Elust kahe väikelapsega: samal ajal kui üht magama kussutasin, nuttis teine kõrvaltoas


Elust kahe väikelapsega: samal ajal kui üht magama kussutasin, nuttis teine kõrvaltoas
Unsplash / Edward Cisneros

Mõtlesin kirjutada veidi pikemalt, kuidas meie end väikse vanusevahega laste vahel jagame. Nüüd juba pea poolteist aastat kahe lapse emana on hea tagasi vaadata ning valmistudes kolmandaks, tean, mis mind alguses enam-vähem ees võib oodata. Ilmselt on see ka põhjus, miks võrreldes eelmistega nüüd sarnast ärevust sees pole.

Esimese raseduse ajal oli ees ootamas teadmatus ning õhus küsimused: kas ma oskan olla „hea ema“? Kuidas käituda ühes või teises olukorras? Mis ma siis teen, kui ma hakkama ei saa? Teist beebit oodates ragistasin ajusid hoopis uutel teemadel: kas järgmist last on oma südamesse kerge vastu võtta või pärast ei tekigi kunagi sellist kiindumussuhet nagu esimesega? Kuidas teha nii, et vanem laps ei tunneks end kõrvalejäetuna? Kas ja kuidas hakkan ma end kahe lapse vahel jagama? Oma praeguse ootuse ajal pole mul jõudnud ühtegi küsimust tekkida, kui vaid, kuidas me küll autosse ära mahume? Õnneks on ka sellele juba vastus olemas.

Olles kõik need esimesed hirmud läbi elanud, tooksin kõigepealt välja abivahendid! Elu on näidanud, et neist on vähemasti kahe ning tulevikus ilmselt ka kolme väikelapse puhul palju kasu olnud. Minu „vajalikud asjad beebi sünniks“ nimekirjas on olemas kindlasti lutt, pudel ning tõhus/mugav rinnapump. Samuti on olulisel kohal ka beebikiik/lamamistool. Igasuguste abivahenditega on sul võimalus võita mis tahes tüütutes või SOS-olukordades aega. Ilmselt igale vanemale on selge, et väiksem seatakse suurema osa ajast esikohale, sest paraku ta lihtsalt ei saa 99% toimetustega ise hakkama. Tihti aitavad just erinevad abivahendid vaigistada väiksema seniks, kuni jõuad suuremaga pooleliolevad toimetused lõpetada.

Loe veel

Seotud lood:

Loo endale pisikese beebi kõrvalt liikumisvabadus. Ajendatult kahest abivahendist oli minu jaoks väga olulisel kohal luua endale need hetked, kus ma ei peaks pea laiali otsas kuhugile suunas tormama või kiirustama, sest beebil on ehk parasjagu kõht tühjaks saanud või kui muudmoodi rahustada pole võimalik, siis vaid rinnaga. Otseloomulikult olid nendeks vahenditeks rinnapump ja pudel ning näiteks Nora hakkas vähemalt kord päevas rinnaga toitmise kõrvalt saama pudelit. Nii harjus ta mõlemat võtma ning see andis mulle suure eelise teha plaane nii nagu ise soovin. Minu siiras soovitus on mitte välja teha pööritavatest silmadest ja tobedatest küsimustest teemal “miks on lapsele küll lutti vaja” või “pudel võiks nüüd rinna kõrval küll viimane asi olla, sest küll rikub see imetamisvõtte ja pealegi tuleks ikka lapsega 100% neid lähedushetki ära kasutada”. Ära muretse! Tõenäoliselt tuleb see jutt nendelt, kes kasvatavad vaid ühte last. Abivahendid on täiesti okei ja mõeldudki selleks, et emad saaksid hetke hingata!

Üks ja mis praktiliselt kõige tähtsam, on luua lähedus- ja usaldussuhe beebi ja isa ning lisaks veel kellegi kolmanda vahel. Tean, et on perekondi, kus emad on üksi, mehed töötavad mitmeid kuid lähedastest eemal ning backup sugulaste näol puudub. Ise sellises olukorras leiaksin ma kellegi väljaspoolt abiks. Minu õnneks on mul eelmainitud isikud kõik lähedal ning olemas. Lähedane suhe beebi ja teiste osapoolte vahel on ääretult oluline, sest see annab sulle kui emale südamerahu, et sul on võimalus rahumeeli usaldada oma pisike ka kellegi teise hoolde. Miks ma seda kirjutan? Tõepoolest kuulen siiani, et on endiselt isasid, kes lihtsalt ei julge näiteks 2-kuusega üksi jääda või helistavad paaniliselt naisele, et kuhu sa küll jääd? Meie kodus on see välistatud, sest esiteks on lapsel võimalus esmased vajadused rahuldada pudeli otsas ning teiseks nii Erik kui ka minu ema on kaasatud lapse kasvatamisesse juba sünnist saati, mistõttu ei teki ka seda paanikat, et ilma minuta hakkama ei saaks. Kogu asja tuum on siis ikkagi selles, et andes endale vabadust, saan ma seda aega rakendada vanema lapse peal. Mäletan suurepäraselt, et neli päeva pärast Nora sündi leppisime me Erikuga kokku, et kõik järgnevad korrad ma kas viin või siis toon Lenna ise lasteaiast ära. Hommikud olid harvemad, kuid see oli see aeg, mida kasutasin kodus ühiseks söömaajaks, patside tegemiseks, lasteaeda sõites vestlemiseks jpm. Enamjaolt jäid Eriku töö tõttu minu kanda õhtused järeleminemised ning see sobis mulle isegi et paremini. Nii saime rahus veel lasteaia territooriumil mänguaega juurde võita, koos üheskoos poes käia või niisama naljatleda ja lobiseda. Ei olnud minul seda survet, et Erik hakkama ei saaks ning ilmselt tundis ka Lenna, et emme oli olemas just siin ja praegu.

