Heidi Hanso: "Eluterve lapsepõlv kulgeb looduse ja loomade vahel."

Telesarjast “Meie pere ja muud loomad” tuttav Heidi Hanso on oma taluelu-reportaažidega äratanud paljudes sisemise revolutsionääri, kes tahab samuti oma lastele rohkem ruumi, õnnetunnet ja värskeid hanemune.

Teel Pajuväravale teeme fotograaf Hele-Maiga Muhus Liiva poekese juures peatuse, et Heidile (32) ja ta lastele külakosti haarata. “Ära siis külmutatud herneid unusta!” hõikan autost välja hüpanud kolleegile järele. Teame, et Heidi tütar, kuueaastane Uma Säsil on lausa hull nende järele. Tellis emalt viimaseks sünnipäevaks kümme pakki külmutatud herneid ja sõi tähtsa päeva hommikul ainult neid.

Ka tee Heidi juurde on meil veel hästi meeles. Eelmisel suvel võtsime selle ette laste kokaraamatu “Lase mind kööki!” asjus, mida koos Hele-Maiga koostasime. Kogumikus esitlesid pered oma lemmikretsepte, Heidi pere nende seas. “Äkki teeksite kukesuppi, oma kukest?” hõikasin enne tookordset võttepäeva telefoni. Heidi oli kohe nõus. Talle meeldis, et saame menuki kaudu panna nii väikseid kui ka suuri mõtlema sellele, kust tuleb liha. Et seost – kahvli otsas olev lihatükk ja loom – teadvustataks rohkem. Kasvõi selleks, et süüa liha tänuliku tundega. Ja et laps ei arvaks, et liha tekib poeriiulile õhust.

Tookord oli üks ilus must kukk meie saabumise ajaks juba ohverdatud. Laste isa Risto (27) oli samal hommikul asja korda ajanud. Peata kukk lebas sulgede sirades keset hoovi lauakesel. Kõrval auras lõkke kohal pada, kuhu oli plaanis kikas enne kitkumist sisse kasta – et suled kergemini lahti tuleks. Heidi lapsed Uma ja Hendrik Raju (3) võtsid seda linnukeha kui midagi täiesti igapäevast, normaalset. Veel enam: Uma leidis, et peata kukk on võluv kaaslane, keda selga hiivata ja hoovi mööda ringi jalutada.

Siis tuli Heidi ja valmistas kuke supiks ette. Eemaldas suled ja sisikonna, lõikas jalad küljest. Lapsed uudistasid kõrval nagu õppeklassis. Heidi näitas: vaadake, see siin on maks ja see siin on süda. “Kukejalad on mu lemmikud!” hüüdis Uma ja asus nendega päevinäinud puupingil kujundeid looma. Tegime Hele-Maiga elevil antropoloogide kombel kõigest nähtust sadu pilte, aga kokaraamatusse jõudis neist vaid paar hillitsetut. Liiga rajult oleks toores lihunikutöö süütute pulgakookide ja muffinite vahel seal kogumikus paistnud.

Metsikult ägeda elu plakat

Tol külaskäigul sai meile vägagi selgeks, et Heidi lapsed kasvavad hoopis teisiti kui, ütleme, keskmised Eesti lapsed. Nende ema ei paku neile mitte lihtsalt vahvat maaelukogemust, vaid on tõmmanud oma võsukesed kaasa rustikaal-romantilisse ekstreemseiklusse, kus on oma koht kuke- ja kitsetapul, ukseta välikäimlal, jääpurikagurmeel, pereliikmena toas paterdaval hanel Bibibil ning iganädalasel heinapalli veere­tamisel 300 meetrit pikal taliteel – nimetades vaid mõnesid meeldetulevaid “atraktsioone”. See on see, mida Heidi oma telesarjas meile on näidanud. Tänapäeva linnainimesele mõjub see kui sõge ja pisut uskumatu muinasjutt.

