Tütre õhutusel paljulapseliseks emaks

Mallilegi ootamatult julgustas tütar teda igati ning soovitas kohe kandideerimisavaldus ära saata.

"Olin väga meelitatud, et tütar mind emaks kandideerima soovitas," ütleb Mall sellele viie aasta tagusele päevale mõteldes. "Tähendab see ju seda, et olin ennast vähemalt oma lapse jaoks emana tõestanud ning mis saab veel ilusam olla, kui su oma laps arvab, et sinu sees on nii palju armastust ja hellust, mida saab ka teistele lastele jagada. Saatsingi kohe oma avalduse ära."

Õige varsti sain rõõmusõnumi, et olen välja valitud. Järgnesid vestlused, koolitused, õppused ning seejärel praktikaaeg. "Mäletan väga hästi, kui esimest korda lastekülla jõudsin – esmamulje oli vapustav! Nii ilus koht, armsad ja hubased peremajad, väga sõbralikud emad ja üleüldse vahva atmosfäär," meenutab Mall. "Lastekülas praktikal olin päris pikalt, see oli mu enda soov, et ikkagi päris kindel olla, mis töö see on, mida ma kohe-kohe vastu võtmas olen. Jälgisin teiste emade igapäevaelu, suhtlemist lastega ning lasteküla üldist õhustikku ja jäin endale kindlaks, et see on just see, mida ma teha tahan!"

Sõstrasilmad jäävad meelde eluks ajaks

Jõudis kätte päev, mil Mall nägi esimest korda oma lapsi. "Mulle jäävad eluks ajaks meelde need sõstarmustad nööpsilmad, mis mulle ukse pealt avali pilguga vastu vaatasid – ma armusin neisse kohe!" meenutab Mall seda hetke, kui ta pea viis aastat tagasi oma lastega kohtus.

Õnneks olid lapsed head suhtlejad ja kiired kohanejad. Esimene julge pilk ja juba hoidsidki lapsed Malli lähedusse. "Mul jättis süda lööke vahele, kui ma neid enda vastu surusin – ei uskunud, et võin kogeda sellist ematunnet nende lastega, kes tegelikult ei ole ju minu bioloogilised lapsed. See oli erakordne."

"Muidugi panevad lapsed sind proovile," ütleb Mall. "Aga sa pead olema järjekindel ja kannatlik. Väga tähtis on kuulamisoskus. Ja jäägitu tähelepanu. Need lapsed, kes SOS Lastekülla tulevad, ei tule ju õnnelikest peredest. Need lapsed on näinud ja kogenud asju, mille peale meie, tavalistes peredes kasvanud inimesed, iial ei tule. Neil on öiseid košmaare. Nad on vahel liiga agressiivsed. Vahel me nutame koos ning vahel karjume rõõmust! Nende laste tunneteskaala käib üles ja alla nagu Ameerika mäed, vaheldudes sekunditega, nad on kas väga-väga vihased või siis väga-väga õnnelikud. Nad on väga erilised lapsed, aga kui sa oled kord võitnud nende usalduse, siis nad armastavad ja kallistavad su lihtsalt lõhki! Neil on komme näidata välja absoluutselt igal sammul, kui kallis sa neile oled ja kui palju sa neile tähendad. Aga vahel teevad nad seda lihtsalt väga eriskummalisel moel. Kõige rohkem kardavad nad hülgamist. See on koledaim asi, mis nendega võib juhtuda, sest nad on oma lühikese elu jooksul kogenud enam kui üks kord seda, et neid pole mitte kellelegi vaja."

Malli peres kasvab praegu kaks poissi ja kaks tüdrukut, kõige vanem laps kolis just SOS noortekoju, mis on vaheetapp kodu ja päris iseseisva elu vahel.

Pere teeb väga palju asju koos – käiakse teatris ja kinos, poes ja niisama metsas uitamas. Väga oluline on selliste laste jaoks tunnustamine. "Kui nad tulevad koolist või võistlustelt, ja neil on hästi läinud, siis nad tahavad, et ma nendega koos rõõmustaksin. Ja kindlasti peab pere õhtuti koos olema. Ema füüsiline lähedus on haavata saanud laste jaoks kõige olulisem."

Mall meenutab hetki, mis on teda erilise soojusega täitnud ning tõestanud talle, et tegi õige otsuse, kui saatis tol saatuslikul päeval oma kandideerimisavalduse lastekülla. "Kõige armsam on see, kui laps paneb käed ümber kaela ja ütleb, et sa oled mulle nii kallis! Või kui tuleb üks teismeline poiss, kes on väga kinnine, tõrges ja kiitusega kitsi ning ütleb: "Vaata, emme, mis ma sulle tegin!" – siis käib tuline jutt südame alt läbi ja silmad lähevad iseenesest märjaks!"

SOS emaks saab hakata ka päris oma kodus

SOS emaks hakkamine on väga suur muutus naise elus. „Alguses tuli koduigatsus peale. Harjumine ei tulnud nii kiirelt, kui arvasin. Samuti olin harjunud sellega, et mul oli palju aega iseenda jaoks. Tegeleda hobidega, kohtuda sõbrannadega ning niisama oma mõtteid mõlgutada,“ ütleb Mall. „Lastekülla kolides oled aga 24 tundi laste päralt. Ükskõik mis hetkel võib lastel sinu tuge vaja minna ning iseenda jaoks on raske, vahel pea võimatu aega leida. Ajapikku aga harjub sellise elukorraldusega ning oskad ka kiire elutempo juures ennast säästa ja taastumiseks vajalikku aega leida. Nüüd on pigem nii, et kui lähen Saaremaale, siis hiljemalt järgmisel päeval hakkan juba laste järgi igatsema.“

Lastekülas elades on eeliseks ka see, et sarnase kogemusega emasid on kohe naabermajast võtta. Kui on vaja muresid kurta või rõõme jagada on kohe lähedal olemas inimesed, kes saavad sinust aru ning oskavad vajadusel ka aidata. SOS ema ei peagi kõiki asju ise suutma. Vahel vajavad lapsed ka sellist abi või tuge, mida ema ei suuda pakkuda. Siis tulevad appi psühholoog, terapeut või sotsiaaltöötaja. Kõik selleks, et ema ennast üksinda ei tunneks ning et tal oleks tugivõrgustik, kellele toetuda, alati ümber.

Igas kalendrikuus on SOS emadele ette nähtud puhkusepäevad, mille emad veedavad tavaliselt oma kodus, vahel ka reisil, et oma vaimu virge ja tervis korras hoida. Selleks ajaks tuleb laste juurde pereabiline. Abiline on igas peres üks kindel inimene, kes lapsi hoiab, mitte ei vahetu igal korral. See annab lastele olulise turvatunde, et nende elus on peale ema veel üks inimene, kellele saab toetuda.

Alati ei ole aga vajagi oma kodunt kaugele kolida, kui on soov vanemlike hooleta lastele armastust ja hellust pakkuda. SOS perevanemaks saab hakata ka päris oma kodus, võttes oma koju kasvama kuni kuus last. Eestis juba on üks ema, kes kasvatab oma kodus viit SOS last ning selliseid peresid tuleb aina juurde.