Heidi Hanso: kui juba unistad ja selle unistuse nimel ka väga pingutad, kipuvad asjad lõpuks täide minema

 (2)
Heidi Hanso: kui juba unistad ja selle unistuse nimel ka väga pingutad, kipuvad asjad lõpuks täide minema
Foto: ErakoguFoto: erakogu

Meil siin Eestis vist talve hakul muust mõelda ei saagi kui sellest, kuidas majapidamine ikka sooja peaks ja kõigil ka külmade saabudes mõnus olla oleks. Selleks tuleb tervel perekonnal, sealhulgas lastel, omajagu tööd teha.

Nii meiegi Pajuväraval. Möödunud aastal umbes samal ajal algas Kanal 2-s minu, Uma ja Raju uue kodu loomise teine, talvine hooaeg. Sealgi tuli tuletegemist ja küttepuude varumist ette rohkem kui ühes episoodis. Mul polnud ju aimugi, kuidas see talu võiks sooja pidada. Kütmiseks oli puupliit ja vana, aga vähe kasutatud õhksoojuspump. Küttepuude pärast ei muretsenud, vahetasin ühe hobuse koormatäie kuivade ja korralike pliidipuude vastu.

Emalt sain sünnipäevakingituseks kirve, millega puid lõhkuda, ja soetasin mootorsae. Maad siin talu ümber olid võrdlemisi võsased ja sealt peab saama järgmiste talvede kütte, olin ma kindel. Eks ma jõudumööda ise ja suve poole töömehe abiga sain väga palju metsa tehtud. Tuleb küll tunnistada, et võtsin esimese hooga natuke liiga suurelt ette ja osa puid ootavad endiselt metsast väljavedu.

Lapsed tööle

Need, mis me metsast ära tõime, lõhkusin osalt kirve ja lõpuks siiski kuu-paari jooksul puulõhkumismasinaga ära. Ladusin esimesed riidad, millest mõni kukkus loomulikult ümber, sest tõele tuleb au anda: minu riitaladumise oskus on aja jooksul kohutavalt rooste läinud. Nagu Pajuvärava värske vanasõna ütleb, nii mitu korda laod, et püsti jääb.

Seotud lood:

Just seetõttu kaasasin lapsed. Nende töö oli lõhutud halud kärusse korjata ja aidata neid riita laduda. Alguses oli põnev, puud kolksusid vastu metallkäru ja sai ju asju loopida. Siis, umbes veerand tundi hiljem tuli tüdimus. Kindad läksid märjaks, põlved mustaks ning jaks käsi liigutada sai otsa, uni tuli peale, meenusid kõik lugemata koolitükid ja nägemata multikad ning üldsegi, millal me viimati oma Aafrika hiidtigudele süüa andsime ja uue rotiga mängisime.

Jäin endale kindlaks: paar tundi õues sahmimist ei tapa, vaid teeb tugevamaks. Mulle tuli kohe meelde, kuidas minu vanemad mind ja minu õdesid-vendi talvel metsatöödele ja ka kõikidesse teistesse maatöödesse kaasasid, hoopis suuremal määral kui mina oma lapsi praegu.

Loe veel

Meie töö oli lõkketegemine ja oksade põletamine. Hiljem puude riitaladumine. Suuremad pidid ka saagima ja lõhkuma. Kõigile vaadati jõukohased ülesanded, kuigi lõviosa tööst tegid loomulikult ära vanemad. Eks ka meie otsisime vabandusi, et nii igavatena tunduvaid töid mitte teha, aga mahud olid siiski suuremad ja vanemaid polnud pooltki nii lihtne ära rääkida kui minusuguseid tänapäeval.

Siis näitasin Rajule, kuidas töötab puulõhkumismasin, mille minu isa mulle laenas, kui ma pärast paaripäevast kirvemaratoni enam käsi õlast kõrgemale tõsta ei jaksanud.

Ega seal ju midagi keerulist pole: tõstad suure paku masinale ja vajutad ühte nuppu-kangi ning nott läheb justkui iseenesest pooleks. Tehnika teeb maaelu ikka maru lihtsaks, mõtlesin, kui masinat mõni aeg tagasi esimest korda proovisin.