Üsna muinasjutuline mälupilt kangastub mulle ka meie seekordsest saabumisest Pajuväravale: Uma ja Raju turnimas hoovile reastatud lumistel heinapallidel, Heidi hargiga heinapallist heina kangutamas, hani Bibibi kaadri keskel läbilõikavalt kaagutamas ja tiibu lehvitamas, malamuudist koer Vanilla raamimas sfinksina pildi paremat alumist äärt... See mälukaader on kui täiuslikult komponeeritud plakat, mille kallal võiks olla vaeva näinud rühm turundus­geeniusi. Kutsumaks üles metsikult ägedale elule, kontaktis olemisele iseenda ja loodusega. Pakkumaks lastele elutervet ja rõõmurikast lapsepõlve.

Heidi telesari liigutabki inimesi. Hingepõhjani. 60+ vanuses vaatajad tunnevad Heidis ära iseenda (“Kui olin noor, tegin täpselt samamoodi!”), nõuka­aja inimese süda hüppab äratundmis­rõõmust, kui Heidi toob pööningult lagedale retro vahvlimasina. Üks Põlvamaa tädi saatis neile tänutäheks hunniku isetehtud villaseid sokke – küll triibulisi, küll lepatriinudega. Lapsed aga vaatavad saates Uma ja Raju tegemisi ning loomi. Tahavad ka sellist elu. Üks pisike fänn saatis Heidi perele kolm priipääset ooperifestivalile. Tüdruk oli need saanud töötasuks inglikese mängimise eest ühes muusikatükis. Ja kahtlemata puudutab see metsa poole punt ka lapsevanemaid, kes tunnevad, et urbanistliku keskkonna tavalahendused ahistavad. Et linnaelu võib olla lastele kasvamiseks liiga kitsas, korrastatud, kivine, logistiliselt keerukas, stressirikas ja rõõmuvaene. Telepilt Pajuväravalt aga tõotab kõike muud!

Ega see polegi nii enesestmõistetav, et oleme saanud Pajuvärava-seltskonnale kaasa elada. Aasta jagu päevi tagasi läks nii, et Heidil oli vaja endale ja lastele leida uus kodu, sest teed laste isa Ristoga, kellega nad olid Saaremaal pidanud loomatalu, läksid lahku. Hinnatud teletöötajana oleks Heidil olnud tööalaselt märksa lihtsam toime tulla Tallinnas, sest saateid monteeritakse ikkagi pealinnas ja mitte mättal, nagu ta ise ütleb.

Unistuste maandumine

Aga siis ta vaatas Umat ja Raju. Esimene oli beebiea veetnud Tallinnas, aga hiljem kasvanud saarel; teine ei teadnud linnaelust midagi. “Tundsin, et mul on piisavalt eneseusku küll, et tulla toime oma taluga ja suure tahtmise juures ka oma töö maaellu mahutada,” räägib Heidi. Tema enda lapsepõlv on ju möödunud mahlakalt looduse ja loomade keskel.

Heidi läks kinnisvaraportaali pakkumisi uurima ja ennäe – leidis eest Pajuvärava! Talu, mis asub tema vanemate kodust vaid paari kilomeetri kaugusel ja millega on Heidil olnud alati eriline side. Pajuvärava mõjus hõrguna, oli kui unistuste kodu. Ka kunagist pererahvast mäletab ta. Plikana ratsutas ta tihti Pajuväravast mööda. Maja omanikud Marta ning Timoteus ehk Ivo Linna isa tervitasid Heidit alati lahkelt ja pakkusid juua.

Heidi näitas: vaadake, see siin on maks ja see siin on süda.

Nüüd oli talu olnud kuus aastat müügis. Heidil­ oli oma unistuste koju kolimisel vaid üks, aga üsna oluline takistus – raha polnud. Õnneks oli vanem õde koos kaasaga valmis talle laenu andma ja kaup sai tehtud. Ülejäänu on juba ajalugu: kuidas Heidi koos laste, koera, kassi, kanade, vuttide, hobuste, lammaste, pesukarude, suure sisaliku, dumbo-roti ja hanega Pajuväravale maandus, talu üles vuntsima asus ning sellest saadet väntama hakkas.

