Katrin, millest üldse inimese õnnetunne sõltub?

Kõikide positiivsete tunnete — rõõm, õnn, armastus — baastunne on meelerahu. Me ei saa rääkida õnnest, kui puudub meele- ja hingerahu.

Meie subjektiivne õnnetunne baseerub üldiselt neljal ilmasambal:

- tervislik seisund;

- materiaalne turvatunne;

- eneseteostus näiteks töö või hobide kaudu;

- hea suhe oluliste inimestega (see ei tähenda ainult paarisuhet, vaid ka näiteks lapse suhet vanematega).

Kui miski nendest neljast tekitab probleeme, siis õnnetunne vähenebki.

Mis neist neljast on õnne ja meelerahu seisukohalt kõige olulisem?

Hea suhe lähedastega või siis hea paarisuhe ongi nendest neljast pea et kõige olulisem, sest näiteks hea paarisuhtega inimeste tervislik seisund on parem, aga halb paarisuhe kajastub varem või hiljem kehvas tervislikus seisundis. Kehva tervise tagajärjel ei saa hästi teha tööd ja lõpuks võib see jälje jätta ka materiaalsesse olukorda. Hea suhe iseenda ja lähedastega on õnne tunnetamisel vast tõesti kõige olulisem. Tunne, et ma olen mõistetud, ja tunne, et minu jaoks on keegi olemas — see on asi, mida meie inimesed kõige rohkem igatsevad.

Kuidas üldse aru saada, et suhe hakkab allamäge minema? Mida siis teha?

Minu kogemuste põhjal võib öelda, et Eesti inimene jõuab teraapiasse kuus aastat hiljem, kui oleks pidanud. Ta teab juba need kuus aastat, et asjad pole enam päris hästi, kuid teraapiasse minek võtab ikka aega. Kuidas aga saadakse aru, et suhe pole hea? Tavaliselt väljendub see selles, et ei taheta ennast enam teisega jagada, samuti ei huvituta üksteise vajadustest. Kaob lähedus ja seetõttu tekib solvumine ja viha. Paarisuhetes on palju nõkse, kuidas oma viha välja näidata: saab mitte rääkida, mitte kallistada, mitte hoolida, mitte seksida, mitte kuskil väljas käia ja lihtsalt elada teineteise kõrval.

Need paarid, kes minu juurde jõuavad, on seda kogenud — nende vahel puudub intiimsus, nad ei puuduta teineteist, nad ütlevad, et neid ei mõisteta, et suhe on pragmaatiline ja külm, neil ongi tihti ainult logistiline liit, mis tähendab, et elatakse pragmaatiliselt koos ja kasvatatakse lapsi.

Mina vaatan suhet sellest mättast, kas inimene tunneb, et tal hing laulab, kas ta õitseb. Inimese õnnelikkuse jaoks pole kindlasti valemit. Oluline on see, kas inimene tunneb, et selles suhtes tema hing laulab — kas ta tahab hommikul oma kaaslase kõrval ärgata ja mõelda, et nii tore, et sind jälle näen. Samuti tulla õhtul koju tundega, et nii tore on jälle tema juurde minna ja ma ei jõua ära oodata, millal saan oma päevast rääkida. Kui hing teise inimese kõrval laulab, siis on suhe õnnelik. Aga et suhe püsiks õnnelikuna, on suhet vaja toita kahelt poolt.

Milline on nende paaride omavaheline suhtlemine, kes võiksid juba abi otsida?

Minu tööpraksis on 20 aastat ja tänapäeval ei ole enam nii, et terapeudi juurde tulevad ainult need täitsa murtud tiivaga inimesed, kelle jaoks on kõik juba kadunud. Õnneks tulevad nõustamisele ka need, kellel on alles asjad halvaks läinud, kuid kelle omavaheline suhtlemine on selleks ajaks tõesti muutunud. Doris Kareva on öelnud, et armastus pole sõna, armastus on olemise viis — selles olemises, mis on nõustamisele tulevate paaride elus, selles olemises pole need armastuse märgid enam nii tugevad. On teised märgid. Kui me näiteks käitume oma partneriga mingil teatud viisil, mis võib olla ka ebameeldiv, siis on see ikka selleks, et anda talle märku, et ta üles ärkaks, mind kuulaks ja mulle näitaks, et minu vajadused talle korda lähevad. Kui siis hakatakse suhet parandama, siis veel saab suhtest asja.

Paariterapeudid ütlevad, et nii kaua, kuni paar veel naerab, ja nii kaua, kuni on seksuaalelu, pole veel hilja, et suhet parandada.

Millised asjad viitavad suhte lõppemisele?

