Armas Jumal,

Tänan, et mul on nii suurepärased, armastavad, loomingulised ja igati vaimustavad lapsed. Ma olen nii tänulik kõigele sellele õnnistusele ja armastusele, mida nad minu ellu on toonud. Just seoses oma vaimustavate lastega on mul sulle mõned väikesed privaatsust puudutavad soovid.

Ma palvetan selle eest, et ma saaksin kordki niimoodi duši all käia, et üks mu lastest sel ajal vannituppa nuttes kurtma ei tuleks, et tema õde lükkas teda/nügis teda/lõi teda/haaras tema mänguasja. Või et keegi neist ei tuleks jutuga, et tal on vaja kleiti seljast aidata, et tahab kohe praegu midagi süüa, et tal on käärid kadunud või et ta hakkab kohe nüüd kakale ja tal on kohe nüüd sellega abi vaja.

Lisaks, ma sooviksin sinu poole pöörduda ka palvega, mis puudutab seda, et ma ei tahaks duši all olles kogu aeg pabistada, et kas keegi lastest tuleb jälle kardina vahelt piiluma, et seejärel võidukalt kommenteerida: "Ma näen su peput!" või teha mõningaid teisi kommentaare mu keha kohta, mis mõistagi erineb nende endi omadest ja seega pean ma hakkama pidama minivestlusi laste ja täiskasvanute kehade erinevustest samal ajal, kui üritan oma peast šampooni välja loputada.

Armas Jumal, mul on veel soove, mis puudutavad minu privaatsust.

Ma palun, et mul oleks võimalus kordki ennast niimoodi riidesse panna, et lapsed mu kõrval passides minu keha ei kommenteeriks. Mul on selle pärast niigi piinlik. Või et nad ei hakkaks mu rinnahoidjaid endale selga ja pähe proovima. Ma tahaksin ennast omaette riidesse panna.

Ma palvetan Sinu poole sooviga saada veidi privaatsust ka siis, kui ma kodus tööd teen. Oma kodukontoris, ajal, minu laste isa või lapsehoidja peaks vaatama lapsi, sest minul on privaatne tööaeg, mida nemad muidugi kohe segama tulevad. Astudes ilma koputamata minu töötoa uksest sisse ja seejärel kohe minu põlvedele ronides. Aga põlvedel on mul minu sülearvuti ja see täitsa meeldib mulle, ma ei taha, et see katki läheb, ehkki mõte, mida üritan sel ajal kirja, panna, kui laps mul süles ronib, on ammu katki.

AGA - sellesse palvesse ei tule suhtuda nii, et ma lapsi üldse sülle ei soovi, muidugi ma tahan, et nad mulle sülle roniksid. Aga nii mõnus pole see siis, kui nad teevad seda söögi ajal, endal veel suud ja sõrmed pühkimata. Tee nii, et ma saaksin rahus süüa ja nad hiljem sülle võtta. Siis, kui meil kõigil on selleks aega, näiteks pärast õhtusööki, sest tegelikult on see nii mõnus ja aeg, mil nad üldse kaissu soovivad, ei kesta ju igavesti.

Seetõttu olen ma Sulle, armas Jumal, tänulik, kui mulle seda aega võimaldaksid, sest kokkuvõttes olen ma oma laste eest nii-nii tänulik, nad on mulle kõige kallimad maailmas. (Aga samas, hoia neid ronimast minu läpakale, mis on ka päris kallis.)

Aamen

PS: Kui rohkem ei saa, siis isegi ainult vannitoa privaatsusest piisaks.

Allikas: thestir.cafemom.com