Ema ostab kahekümne kuue aastasele pojale kõik riided?
Tolmuseks? Majas, kus iga päev tolmuimeja undab? Püüan Gertrudile seletada, et mind ei ole vaja teenindada. Selle peale heatahtlik vanainimene solvub — kas tema ei sobi isegi minu kingi puhastama? Pärast pikka seletamist, vabandamist ja veelkordset seletamist nõustub ta pead raputades olukorraga.
Nii algab katkend raamatust "Minu Šveits", kirjastuselt Petrone Print. Selgub, et pereelu nüansid Šveitsi moodi võivad üksjagu üllatada küll... Ees ootab kinniste kardinate mure ja muu ämma-minia klassika Šveitsi stiilis.
Pärast seda hakkan Gertrudi tegemisi ja toimetamisi jälgima. Hommikul pool kuus heliseb äratuskell ning ta läheb esikusse majaelanike kingi viksima. Siis kohe kööki, et mehele ning vanematest eraldi elavale ja abielus, kuid iga päev emme juures söömas käivale Danielile hommikusöök valmistada. Nõud pestud, algab põhjalik igapäevane koristamine — vannitoad, WCd ja eluruumid saavad uue läike.
Muuseas astub ta läbi ka meie tubadest, et kardinad eest ära tõmmata, isegi kui ma parajasti veel magan. Ma ei saa sellest tükk aega aru, kuni Reto mulle selgitab, et kui kell üheksa on aknad veel kaetud, hakkavad naabrid arvama, et tegemist on väga laiskade inimestega. Tema isa Albrecht on kohaliku omavalitsuse juht ja seega külaühiskonnas tähtis tegelane. Tema majja on mingi välismaalane ilmunud ja kui sellele lisanduksid veel kinnised kardinad, oleks skandaal oi-oi kui suur.
Siis kööki süüa valmistama. Täpselt kell kaksteist saabuvad Albrecht ja Reto vend Daniel köögilaua taha, et viieteistkümne minuti jooksul vaikides sisse ahmida kolmekäiguline lõuna ning selle järel elutoa diivanitele tunniajast lõunauinakut tegema minna. Samal ajal, kui mehed õndsalt norskavad, koristab Gertrud kööki ja räägib mulle sellest, kuidas talle see vaikus söögilauas kohutavalt närvidele käib. „Kas Albrecht ei võiks kasvõi midagi mulle oma päevast rääkida?!”
Palun luba vähemalt nõud ära pesta, aga põrkan vastu raudbetoonist seina. „Minu ema on kindlal arvamusel, et ainult tema oskab korralikult nõusid pesta,” kommenteerib Reto õhtul minu kurtmise peale. „Pärast nädalast suvepuhkust Itaalias tühjendab ta tagasi jõudes kohe kõik köögikapid ning peseb kõik nendes leiduva kaks korda käsitsi üle, sest ta ei usalda minu sellealaseid oskusi. Mis siis veel sinust rääkida?”
Daniel on esikusse jätnud suure koti musta pesu. Pärast lõunasööki algab küürimine ja triikimine. Kolmekümneaastane mees laseb emal pesu pesta? „See ei ole meeste töö, nii on tal kergem,” on Gertrudi vastus. Pärastlõuna veedab ta aias, rohides, kõblates, kiviktaimlat korrastades ja muru niites. Ka siin keeldub ta kategooriliselt minu abist, kuigi kurdab pidevate seljavalude üle. Õhtusöök, nõudepesemine — ja pärast pooletunnist pausi televiisori ees elutoa diivanil läheb Gertrud allkorrusele Danieli aednikuäri raamatupidamist korraldama. Voodisse saab ta pool üks, et kell kuus tõsta ja kingi viksima asuda. „Kas sind sinu ema igapäevane orjatöö ja meeste teenindamine ei häiri? Mehed ei liiguta siin majas sõna otseses mõttes lillegi?” küsin ma õhtul koju jõudnud Reto käest. „Loomulikult, hirmsasti häirib, aga mida ma teha saan? Sa näed ju isegi.”
Järgmisel päeval hiilib Gertrud meie tuppa ja asetab Reto riidekappi virna uusi T-särke. „Ega siis mehed ise endale riideid ei osta,” kurdab ta nördinult ja demonstreerib mulle värvikirevaid karukeste ja jänkukestega — tuleb ette ka hülgekesi — riietusesemeid. Ema ostab kahekümne kuue aastasele pojale kõik riided?
