Lähedus ilma intiimsuseta on vältimatult hävitav. Kui suhtlemine on tõkestatud, pöördub armastuse energia vastumeelsuseks ja vaenuks. Tulemuseks on sagedane nääklemine, lõikav sarkasm, pidev kriitika ja jäine taandumine vaikimisse ning keeldumine seksist. Üks naine ütles, kirjeldades oma perekonna düsfunktsionaalseid suhtlusmustreid: „Ma ei ela kodus, vaid psühholoogilises slummis.“
Nagu enamik vanemaid võib tunnistada, ei ole lapse üleskasvatamine tänapäeval lihtne töö.

Pereteraapia juhtfiguur Virginia Satir kirjutab: Vanemad on õpetajad maailma kõige karmimas koolis — Inimeste Tegemise Koolis. Te olete selle kooli juhtkond, direktor, õpetaja ja koristaja … teilt oodatakse ekspertteadmisi kõiges, mis puudutab elu ja elamist … on vähe koole, kus seda tööd võiks õppida, ja puudub üldine üksmeel tunniplaani osas. Selle peate te ise koostama. Teie koolis pole vaheaegu, pühasid, ametiühinguid, palgakõrgendusi või automaatset edutamist. Peate olema tööl või vähemalt käeulatuses 24 tundi päevas, 365 päeva aastas ja vähemalt 18 aastat iga lapse kohta, kes teil on. Peale selle peate te rinda pistma administratsiooniga, kus iga küsimuse puhul on kaks ülemust — ja te teate ju, millistesse lõksudesse kaks ülemust koos olles võivad langeda. Selles kontekstis viitegi te läbi oma inimeste-tegemist. Ma pean seda maailma kõige raskemaks, keerukamaks, ärevusttekitavamaks, higi- ja verevalamist nõudvamaks tööks.

Terve suhtlemine on perekonna loomisel eluliselt tähtis. Paaridele, kes on suhtlemisoskuste vallas kompetentsed, võib see olla nende elu kõige rõõmsam ja rikastavam kogemus. Kui vanemad ei valda täpseks ja kooskõlaliseks suhtlemiseks vajaminevaid oskusi, võib selle tagajärjeks olev ahastus, võõrandumine ja üksindus olla laastav nii vanemate kui laste jaoks.

Ann Landersi nõuanderubriigi lugejad olid šokeeritud, kui nad lugesid, et 70 protsenti tema küsitluses osalenuist kahetses, et neil on lapsed. Kuigi tema valim ei olnud korrektne läbilõige rahvast ja kuigi Ann Landers tunnistas, et negatiivsete tunnetega lugejad olid tõenäolisemad vastajad kui positiivsete tunnetega lugejad, oli küllalt tõendeid, mis tema uuringu üldisi tulemusi toetasid. Topeka Menningeri Fondi lasteosakonna direktor dr Harcharan Sehdev Kansasest ütles: „Landersi kirjad näivad peegeldavat üldisi muutustetrende ja arvamusi peresüsteemis ja laste asendit meie kodudes ja ühiskonnas.“

Suhtlemine on iga suhte elumahl. Suhe saab toitu avatud, selgest ja tundlikust suhtlemisest. Vaenulik, ebatõhus või kaitsepositsioonilt lähtuv suhtlemine paneb suhte vankuma. Kui suhtlusvoolu oluliselt takistada, mandub suhe ja sureb lõpuks. Kui suhtlusoskused on puudulikud, jääb olemata palju armastust — abikaasade, armastajate, sõprade, vanemate ja laste vahel. Rahuldustpakkuva suhte huvides on oluline avastada meetodid, mis aitavad meil vähemalt osaliselt ehitada sildu üle meid üksteisest lahutavate kuristike.

TÖISE EDU VÕTI
Kaheksakümmend protsenti neist, kes kogevad ebaedu tööl, kogevad seda ühel ja samal põhjusel: nad ei ole osavad suhtlejad. Edule juhendaja või juhi, meditsiiniõe või sekretäri, vaimse tervise spetsialisti või sanitari, töölise, advokaadi, arsti, ametniku või ministrina aitab suuresti kaasa võime hästi suhelda. Õigupoolest on raske välja mõelda kas või ühtainust töökohta, kus suhtlemine oleks ebaoluline.
Mehaanikainsener mõtles nii: „Arvasin, et inseneriharidus on kõik, mida vajan. Kuid kõige enam aega võtsid mul just probleemid inimestega.“ Õpetaja kommenteeris: „Sain füüsikaõpetaja koolituse. Kui klassiruumi jõudsin, avastasin, et tegelen inimeste õpetamisega. Enamiku oma energiast kulutan ma sellele, et korda pidada. Miks minu väljaõpe seda ette ei näinud?“ Ilmselgelt on suhtlemisoskused võtmeks tööalase edu juurde.

