Ema ja lapse vaheline müstiline side — kuidas see tekib?
Gisela Preuschoff on ema ja lapse teemadel kirjutanud arvukalt raamatuid. Oma intervjuus räägib ta emaarmastusest.
Mis on emaarmastus? Eufooriline tunne, mis tekib vahetult pärast sünnitust justkui iseenesest? Või kasvab selline kiindumus pigem aeglaselt?
Tundub, et loodus on ette näinud pigem tundetulva, mida mõned naised kirjeldavad kui armumist. “Mind läbis kirjeldamatu soojus,” ütlevad emad tihti. Siia lisandub veendumus, et olgu laps millise välimuse ja iseloomuga tahes, ema armastab teda sellisena, nagu ta on.
Kuid tuleb ka ette, et emad vajavad aega, enne kui suudavad last nii tingimusteta võtta. Näiteks enneaegse sünnituse korral. Uuringud näitavad, et emadel tekib sel puhul mõnikord lapse suhtes koguni vastumeelsus, sest laps näeb välja ootamatult krimpsus ega vasta üldse ettekujutusele roosast rõõmupallist.
Huvitaval kombel muutub ema arvamus lapsest kardinaalselt pärast esimest kehalist kontakti. Õnneks pannakse enamikus tänapäeva haiglates rõhku sellele, et emad saaksid vastsündinud võimalikult kiiresti oma paljale ihule. Paljude naiste sõnul tabas neid just sel hetkel joovastav tunne.
Mis tekitab joovastust — hormoonid?
Pärast sünnitust vallandub oksütotsiin, mis tekitab organismis õnnetunde. Võib-olla on loodus selle välja mõelnud justkui hüvitiseks sünnitusvaevade eest. Oksütotsiini tekib ka imetamisel. See tagab rinna optimaalse verevarustuse ja eritab soojust. See hormoon leevendab ka hirmu ja ärevust. Kuid hormoonid pole ainsad, mis õnnelikuks teevad. Armastusel on ka kognitiivne pool. Emal tekib soov lapse eest hoolitseda. Näiteks kui ema tabab end mõttelt, et laps sureks ilma temata. Et ta sõltub emast täielikult.
On ka naisi, kes pärast traumaatilist sünnitust ei suuda algul üldse last omaks võtta. Kas ema ja lapse vaheline side saab seetõttu kahjustada?
Muidugi võivad hirm, ahastus või süütunne, mis kaasnevad sellega, kui sünnitus polnud niisugune, kui loodeti, esimese sideme loomist häirida või edasi lükata. Aga sellistestki traumadest saab aja jooksul ja vajadusel ka nõustamise abil üle.
Kui sinul ei ole oma beebiga erilist sidet tekkinud, siis ehk saad selgust SIIT!
Paljudel noortel emadel tekib mõni päev pärast sünnitust hormonaalsete muutuste tõttu tunnetes madalseis. Kas see on looduse programmeerimisviga?
Vastab tõele, et paljudel naistel tekib pärast sünnitust labiilne faas. Vastsündinu emad peavad olema väga ärkvel, peavad hoidma lapsel pidevalt silma peal, et tema vajadusi rahuldada. Võimalik, et loodus annab naistele sellepärast ka suurema tundlikuse, mis võib omakorda väljenduda sellises haavatavuses. Ema on tundlik, emotsionaalne, reageerib väikseimategi ärrituste peale. See haavatavus ei leia kahjuks praeguses ühiskonnas heakskiitu. Seetõttu seisavad paljud naised lõhkise küna ees: ühest küljest peavad nad hoolitsema iseenda eest ja toimima, mis tähendab seda, et ei peaks kõige peale nii tundeliselt reageerima, teisest küljest peavad nad olema ka head, intuitiivsed ja hoolitsevad emad. Pole ime, et paljud noored emad langevad sügavasse auku. Oksütotsiini vähesust seostatakse ka sünnitusjärgse depressiooniga. Teatud juhtudel läheb vaja aega ja nõustamist, et emaarmastus taas tärkaks.
Kas naistel, kes saavad lapsena vähe armastust, tekib emaarmastus loomulikult või on neil sellega raskusi?
Naine, kes kogeb partneripoolset suurt armastust ja toetust, saab sellest nii palju jõudu, et suudab anda oma lapsele emalikku armastust ka siis, kui pole seda ise kogenud.
Naine ei ole ju ainuke, kes lapse saab, kuidas isaks saamine meest muudab, selle kohta loe SIIT!