Raju, kes oli tuppa minemise idee algataja ja väga läbimõeldud tööst viilimise strateegia oskuslik rakendaja, ei tahtnud enam multikatest midagi kuulda, vaid aina ootas, kuni ma uued pakud masinale tõstan, et ta saaks nuppu vajutada ja kangi muljuda. Nüüd ta teab, kuidas veel üks riistapuu töötab ja on selle üle väga uhke.

Raju puulõhkumine. Nüüd ta teab, kuidas veel üks riistapuu töötab ja on selle üle väga uhke. Foto: erakogu

Uma seal kõrval leidis puuhunniku alt vihmaussid ja nälkjad, keda tuli aplate kanade käest päästa, ning et neid kätte saada, tõstis ta endalegi märkamatult mitu koormat halgusid kärule, mida mina siis salamisi vanast laudast tehtud puukuuri juurde ära viisin.

Uma leidis puuhunniku alt vihmaussid ja nälkjad, keda tuli aplate kanade käest päästa, ning et neid kätte saada, tõstis ta mitu koormat halgusid kärule. Foto: erakogu

Selle lahingu „laiskus vs. ühine pingutus” ma võitsin ja tahaks ju loota, et lapsed õppisid sellest nii töötegemise vajalikkust kui ka mõne kasuliku oskuse tulevikuks. Oli täitsa vahva pärastlõuna ja hämardudes premeerisin lapsi Kuressaares äsja avatud kino külastamisega. Kui teed tööd, peab palka ka saama, seda Uma ja Raju teavad. Elame siiski kapitalistlikus ühiskonnas.

Uus ahi

Unistasin ja lootsin kogu möödunud talve ning salamisi suve ka, et mul oleks lisaks puupliidile siin Pajuväraval ahi, sest poolt üpris sopilisest majast küttis õhksoojuspump ja kuigi möödunud talv polnud üleliia külm, ärkasin hommikuti 11-kraadise temperatuuriga magamistoast. Vanad aknad on lahedad, aga isegi kui need on topitud-teibitud-lisakiletatud, ventileerivad need soojustamata palkmaja paremini, kui vaja oleks ...

Kui juba unistad ja selle unistuse nimel ka väga pingutad, kipuvad asjad lõpuks täide minema. Nii leidsin sügise hakul Tulikamina nimelise ettevõtte, kellega klappis esimesest telefonikõnest ja pärast paarikuist ootamist sain endale ahju, imeilusa halli plekkahju, mis kütab nüüd elutuba ja minu magamistuba.

Kummaline on mõelda, kui palju selline „väike” asi nagu ahi tegelikult elukvaliteeti parandab ja maal elamisest ka talvel mõnu laseb tunda. Isetehtud puud, hoole ja armastusega püstitatud klaasuksega ahi, mille ees mõnulevad nii lapsed kui ka kassid. Tegelikult tõstsin lausa toa ringi, et saaks diivaniga ahjule lähemal olla. Vähem rõõmu ei tee ka oluliselt pisemad elektriarved talvekuudel, mille eest maksan tagasi ahju soetamiseks laenatud raha. Ja siis asun unistama uutest puitakendest, sest praegused saavad peagi 90-aastasteks ... nagu talu isegi.

Käed rüpes siiski ahju ette istuma ja unistama jääda ei saa. Möödunud talvel said hobused endale talli, mille on aga praegu parema puudusel hõivanud linnud. Seda tulebki muuta ja asuda vanasse garaaži mõnusat, soojapidavat ja tuulekindlalt kanatuba ehitama.

Küllap mõtlen sinnagi mõne vahva töö välja, millega Uma-Raju mind aidata saavad, sest nagu need, kes lapsena talvepuid ei tee, ei oska suurena sooja tuba hinnata, ei taha need, kes haamriga vastu näppu ei löö, suurena naelu kätte võtta. Pajuvärava pere vanasõna.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare