“Inimesed arvavad, et kui isa on lapsega mänguväljakul, siis ema on arsti juures. Justkui oleks isad emade asemikud, mitte täiskohaga lapsevanemad,” räägib Tanel loos, mis pajatab isade stressist. Tõesti väärt tähelepanek kogu ühiskonnale, et mõtestada isa ja ema rolli. Kas lapse haigeks jäädes võtab isa töölt haiguslehe ainult siis, kui ema ei saa? Aga, mis teeb isa, kui laps mängib või tahab tähti õppida?

Jorgen mõtiskleb aga selle üle, kuidas pärast laste sündi paarina alles jääda: “Sageli ei aimatagi, et need harjumused ja tegevused, mis viisid lapse saamiseni, ei pruugi olla samad, mis viivad õnneliku pereeluni.” Mul on läinud kõvasti rohkem aastaid kui temal, et sama tõdemuseni jõuda.

Kord õhtutunnil sõbrannadega koos istudes pidi igaüks ütlema midagi, mida ta kahetseb, et pole teinud. Üks kolme lapse ema ütles, et oleks pidanud aastaid tagasi alustama keha kreemitamisega ja tal on kahju, et on teinud seda vaid viimased kaks aastat. Väärt tähelepanek.

Mina aga soovisin, et oleksin võtnud rohkem aega enda jaoks. Miks ma siis seda ei teinud? Aga sellepärast, et ei taibanud, et pean oma ruumi ise uuesti looma. Pidin jõudma arusaamisele, et mind ei aita kuigi palju edasi teadmine, mis mulle varem meeldis – näiteks üksi kodus olla. Pean iseenda koos uute hobide ja harrastustega uuesti üles ehitama.

Paarisuhtest ja selle toimimisest räägivad seekord mitmed lood. Kuidas pärast sünnitust taasluua mehe ja naise füüsiline lähedus?

Kaks naist jagavad muljeid, kuidas tunda elus ära see õige ning jõuda laste saamiseni. “Kui paarisuhtes on kaks naist, on soov laste järele justkui topeltsuur,” ütlevad Getter ja Ingrid. Julged valikud on imetlemist väärt.

Nii ka selles neljalapselises eesti peres, kes elavad aastaringselt Austrias autosuvilas. Neist on juttu rubriigis “Hallo, maailm!”. Talvel suusatatakse, suvel matkatakse, lapsed on koduõppel ning sellega on rahutu pere saanud ellu viia oma ühise unistuse. Unistage teiegi!