Ma alati salamisi sisimas naeran, kui mõni mees rind kummis väidab, et ega tema ei saa magamapanekute ajal küll naist aidata ja eks see laps olegi esimesel eluaastal rohkem naise kantseldada. Sellistel hetkedel on mul nendest emadest küll kahju, sest huvitaval kombel ei olnud Erikul Nora magamapanemisega mingisugust probleemi. Kui ma ei eksi, siis sellega sai ta hakkama juba sünnist saati. Ei ole see rinna andmine nii siduv midagi! Üks võimalus on muidugi pudel, kuid suurt rolli mängib ka harjumuste loomine. Mäletan, et päris alguses toitsin Nora ära ning andsin pambu Erikule edasi ning ise kasutasin magamapaneku aega Lennaga ära. Ka see oli oluline osa päevast, mil sain rahulikult vanema lapsega puslet kokku panna, muinasjuttu lugeda või nii palju, kui sõnavara lubas, päevasündmustest rääkida.

Nüüd, rääkides sellest, et koguaeg ei ole lapse isa kodus või ema kõrval kätt hoidmas, siis sellistel hetkedel soovitan ma mõelda järgnevale:

  • Enne kui teisega alustad, lõpeta kõigepealt esimesega toimetused. See on loomulik, et sind tahetakse just ühel ajal korraga ning neid hetki tuli mul iganädalaselt ikka mitmeid kordi ette. Näiteks Eriku trenniajad jäid uneaegadele, kuid püüdsin ikka olla vapper ja anda kaaslasele hingamisruumi. Niisiis tihti avastasin end olukorrast, kus Lenna kõrval toas südantlõhestavalt nuttis ja emmet karjus, kui mina parasjagu Norat magama kussutasin. Lepi sellega, et sul ei jäägi muud üle, kui võtta vaid „step by step“.
  • Pea meeles, et sind on ainult üks ja sa oled niigi parim! Parim ema oma lastele! Ära tunne süüd, kui sa igale poole ei jõua. Oli minulgi nuturohkeid õhtuid, kus tundsin end läbikukkunud emana, kuna vanem (khmhm, loe: 2-aastane) laps noorema järel pidevalt ootama pidi. Ära raiska oma energiat ja aega kehvale enesetundele, sest pidid kuulama ühe lapse nuttu, ilma et teda kohe lohutama oleksid saanud joosta. Mu ema korrutas mulle pidevalt „Laura, see on täiesti normaalne – täna oli lihtsalt nii ning homme on jälle uus päev!“.
  • Loo teile ühine aeg. Vaata, kuidas ning mil määral lapsed omavahel juba varases eas klappima saada. Usu mind, sa leiad neid ühiseid toimetusi, kuhu ka vanemat last kaasata saad. Juba raseduse ajal proovisin ma Lennasse süstida seda põnevust ja uusi olukordi, millega ta silmitsi peab seisma. Nora sündides saime me üsna tihti mingeid asju paralleelselt või üheskoos teha. Näiteks, kui mina kärutasin Norat terrassil magama, sai Lenna ülesandeks oma nukud puhkama sättida. Aeg, mil mina toitsin väiksemat rinnaga, istus ka Lenna maha ning asetas oma nuku endale pluusi alla. Mähkmevahetus oli tõeline hitt, sest vanema jaoks oli nii põnev proovida mähet ära võtta ja siis uus alla panna. Sellised igapäevased pisiasjad, kus ei sa ei pea ilmtingimata vanemale lapsele ütlema „oota nüüd!“, „mängi nüüd omaette“, „emmel läheb natukene veel aega“ jne.
  • Kõik on mööduv, ela hetkes! Üks hetk võib sulle tunduda täiesti lootusetu ja masendav, kui üks laps teisele kaheksa portselanist mängutaldrikuga hambad ristis vastu pead virutab või teatab, et tema ei armastagi enam oma väikest õde/venda. Või need hetked, kus sa näed oma vanema lapse silmis pettumust ja viha, sest väiksem ainult käib, ilastab ja kratib tema asju paigast ära. Tea, et see on kõik mööduv! Võin oma kogemusest öelda, et sellistest hetkedest kasvab lõpuks välja midag imelist. Oma silm on kuningas ning minu kuningas võib öelda, et üks suurim õnnetunne on see, kui sa näed oma laste vahel lõpuks kokkuhoidmist, armastust, hellust ja hoolt.

Oma kolmandat tüdrukut oodates kavatsen ma eelmistest kogemustest palju kaasa võtta, kuid arvestan ka sellega, et miskit on ikka teisiti. Näiteks Nora on oma vanuse poolest oluliselt noorem, kui Lenna tol ajal, mistõttu tema teadmisesse nii tugevalt uue ilmakodaniku ootusaeg ei jõua. Samas ei ole ta selline üksiklaps, vaid tal on suurema õe näol seltsiline koguaeg võtta. Muidugi sel korral jääb ka Erik meiega aastaks koju ning see annab omakorda võimaluse paremini oma aega ja toimetusi planeerida.

Loe ka Nautige Hetke blogi perekonna teistest tegemistest!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare