Ema: "Pärast laste sündi tekivad kõikvõimsad emotsioonid."

“Kõikvõimsad emotsioonid on tulnud pärast laste sündi. Suurem tundlikkus taandub aasta jooksul pärast sünnitust, aga päris endisele tasemele ei lasku. Juba sünnitus ise on midagi nii suurt ja võimsat, et tekib aeg enne ja pärast seda,” jagab oma kogemust Raheli (6) ja Oliveri (1) ema Piret (31).

“Kohati on see päris raske olnud. Kõik, mis on seotud emade-lastega või kaitsetute loomade-lindudega, paneb südame kiiremini põksuma.”

Piret oletab, et vahest saab sellist tundlikkust põhjendada nähtamatu niidiga emade vahel. “Kõiki meid ühendab mingi salaniidike. Emadusega tärkab ürgne instinkt, mis paneb naisi järelejätmatult hoolitsema ja kaasa tundma. See on miski, mis on sügavam, kõrgemal ja kaugemal kui siinne aeg ja ruum,” selgitab Piret oma tundeid. “Suure õnne või näriva mure korral oskab sind mõista vaid teine ema. Sest kes mõistaks sind paremini, kui lapse lasteaiapeol tuleb heldimusest pisar silma? Või kui laps on jonnakas tujus, sa ise oled pahur ja ärritunud?”

Kui Pireti esimene laps oli väike, hakkas naine sugupuud uurima. Mõned kauged ja seni teadmata-tundmata sugulased said järsku justkui omaks. “Mulle jäid kohe meelde emad ja lapsed. Just emad seisid mulle kuidagi lähemal kui teised. Miks see nii on? Sest me oleme kui ü k s – meil kõigil on kanda ema roll. See on igapäevane rõõm, aga ka suur vastutus.” Sugupuu uurimine tõi Pireti paljudele esiemadele lähemale. Keerulistel hetkedel mõtleb ta nüüd oma vaaremade peale.

Kuus aastat tagasi, esimese lapse sünni järel tundis Piret lausa valupuhangut, kui mõistis seda vastutust, mis tal nüüd lasub. Sünnitusjärgsel ajal juhtus sedagi, et ülekeenud emotsioonide tõttu lendas kodus kruus või kauss. Ei kunagi varem ega hiljem pole Piret nõudega loopinud – tüütu ju koristada ka! Aga emotsionaalsemaks ja hingestatumaks kui enne laste sündi on ta jäänud tänaseni.

Lugu ilmus ajakirjas Pere ja Kodu