N Liidu esimese koolipsühholoogi ja kunagise koolidirektori tütart Heidit kõrvalt vaadates jääb mulje, et sel kohati käreda oleku ja häälega naisel on peas üsna täpne pedagoogiline skeem, mille järgi ta oma lapsi seal võpsikus kasvatab. Või õigemini – neil kasvada laseb. Kui uurin, millised on tema jaoks rõõmurohke lapsepõlve elemendid, on tal kõik justkui ammu valmis mõeldud.

Esiteks: loomad

Heidi kasvas koos viie õe-vennaga (kelle seast on sirgunud ka meie endine kaitseminister) üsna tüüpilises nõukaaegses talus, mille loomapere oli barokselt mitmekesine, alates kassidest ja kanadest kuni lehmadeni välja. Vahepeal kasvatasid Heidi vanemad isegi tuhkruid ja nutriaid.

Juba neljaselt hakkas Heidi koos vanaemaga karjas käima. Kuueselt ratsastas ta mullika ära – valis karjast sellise, kes jaksaks teda seljas kanda, ja tegi talle heinapallinöörist päitsed. Tõeline armastuslugu sai Heidil alguse aga kümneselt. “Mul oli lapsena näokasvaja, mis deformeeris mu nina ja ülahuult, välimuse pärast kiusati mind lasteaias ja koolis palju,” räägib ta. “Kõik muutus, kui sain endale hobuse. Moskito oli noor ja ratsastamata, meie suhe ei alanud lihtsalt.” Kui Heidi sadas ühe trenni jooksul hobuselt alla juba neljateistkümnendat korda, ei suutnud ta enam tagasi selga minna. Oleks ratsutamise vist alatiseks lõpetanud, kui isa poleks asunud tõrksat taltsutama. “Isa käis temaga metsa vahel sõitmas ja rääkis, et Moska on nii tore – temaga on lausa lust ratsutada. Muudkui rääkis, kuni minust ja Moskast sai kõige kiindunum inimese-hobuse paar maamunal. Alles aastaid hiljem tunnistas isa mulle, et Moskito oli teda siia-sinna lohistanud, olnud kõige hullem tõbras. Aga ilma Moskitota poleks ma kunagi oma enesehinnangut ja -usku leidnud,” pihib Heidi.

Loomad arendavad lapses ennekõike empaatia­võimet, arvab naine. Nende varal õpib väike laps hästi ära ka piirid, mida tohib ja mida ei tohi. “Kui sikutad kassi sabast, jookseb ta minema,” toob Heidi lihtsa näite. Seitsmendas klassis kirjutas ta kirjandis, mida hobused on talle õpetanud. “Ma kirjutasin isegi ruumitajust, et kui ma olen hobuse seljas ja peame üle takistuse hüppama, siis tuleb mul arvestada, millal peab hobune end maast lahti tõukama. Nii et ma küsiks pigem, mida loomad meile ei õpeta?”

Kui perel pole võimalik loomi pidada, innustab Heidi külastama loomatalusid ja -parke, mida võib leida igal pool üle Eesti. “Mõnel nädalavahetusel leiab ikka tunnikese või paar, et loomi silitama sõita.“

Teiseks: loodus

Loodus on Heidile olnud sama loomulik kui õhk, mida hingata. Astus ta ju koduuksest otse looduse keskele. Heidi isa on hariduselt bioloog ja on alati kõva seletaja olnud. Seenelkäigul, metsateol, rabas. Nende pere lastele oli loomulik teada, et rabarajalt kõrvale ei astuta, sest sealsetel taimedel kulub taastumiseks sadu aastaid. “Suurem huvi taimede ja eriti just ravimtaimede vastu on mulle kohale jõudnud täiskasvanuna,” ütleb Heidi. Kevadeti käib ta koos Uma ja Rajuga nurmenukke korjamas ja nad võivad seda teha tunde. Pärast on mõnus nurme­nukuteed juua, lastele maitseb see väga.

Kolmandaks: piirid ja vabadus nende sees

“Laps peab selgelt teadma, mida tohib ja mida mitte. Tikkudega ei mängi!” hüüatab ta. Samas võib Heidi usaldada oma pisikesed paariks-kolmeks tunniks omaette taluõuele, sest on kindel, et need kaks teavad piire: kaevu ei roni, kellelegi liiga ei tee.

“Meie peres polnud palju asju, mida teha ei tohtinud,” meenutab ta. Emal oli kombeks öelda: tee, aga see ei meeldi mulle. 14aastasena hakkas heade hinnetega ja enesekindlust kogunud Heidit pittu tõmbama. Pruukis alkoholi ja oma esimese lõpuni tehtud suitsu järel minestas. “Aga mu vanemad ei öelnud: õpi! Ütlesid hoopis: kui ei õpi, siis ülikooli ei saa. Mulle tundub, et neil noortel, kellele öeldi, et nad ei tohi midagi teha, oli oma vanematele vastandumise vajadus suurem kui minul.“

Neljandaks: sotsiaalne mitmekesisus

Heidi mõtleb palju sellele, et tema laste silma- ja suhtlusring ei jääks kitsaks, võpsikusse kinni. Et neist kasvaksid maailmakodanikud. “Kui mul on vähegi aega ja raha, vean neid igale poole kaasa. Kinno, spaasse, restorani sööma, Umaga käisime koos Türgi-reisil,” kirjeldab ta. Läbi on vaja käia eri eas sugulastega, ka grupisuhtlus on vajalik. “Minu enda lasteaiakogemus oli karm, aga eks see oli ka vajalik läbielamine, mis õpetas kõiksugu inimtüüpidega toime tulema.”

Viiendaks: palju sisustamata aega

“Kõige loovamad mängud ja tegevused tulevad lastel siis, kui ma ei suuna neid midagi tegema ega planeeri nende aega. Alguses nad ütlevad, et neil on igav, siis kaovad kuskile ja lõpuks sisustavad oma aja mingi eriti kihvti mänguga,” jutustab Heidi. Kui nad kolisid Pajuväravale, polnud seal kiikegi. Heidi oli rakkes maja tuunimisega. “Ühel hetkel kuulsin, kuidas Uma ja Raju itsitasid maja nurga taga. Läksin vaatama. Nad avastasid parasjagu, et voolikuga saab veeämbrist vett suhu tõmmata ja sellega lilli kasta. Loovuse musternäide!” Heidi kardab, et kui lapse aeg on pidevalt ära sisustatud, võib ta veel enne suureks saamist läbi põleda.

Kuuendaks: väikesed kohustused

Hansode lastel olid alati tööülesanded. Perel oli mitu suurt põldu, õed-vennad käisid neid rohimas-kõplamas. Isegi lauta tuli neil rookida. Aga kohustused olgu alati jõukohased, et lapsel ei tekiks ebaõnnestumise tunnet. “Uma tööks on anda meie kassile hommikuti süüa ning hoolitseda selle eest, et roti ja merisea puurid saaks puhtaks. Raju-mees õpib praegu selliseid elutõdesid, et must pesu ei käi voodi alla, vaid pesumasinasse, ja kui ta keerab kastist mänguasjad välja, peavad need sinna tagasi saama. Lapsed käivad koos ka kanade ja Bibibi mune toomas.”

Seitsmendaks: vanemate tugi

“Näokasvaja tõttu tuli minuga käia arste mööda ja olla abiks psühholoogilisel tasandil. Me käisime rongiga Moskvas lämmastik-külmutusravis, mida Eestis tollal ei tehtud. Emaga lendasime isegi keset nõukaaega Kanadasse uurima, mida sealsed arstid teha soovitavad.” Aga kõige liigutavam on olnud Heidile ikkagi see, et isa oma luiske­lugudega viis ta kokku hobu Moskitoga.

“Loodan südamest, et mu lapsed tunnevad alati, et saavad minuga kõigest rääkida. Nagu mina sain oma emaga.” See on Heidi arvates vast üldse kõige põhilisem.

LUGU ILMUS AJAKIRJAS PERE JA KODU