Ema ja isa lihtsalt ei jaga värki

Tüdrukud said vahetult enne jõule juba pooleteiseaastaseks ja mõtlesin väikese vahekokkuvõtte teha. Küsimusi esitades on esimene vastus alati rahulolematu: "Mkmm!" 

Pooleteiseaastaste põhiväljund on rahulolematu karje/kisa/häälitsus. Ilmselt mängib siin rolli ka natuke see, et preilid tõbised on. Kuid isegi parematel päevadel ei ole ei ema ega isa piisavalt kiired/täpsed/asjalikud/arusaajad ning üleüldse ei jaga värki. Selle eest tasub lapsevanemaid nahutada, sest võibolla juhtub, et nad õpivad kogemusest – see on ilmselgelt väga raske töö, sest mõnikord nad lausa ohkavad, kui kisamisest abi ei ole.

Näide 1. Emme: kas sa ampsu tahad veel? Puru: mkmmm! /avab suu pärani ja kui emme ei märka, järgneb kisa! Hoidku jumal selle eest, kui emme siis selle ampsu õele või endale sisse söödab…/. 

Näide 2. Emme: kas sa ampsu tahad? Pudi: mkmmm! /emme pakub ikka, sest äkki ta ikka mõtles ümber. Pudi vehib käega pudrulusika minema ja pistab kisama, sest tema lapsevanem on idikas ja ei saa aru, kui laps ütleb mkmm!/

Vahetevahel on käivitusnupp eriti usin ja süütenöör võtab tuld sekundiga. See viib selleni, et 1-3 sekundiga minnakse naeratavast rõõmupallist põrgubeebiks, kes trambib jalgu ja viskleb ja röögib järjest 15-20 min. 

Põhjuseid, miks karjuda leiab igal hetkel. Põhilised süüdlased on kaks täiskasvanut, kes ei tundu arusaaja tüüpi olevat. Vaesed lapsed…

Aga kõik ei ole alati halvasti ega kisamist väärt, sest mõnikord juhtub, et on väga tore ja armas, et peres selliseid pisikesi kaks on ja kolmas juba selline asjalik noormees. 

Mõnikord juhtub ka nii, et ühel lapsel on kallistamise tuju ja teisel mitte, siis muutub see peaaegu armas hetk koheselt õuduste unenäoks, sest ühele tahaks selgitada, et teine ei taha praegu kallistusi ja teisele, et esimesele ei tohi näppe silma lükata, kui ta kallistada tahab. Üks on kindel – palju kisa! 

Isetegemise rõõm on kõige suurem rõõm, sest mitte keegi teine ei oska sööki nii hästi laiali ajada kui laps ise. Enamus söögikordi söövadki nad ise, kas kõrgemates söögitoolides või oma väikese laua taga istuses. Detsembrisse jäi ka selline tore ime, et oleme päris mitu korda jõudnud lõunasöögiks terve perega korraga laua äärde. See oli nagu väikene verstapost või nii. 

Esimesi juhtumisi oli veelgi, näiteks oli Purul ja Pudil nende esimene teatri külastus. Salme Kultuurimajas käisime vaatamas Mardi leib etendust. Kestis tervelt tunni ja nad pidasid vastu! Kõige põnevamad osad nende jaoks olid loomulikult laulud ja aplaus, kus nad hoolega kaasa plaksutasid. 

Laulmine on üldse väga moodi läinud, ilmselt on sellel oma osa ka unelaulul igal õhtul ja sellel, et piigadega sõites me alati lastelaulude plaate autos kuulame (ja kaasa laulame, sest need lihtsalt on juba peas). Samuti on tantsimine väga popp, igal võimalusel lüüakse peaga takti, keerutatakse või tehakse kätega tantsuliigutusi. 

Uus proovikivi on hüppamine. Mõlemad püüavad kõigest väest põrandal hüppamisrga hakkama saada. Kui vahetevahel õnnestub, siis aplodeeritakse endale rahulolevalt ning oodatakse seda ka teistelt. Kui ei õnnestu, siis väga kaua ei viitsigi proovida, aga lõpetuseks väike aplaus ikka juurde käib.  

Kui üks või teine või kolmas saab hakkama millegi naljakaga, siis teised kaks järgnevad. Eriti tore on õekestel venna jälgedes käia. Iga viimne kui trikk (lollus) on vaja järgi teha! 

Jõulud olid Purule ja Pudile üsna toredad (kui haigus välja arvata), sest nad said mõlemad nukuvankrid ja hüppeloomad ja raamatuid ja ka esimesed kommid olid 2016 pühade osaks. 

Ärge nüüd mind kividega surnuks loopige aga ma tõesti pakkusin neile paar kommi, ning paanitsejate rahustuseks, ei arvanud nad nendest eriti midagi ja 2/3 kommist läks prügikasti. Samuti on üllatusmunadega, et koored käivad prügikastis… Kordades rohkem hindavad nad kuivatatud marjakrõpse ja muidugi värskeid marju, mida me viimasel ajal asendame granaatõuna seemnetega või mõnikord sobivad ka seemneteta väikesed viinamarjad maiustamiseks. 

Magada ei ole me ikka veel saanud, sest haigena ärkavad nad veelgi tihedamalt üles, kuid see on ju täiesti arusaadav… Õnneks on meil nüüd päevatudud toas (ikka veel kaks und, mõlemad sama pikad). Need küll kestavad vaid 45-50min mis annab minule umbes 30 minutit uneaega päeval juurde, kuid see on väga seda uinakut väärt. Äkki varsti saan ma juba öösel magada piisavalt, et päeval midagi asjalikku teha sel ajal! Lootus sureb viimasena. 

Ma loodan, et teil kõigil olid pühad toredad, täis rõõmu ja tänutunnet.

Loe ka Maikeni blogi http://maikeniblogi.ee/