See on lai küsimus ja raske on üheselt vastata, kuid lahutatakse siiski väga erinevate põhjuste pärast. Üldiselt saab põhjused jagada kuude kategooriasse: materiaalsed põhjused, spirituaalsed põhjused, seksuaalsete vajaduste mitteklappimine, intellektuaalse elu mittesujumine ja sotsiaalsete vajaduste erinemine (üks tahab olla seltskonnas, teine omaette). Enamasti lahutatakse siiski seetõttu, et ei tunta enam vastastikust sidet. Lahku lähevad need, kes ei tunne enam, et nad on emotsionaalselt seotud.

Aga armastus?

Keegi pole suutnud defineerida, mis see armastus üldse on. Selleks et olla õnnelikus suhtes, tuleb elada nii, et mõlema partneri vajadused on rahuldatud. Õnnelik suhe on vastastikune vajaduste rahuldamine. Inimesed ajavad väga tihti alguses selle vererõhku tõstva ja põlvist nõrgaks tegeva seksuaalse tunde armastusega segamini.

Et kui armumine saab läbi, siis on suhe läbi?

Tihti on see nii jah. Armumine on esimene romantiline faas ja sellele järgneb argipäev, mille käigus õpime inimest ja tema vajadusi põhjalikumalt tundma. Siis selgub, kas ma tunnen huvi tema vajaduste vastu, kas ma tean, mis teeb teda õnnelikuks, kas tema ise teab, mis teda õnnelikuks teeb ja kas ta üldse räägib sellest. Oluline on, et tekiks vastastikune vajaduste teenimise liit. Mees on suhtes õnnelik, kui tema naine on õnnelik. Inglastel on ütlus: happy wife, happy life, mis tähendab, et kui naine on kodus õnnelik, siis on ka tema mees õnnelik, ja kui naine on õnnetu, siis ei saa õnnetu naise kõrval ka mees õnnelik olla. Õnneliku suhte nimel tuleb siiski mõlemal tööd teha.

Kas laste pärast on mõtet koos olla?

Foto: Shutterstock

Paljud ütlevad, et õnne suhtes küll pole, kuid nad elavad koos laste pärast. Kuidas sellesse suhtuda?

Siin meenub see vana lugu, kuidas üheksakümnendates paar läks lahutama ja kui küsiti, et miks siis nüüd, vastasid nad, et ootasid lahutusega, kuni lapsed on surnud.

Aga mis puudutab laste õnne, siis perekonnad, kellel on probleeme, jagunevad kolmeks.

On need, kes saavad piisavalt hästi läbi. Nende konfliktid ei ole avalikud ja sellise perekonna lahkumineku korral on lapsed väga üllatunud, sest nad pole näinud kodus märke, mis viitaksid eelolevale lahutusele. Selline perekond toimib päris hästi, sest nad siiski austavad üksteist. Kuigi nende vahel pole lähedust, see suhe siiski mingil määral toimib.

On ka selliseid suhteid, kust on elu välja voolanud ning kus mikrokliima on külm ja kauge.

Kolmas tüüp on kõrge konfliktsusega paarid. Seda tasuks laste nimel koos elades silmas pidada, et lapsed ei tee vahet, kas nad tajuvad oma vanemate vahel emotsionaalset või füüsilist vägivalda ehk vanemate vahelise emotsionaalse vägivalla nägemist tajub laps kui füüsilist vägivalda iseenda vastu.

Enamik paare, kes lahutavad, ei kuulu aga mitte väga kõrge konfliktsusega paaride hulka, vaid esimesse kahte.

Kui vaadata laste seisukohast, siis kas tasub nende pärast kokku jääda või oleks mõistlikum lahutada?

Õudne pole lapse jaoks lahutus, vaid see, kui vanemate suhtlemine enne ja pärast lahutust on vaenulik. Suhe ei tohiks pärast lahutust kujuneda selliseks, et mees ütleb, et mina ei anna raha, ja naine ütleb, et mina ei anna lapsi. Tuleb osata ka ilusasti lahku minna, kui suhe ei toimi. Ameerikas tehti 20 aasta jooksul uuring nende laste hulgas, kelle vanemad on lahku läinud. Intervjueeriti nii lapsi kui ka vanemaid. Laste koha pealt selgus, et nende jaoks on igal juhul parem, kui vanemad, kelle vahel armastus puudub, lähevad lahku, kumbki läheb oma eluga edasi ja lastel tekib kärgpere.

Õnneliku lapse kasvatamiseks on vaja mõlemat vanemat — olgu nad koos või lahus, aga nad peavad mõlemad lapse jaoks olemas olema. Lapse jaoks on kõige tähtsam teadmine, et vanemad armastavad teda tingimusteta. Selleks et vanemad oskaksid tõeliselt oma last armastada, tuleb neil aga kõigepealt õppida armastama iseennast ja oma partnerit.

Vestlus psühhoterapeut Katrin Saali Sauliga on salvestatud Paide Arvamusfestivalil. Täispikkuses arutelu, kus osales ka Taavi Jakobson, vaata SIIT!

Artikkel ilmus esmakordselt 14.09.2016 ajakirjas Pere jaLaps