ELU JA SURMA KÜSIMUS
Suhtlemise puudumine või sage kokkupuude viletsa suhtlemisega kahandab inimese endaksolemist nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Paljud usuvad, et vaimuhaigus on peamiselt ebapiisava suhtlemise tulemus. Psüühiliselt haige indiviid ei ole saavutanud häid inimsuhteid. Carl Rogersi arvates on „psühhoteraapia ülesanne tegelda ebaõnnestumisega suhtlemises“.
Puudulik suhtlemine võib mõjutada inimese füüsilist tervist.
13. sajandil tahtis Püha Rooma keisririigi imperaator Friedrich teada saada, mis keelt räägid Eedeni aias, kui inimkond sündis. Oli see heebrea, kreeka, ladina keel? Ta lasi läbi viia katse, kus püüti taastada algsed olud nii täpselt kui võimalik. Grupp vastsündinuid eraldati kohe pärast sündi, nad ei tohtinud kuulda inimkeelt enne, kui olid ise kõnelema hakanud. Neid kasvatasid ammed, kes olid saanud karmi käsu laste kuuldes vaikida. Millised olid tulemused? Kõik beebid surid. Suhtlemise puudumine on sageli mürgitav ja võib osutuda surmavaks.
Film „Second Chance“ on kliiniline portree sellisest füüsilisest otsajäämisest tänapäeval. Viieteistminutiline film näitab, kuidas inimsuhete puudumine aeglustab aasta ja kümnekuise Susani arengut sedavõrd, et ta on kaalult ja kasvult endast poole noorema lapse suurune. Susani mandumine peatub järsult, kui ta kahe kuu jooksul haiglas olles kogeb armastavat suhtlemist ja hoolitsust enam kui kuue tunni jooksul päevas.

Foto: Shutterstock

Mis puutub teie suhtlemismeetoditesse ja -stiili, võite kindlad olla ühes: need on peamiselt õpitud reaktsioonid. Tõenäoliselt olid kõige mõjukamateks õpetajateks teie vanemad, kes õppisid suhtlemist omakorda endi vanematelt. Õpetajad, skaudijuhid, sõbrad ja paljud teised lisasid sellele oma osa. Raadio, televiisori ja teiste allikate kaudu on teie suhtlusviisi mõjutanud ka meie kultuur.
Meie seas ei ole just palju neid, kellele kodukeskkond on pakkunud tõhusa suhtlemise eeskujusid. Need vähesed, kellel sellised eeskujud on olnud, tunduvad olevat juba loomult head suhtlejad. See, mis näib loomuliku andena, on aga tavaliselt selle tulemus, et neil on olnud õnne õppida tõhusat suhtlemist juba varases lapsepõlves. Paljusid meist on aga viletsalt suhtlema õpetatud, kuna meie heade kavatsustega õpetajatele endile on õpetatud puudulikke suhtlemisviise. Mis puutub suhtlemisse, oleme sageli ohvrite ohvrid.

Esmalt kogesime õppeprotsessi väga varases eas. Kui segasite kahe täiskasvanu jutu vahele, õpetati teid ehk: „Ära sega vahele. Palu vabandust.“ On veel palju teisi tuntud õpetusi, nagu „Lõpeta hädaldamine!“, „Ära virise!“, „Ära kasuta emaga sellist tooni!“, „Charles, kuidas sa räägid!“.
Peagi liitusid protsessi sugulased, lapsehoidjad, pühapäevakooli õpetajad ja paljud teised. „Bobby, mind üllatab, et sa Johnny peale karjud, sa oled ju tavaliselt nii hea poiss.“ „Tõsta kätt, kui tahad rääkida. Ma küsin sind, kui sinu kord tuleb.“ „Susan, lase ometi Terryl oma kastiautoga mängida, sa ise ei kasuta seda ju praegu. Kuidas sa küll nii isekas oled?“ „Sellist sõna nagu „nigu“ ei ole.“ „Tegele oma asjadega.“ „Ära vaidle.“

Lisaks manitsuste jagamisele kujundasid meie elus olulised täiskasvanud ka teatud käitumist. Võib-olla näitasid nad vaid harva oma tundeid. Või olid sarkastilised, kasutasid alandamist või paiskasid välja kontrollimatut viha. Lastena õppisime me endile oluliste täiskasvanute käest nii nende eeskuju kui nende juhtnööride varal.
Gerard Egan, preester-psühholoog, on üles lugenud arvukaid häirunud suhtlusviise, mida lapsed meie kultuuris tavaliselt õpivad:

  • kuidas olla pealiskaudne
  • kuidas teeselda
  • kuidas inimestega mänge mängida
  • kuidas enda ja teiste eest peitu pugeda
  • kuidas riski inimsuhetes mitte tähtsaks pidada
  • kuidas teisi manipuleerida (või taluda endaga manipuleerimist)
  • kuidas teistele vajaduse korral haiget teha ja neid karistada

Mõned võivad vastu vaielda väites, et kirjeldatud protsessid ja nende tulemused on ebatäpsed. Kahtlemata on see käsitelu liiga lihtsustatud. See, kuidas keegi oma varases keskkonnas domineerivatele suhtlusmustritele reageerib, on kindlasti erinev. Kaksikvennad, kes kasvavad üles koos muutliku meelega vanemaga, võivad välja kujundada erinevad võtted vihaga toimetulekuks. Üks võib seda alla suruda, teine aga sõjakalt välja näidata. Paljudele (võib-olla enamikule) meist on õpetatud mõnda ebatõhusat ja destruktiivset käitumisviisi. Kui vanemate suhtlemisvigu võib näha laste peal, tekib kahjulik spiraal.

Ent seda spiraali saab lõhkuda. Sellest, mis suhtlemises hästi ei tööta, saab ennast võõrutada. Terve mõistuse ja pühendumise korral saab keskmine inimene ükskõik millisel eluperioodil oma suhtlusviise täiustada. Mitmete tunnustatud käitumisteadlaste uurimus on tõestanud, et täiskasvanud suudavad õppida tulemuslikumalt suhtlema. Mõtle, kas sina peaksid seda tegema.

Allikas: Robert Bolton „Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu