Ema pihib | Mul ei ole enam sõpru, sest mul ei ole nende jaoks aega. Tunnen end väga üksikuna...

 (1)
Ema pihib | Mul ei ole enam sõpru, sest mul ei ole nende jaoks aega. Tunnen end väga üksikuna...
Photo by Kristina Paukshtite from Pexels

"Tahaksin teada, mille arvelt võtate aega, et sõbrannasid leida ja nendega koos väljas käia?" küsib teie käest, head lugejad, üks murelik ema, kes tunnistab, et ta on nii kohutavalt õnnetu ja üksi, sest aõprade jaoks aega lihtsalt pole. Andke nõu!


Esimest last oodates olin täiesti veendunud, et minuga nii ei lähe! Mina jõuan ja tahan kõikide sõpradega pidutseda, väljas käia, kohtuda, neid külla kutsuda ja sama ägedalt aega veeta kui varem. Mis siis, et mul on beebi! Lapsed ei sega elu! Selles ma olin absoluutselt kindel. Ja siis selgus, et magada ei saa rohkem kui 3h ööpäevas, titat ei ole võimalik hetkekski käest maha panna ja kogu aur läheb gaasivalude, pepupesu ning imetamise peale. Mõned sõbrad kadusid, mõned jäid ja ma olin neile lõputult tänulik. Mainin ära ka selle, et olin oma tutvusringkonnast esimene, kes lapse sai, nii et seda suurem tänu neile sõpradele ja sõbrannadele, kes mind tol raskel perioodil ära ei unustanud — neil ju polnud tegelikult aimugi, kui raske see kõik on, aga nad siiski jäid.


Laps kasvas suuremaks ja leidsin uusi sõpru, ka mõned vanad jäid alles ning suutsin oma enamvähem endise seltskondliku ja rõõmsa mina tagasi saada. Käisin palju väljas ja võõrustasin kodus ning mu ümber olid inimesed, keda ma usaldasin, kellega mul oli lõbus ning kellele võisin alati helistada, kui juhe koos või tahtsin midagi rõõmsat jagada.

Seotud lood:


Siis jäin uuesti rasedaks ja vandusin nii endale kui sõpradele, et mina jään minuks! Üks kogemus on juba seljataga, küllap selle võrra on seekord lihtsam, mis sest, et lapsi on kaks. Juhtus aga hoopis sünnitusjärgne depressioon, mille tõttu tõmbusin täiesti endasse ja kaotasin huvi kõige ja kõigi vastu. Mees vedas mind esimesest eluaastast läbi, aitas ja toetas beebiga tegelemisel ja oli lihtsalt super! On siiani. Aga sõbrad kadusid, ka need vähesed, keda arvasin pärast esimest last, et nemad on minuga igavesti. Muidugi, kes tahakski suhelda inimesega, kes peamiselt nutab või jõllitab tühjalt ühte punkti ja kelle elus ei toimu peale tite mitte midagi. Või kui titest ei ole midagi rääkida, siis teine ainus jututeema on suurem laps ja tema koolielu. Pole väga huvitav vestluskaaslane inimestele, kellel lapsi ei ole või kes suudavad ennast nii koos hoida, et lisaks lastele ja tööle on aega veel sõbrannatada.

Loe veel


Okei, sain ka sellest perioodist üle ning läksin tagasi tööle. Ja nüüd ma tõesti enam üldse ei saa aru, mismoodi leiavad mitme lapse vanemad, kes käivad täiskohaga tööl, veel aega hobideks ja sõpradeks? Minu päev algab hommikul kl 7: lastele hommikusöök, endale ka võileib hambusse, samal ajal kiir-riietumine, autosse, üks lasteaeda, teine kooli, ise õigeks ajaks tööle toolile istuma, sealt ei saa enne kl 5 püsti, siis lasteaeda, toidupoodi, koju pliidi ette, sööma, ühega õppima, teisega mängima ja kui see päev lõpuks läbi on, kukun jalapealt voodisse. KUIDAS sellise elu juures on võimalik sõpru pidada? Mille arvelt? Tellime õhtuti pitsat tervisliku isetehtud toidu asemel? Tööluus? Lapsed hoidjale? Ükski neist ei tundu mõistlik ega võimalik lahendus.


Nii mul ei olegi sõpru. Vastab täiesti tõele, et pärast laste sündi jääd enamikest (kui mitte kõigist) sõpradest ilma. Mul on sellest väga kahju ja tunnen end vahepeal väga üksikuna. Armastan oma meest ja lapsi, aga teinekord oleks tore ka täiskasvanud inimestega muust rääkida kui tööst või lastest. Ma küll ei tea täpselt, millest me võiks rääkida, sest muud mu elus ju pole, aga võiks vähemalt proovida…


Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare