse päevi sportlikult sisustamas – vabatahtlikult, tal oli neist kahju! Minul oli siis endast ja vennast kahju. Ma mõistan tänaseks tema tegutsemise taustu.
Tütar Anete: Meil lubati kommi süüa vaid kord nädalas laupäeviti! Saan nüüd aru, et see oli meie hammaste kaitseks ja hambaarst ütles just, et mul on eakaaslastega võrreldes väga tugevad hambad.
Mida sa ise tahaksid emana paremini osata või mida teisiti teha?
Vanaema Reet: Oleksin tahtnud rohkem oma lastaga olla ja mitte nii palju ühiskondlikusse töösse panustada. Tunnetasin ennast ja maailma siis selliselt, et kohusetunne ületas isiklikud ja lähedaste vajadused.
Ema Tiina: Minu emaks olemise karjäär kestab ja kokkuvõtet on vara teha. Ma olen seda rolli võtnud nii, et minu eesmärk pole olla maailma parim ema sillutades seda tiitlit tegudega, mida saab vaid heaks nimetada. Teatan lastele, et olen nõus omama vastupidist tiitlit, sest keeld mille ma seadnud olen, on päriselt põhjendatud, ega pendelda emotsionaalsel hea ema - halb ema teljel. Arvan, et olen ridamisi hoiakuid ja lähenemisi emalt üle võtnud, mis mulle on lapsena sobinud. Katsun märgata ka neid hoiakuid, mis ei tööta alati, et neid muuta. Kuna mul on hea mälu, saan lastest teatud situatsioonides hästi aru, sest ma mäletan omi tundeid ja mõtteid. Kuna lapsed usaldavad mulle senini omi mõtteid ja muresid, küsivad elu müsteeriumite kohta ja tulevad kallistades mulle armastust väljendama, arvan, et meie kontakt toimib. Katsun püsida ja areneda teljel, mis mulle inimesena jõukohane, hoida lastega sisulist kontakti ja aidata neil seda enestega saavutada.
Tütar Anete: Ei oska öelda. Mulle on lapsed, nende hoidmine ja nende eest hoolitsemine meeldinud juba väga väikesest peale. Õnneks on tuttavad mulle ka oma lapsi hoida andnud. Tahaksin väga ükskord ema olla.
Vanaema Reet: Oleme nii seest, kui väljast suhteliselt erinevad. Kuid me mõlemad oleme valmis aitama ja panustama teiste heaolusse, aga ema oskab sealjuures enda piire mitte ületada, minul see sageli ei õnnestu. Huumorisoolikas on meil aga sama koha peal ning muusikast ja tantsust oleme mõlemad sisse võetud.
Ema Tiina: Väidetavalt olen emaga väliselt sarnane ja ka meie hääled on telefonis ära vahetatavad. Seda väljendavad teised inimesed. Mina märkan mingeid sisemisi hoiakuid või liigutusi, miimikat või väljendusviisi.
Tütar Anete: Arvan, et mõtleme sarnaselt ja saame asjadest sarnaselt aru. Olen ka peeglist mingi nurga alt sarnasusi märganud.
Mida tahaksid soovitada praeguse aja noortele emadele?
Vana-vanaema Evi: Kui vähegi võimalik olge kodus oma pere ja laste juures, seadke nad esikohale, et nad ei tunneks hüljatust. Kui inimesel pole ema, ei asenda seda keegi ega miski. Kui on raske, oled üksi, siis pole vaja alla anda võib ka neid olukordi vastu võtta nagu nad on. Hoidke positiivset joont (laulge, tantsige), ärge murele alluge, siis saab sealt mülkast välja ja elu läheb jälle edasi. Pole vaja muretseda, mis teised minust arvavad, mis see annab?
Vanaema Reet: Soovitaks lastel lasta kujuneda nii, et nad leiaksid oma anded ja huvid üles st võimalust proovida erinevaid asju. Oma lemmik alad või tegevused ei pruugi olla teie laste tee. Samas on see nii vägev, kui laps on oma huvialast vaimustuses ja teeb seda kogu südamega.
Ema Tiina: Näen palju ülehoolitsemist, mis mõjub ekspertide hinnangul lapsele sama kehvasti, kui lapse hoolitsusest imajätmine! Laste arengu ja kasvatuse küsimustes on palju müüte, oletusi. Emaks saadakse, aga teadmisi, manuaali pole. Loomaaias kasvanud loomad ei oska sageli oma järglasi hooldada - fakt. Mitte kõigil meist pole olnud ema, keda jäljendada, meie lapsepõlve põllel on plekid, aga puhastusvahendit pole pihku pandud. Näiteks isiklik häbitunne on sageli see, millega oma lapse, selle asemel, et teda aidata olukorrast välja, hoopis suuremasse segadusse surume, aga lapsel pole meie häbiga miskit seost!
Luule Viilma on kirjutanud, et lapsele teeb kõige rohkem haiget tema ema. Valus väide, aga ärge kohkuge, tunnetage, jälgige ennast oma väljendeid ja tegusid ning nende tagamaid! Lapsed on meistrid tingimusteta armastama, nad on tulnud meid õpetama, laskem neil siis seda teha. Lugege, kui soovite ennast inimesena, emana arendada sääraseid autoreid nagu: Jesper Juul, Martti Paloheimo , Anatoli Nekrassov, alustuseks tema raamatut „ Perekond - tarkuse algus“ jm teemakohast.
Tütar Anete: Saada lapsevanemaks, siis kui laps on väga oodatud. Näen noori emasid, kes lohistavad lapsi käe otsas ja on ise telefonis või käratavad ja kamandavad neid kuidagi ükskõikselt. Kui armastust ei jagu, siis võib sellest lapsest ju saada ka ema, kes ei oska oma last hoida ja kasvatada teda armastusega. Siis on palju õnnetuid inimesi.
Pere ja Laps kogub koos Perekeskusega Sina ja Mina üheskoos Eesti emade lugusid emaks olemisest!
Evelin Võigemasti isiklikku lugu sellest, et mõnikord tõesti jaksa olla, loe SIIT!
Ursula Ratasepp räägib oma loo emaks kasvamisest SIIN!
Anna-Greta Tsahkna lugu võid lugeda SIIT!
Kirjuta ka sina oma lugu:
- teistele emadele äratundmiseks,
- tulevastele emadele kingituseks,
- enda ema meenutamiseks,
- kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.
Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.
