Kahe väikelapse ema kurdab: ülemus on pahane, kui ma õhtul pärast tööd telefonile või meilile ei vasta
Kui te olete näinud filmi “Saatan kannab Pradat”, siis te ilmselt olete mõelnud, et sellist ülemust ei saa olemas olla. Mõtlesin minagi… ja siis sattusin oma praegusele töökohale. Lepingus on kirjas, et mu tööpäev kestab 08.30-17.00. Reaalsus on see, et mu tööpäev võib alata näiteks kell 6 hommikul, sest siis on boss juba üleval ning saadab kirju ja sõnumeid messengeri. Kui ma tunni jooksul ei vasta, ootab mind kohale jõudes ees vihane pilk ja mõni mürgine märkus. Täiesti loomulikuks peab ta ka seda, et kui mu tööpäev kl 17 lõpeb, siis kl 19-23 olen ma kas juba jälle või ikka veel arvuti läheduses ning saan vastata ta kõnedele ja lõpmatutele küsimustele. Ei ole harvad juhud, kus ma kl 20, kui ma peaks lapsi vannitama ja magama sättima, istun köögis telefoni otsas ja arutan mingeid tööasju. Tal puudub igasugune planeerimisoskus — tuleb mingi mõte pähe, mida võiks arutada ja kohe selsamal hetkel helistab ka. Mõnikord veel ise küsib, ise vastab. Olen kinost välja jooksnud, sünnipäevalauast lahkunud, sõpradega koosviimise õhtust poole teises toas telefonis olnud, jõululauas vaikselt telefonist meile saatnud jne. Aga nüüd on kõnedele ja meilidele lisandunud messengerisõnumid, mida võib tulla ühe õhtu jooksul lausa kümneid. Nädalavahetusi mul praktiliselt ei ole, sest kui boss pidevalt tööasjadega kukil elab ning poolt päevagi ei möödu mu telefonipiiksuta, ei ole ju võimalik end välja lülitada. Võite ise ette kujutada, milline õhkkond meil kodus valitseb: ema närvis ja läbipõlenud, isa vihane, et ema peaaegu kunagi pere jaoks olemas ei ole, lapsed hüsteerilised ja norivad tähelepanu, sest nii ema kui isa on ema ülemuse tõttu vihased ja närvilised…
Olen siiani püüdnud vastutulelik olla ning tema jaoks alati saadaval, et ta ei hakkaks midagi ütlema, kui tõesti peangi mõnikord keset päeva lasteasjadega tegelema, aga nüüd on asi juba üle piiri läinud. Mu mees on juba tõsiselt vihane ja lapsed ohkavad raskelt iga kord, kui mu telefon häält teeb: emme peab nüüd korra kõne tegema, palun olge tasa, ma kohe tulen tagasi… Kohe võib tähendada vahemikku 10-45 minutit, aga võib minna ka pikemalt. Olen proovinud mitte vastata või vähemalt reageerida siis, kui lapsed juba on voodis, aga siis saab ülemus tavaliselt pahaseks ning muidu 15 minutit kestev kõne venib tema torisemise tõttu veel pikemaks. Rääkida sellise türanniga ei ole ju mõtet, sest ta ei saa ise aru, et ta midagi valesti teeb — tema elab oma tööle, see ongi kogu tema eksistentsi mõte. Lisaks on ta avalikult kuulutanud, et kõik, kes ei võta oma tööd tõsiselt, võivad mingi teise koha otsida. Muide, ma ei ole ainus, keda ta piinab — kõik meie firma töötajad on pidevalt valveseisangus ja stardivalmis ning tegelikult ammuilma läbi põlenud. “Õnneks” ei ole ma niisiis ainus ohver, aga see ei muuda fakti, et kl 21.15 vastamata jäänud kõne eest sain järgmisel hommikul tõsise peapeasu. Mind vaevab pidev süütunne hoolimata sellest, kus ma olen ja mida ma teen — olen süüdi, et pole tööasjade pärast piisavalt perega, olen süüdi, et ei märganud piisavalt kiiresti ülemuse saadetud sõnumit messengeris…
Igal mõistlikul inimesel tekib nüüd küsimus, et miks ma ometi kannatan sellist terrorit? Vastus on: raha. Ma ei tööta ega ela Tallinnas ja siin piirkonnas saan ma teistega võrreldes head palka. Mehest rohkem. Siiani on ära tasunud, aga… Mõistan hästi, et ta terroriseerib meid seni, kuni me kambaviisiliselt talle vastu astume, aga seda ilmselgelt ei juhtu, sest nagu öeldud — väike koht, hea palk, kõik hoiavad oma kohast kümne küünega kinni. Lihtsalt imestama paneb, kuidas inimestel ei ole mitte mingisugust empaatiavõimet ega arusaamist, et kahe väikelapse emal on hoolimata töölepingu olemasolust õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ja omada pärast kl 17 vaba aega iseendale!