Halb eeskuju: sõbranna vormib oma mudilasest ärahellitatud printsessikest ja tema kasvatusstiil avaldab negatiivset mõju ka minu lapsele

 (2)
Halb eeskuju: sõbranna vormib oma mudilasest ärahellitatud printsessikest ja tema kasvatusstiil avaldab negatiivset mõju ka minu lapsele
Foto: Shutterstock

Meie peres on käsuliin paigas: ema ja isa ütlevad ja lapsed teevad. Läbirääkimisruumi on kõigil osapooltel, aga mitte lõputult. Meie, täiskasvanud, oleme need, kes otsustavad, mida me sööme, mis me selga paneme ja kuhu läheme. Sõbranna peres on aga asjad hoopis teisiti ja see on pannud mind olukorda, kus ma isegi olen kaalumas sõpruse lõpetamist, et mu laps tema pere pealt halbu kombeid ei õpiks.

Sõbranna, kes on muidu täiesti normaalne täiskasvanud inimene, on lasknud oma printsessikesel endast täiesti üle sõita. Laps otsustab, mis kell ta magama läheb, millal, mida ja kui palju sööb, mida selga pannakse ja kas või mis kell ema tohib sõbrannadega välja minna. Ja ta on alles viieaastane!!! Ei jõua kokku lugeda neid momente, mis on mind juukseid peast välja kiskuma pannud: laps käib keset kõige märjemat sügist õhukeste riidest tossudega, sest ta ei taha kummikuid panna, küll aga meeldib talle väga lompides sulistada ja röögib, kui jalad märjaks saavad. Emme võtab lapse opale, lohutab, viib süles (viieaastane on ju raske!) koju, topib suu kommi täis ja probleem on justkui lahendatud. Kindaid ei ole ma selle lapse käes näinud, küll aga olen kuulnud lohutamatut röökimist, kui lumememme tehes näpud külmetama hakkasid ja ema pidi kilomeetri kauguselt kodus käima lapsele sobivaid sõrmikuid hankimas (talvekindad olid ema taskus muuseas, need ei sobinud preilile). Aga seda, et oleks karm ja ütleks lapsele, et kindad olgu käes või õue minna ei saa, ei juhtu seal peres ilmselt kunagi. Laps valib ise magamaminekuaja ka lasteaiapäevadel ja vaatab nii kaua multikaid kui ise soovib, ema ja isa tukuvad samal ajal diivanil ja ootavad, millal illikuku lõpetab, st ise ka diivanile ära vajub, et saaks ta siis rahulikult voodisse tõsta. Kui see juhtub olema näiteks kl 1 öösel, kurdetakse mulle järgmisel õhtul, kuidas laps on täitsa pöörane ja käitub nagu metslane. Pole ju suur ime, kui ta pole normaalselt maganud ja sööb ainult maisihelbeid ja kommi, sest “talle ei maitse soolane söök.”

Seotud lood:

Päriselt, selline ema eksisteerib. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et minu kindlameelsest ja vingest sõbrannast saab lapse sündides selline lödi tarretis, keda laps oma äranägemise järgi vormib ja kes kaotas sünnitusega igasuguse kriitikameele ja mõtlemisvõime, oleks ma selle inimese pikema jututa puu taha saatnud. Aga ometi on see tõsi — ema ei julge lapsega konkreetne olla, talle piire seada ja temaga vajadusel tõreleda, sest “mulle ei meeldi, kui laps saab kurvaks.”

Loe veel

See kõik ei olekski üldse minu probleem, kui mu oma laps, kellega nad tihti kokku puutuvad, ei hakkaks õppust võtma. Miks mina pean suppi sööma, kui tema ei pea? Tema ema küll lubab tal ilma mütsita õue minna, miks mina ei või? Miks mina pean päeval magama/õhtul vara magama minema? Ma ikka selgitan konkreetselt ja rahumeelselt, et pole meie pere asi, kuidas teised elavad, meie peres on omad reeglid, aga ausalt öeldes on ikka jube väsitav pidevalt selgitustööd teha, kui keegi kõrvalt justkui õõnestab. Küsimused on siiamaani veel võrdlemisi lihtsad olnud, aga samamoodi õpib minu laps sõbranna printsessi pealt ju hüsteeritsemist, löömist, karjumist, manipuleerimist ja kõiki teisi mõjutusvahendeid, mida too oma ema peal (väga edukalt) kasutab.

Sõbrannaga sellest rääkides ütleb too ainult “ma tean, aga ma ei suuda talle ära öelda/tema vastu karm olla, sest ma ei taha, et ta kurb oleks”. Teine variant on see, et ta noogutab ja ütleb, et jah, ma proovin, aga järgmine kord, kui laps teda lööb või hammustab, ütleb taaskord leebelt: “Kallis, nii ei ole ilus,” ning saadab lapse tagasi mängima.

Kuna tema lapse käitumine hakkab juba minu lapse tervist ohustama (pidevad kaklused, asjade ära kiskumine, salakommide lasteaeda smugeldamine jne), on mul tõsine dilemma — mida ma teen? Sõbranna ilmselgelt ei kuula, ta laps märatseb, minu laps saab haiget ja õpib kaklema ja valetama… ongi sõprusel kriips peal?

Hea lugeja, mida oled sina teinud, kui lapsel on mõni sõber, kes annab sobimatut eeskuju?

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare