Karin Raski elu | Kas see ei ole ehk liiga ilus, et tõsi olla?


Karin Rask ja Rasmus Rask
Karin Rask ja Rasmus RaskPriit Simson

Karin ja Rasmus Rask ootavad juba kolmandat last ja hoiavad käigus mitut ettevõtet. Kuidas nad ometi seda kõike jõuavad? Kuidas saab olla nii, et noortel inimestel on kõik sedavõrd paigas?

Vabakutselise näitleja ja rõivabrändi Kalamaja Printsess juhina on Karinil oma valdkondadega seotud asju igapäevaselt päris palju käsil. „Täitsa tavaline päev võib olla selline, kui ma hommikul loen peale multikaid, siis asun kangaid otsima, seejärel saan õmblejaga kokku, siis teen kliendiga proovi ja õhtul lähen etendust andma. Minu jaoks tundub see väga okei! Vahel küsitakse, kas see killustab mind. Vaat, mulle just sobib ja see pigem rikastab kui killustab! Erinevad valdkonnad: näitlejatöö, multikate lugemine, lavaproovide tegemine, seriaalivõtted, etenduse mängimine – see on kõik minu valdkond, mis on väga tore! Teiselt poolt Kalamaja Printsess – kangaste otsimine, õmblejaga suhtlemine, disaini joonistamine, toodete poodi tassimine ja pildistamine – neid asju on samuti palju, aga need on lahedad!“

Rasmuse tegutsemistihedus ei jää naisele alla, tema peamine töö on seotud La Muu jäätisevabriku ja selle toimimisega. „Näiteks täna – tõusin üles, tegelesin lastega, vastasin meilidele, kohtusin sisearhitektiga, sest plaanime vabrikut suurendada ja uue tootmisliini avada, pärastlõunal on kohtumine fotograafiga meie kohviku pildistamiseks ja seejärel lähen Kiusamisvaba Kooli nõukogusse. Tavaliselt on päeva esimene pool seotud La Muuga ja teine pool Avatud Kooli, Kiusamisvaba Kooli projekti või mõne muu sotsiaalse teemaga. Avatud Koolis ei pea ma iga päev kohal olema, sest ma ei ole õpetaja ega direktor.“ Ta on selle asutaja ja hoolekogu esimees. Kord nädalas saavad nad kokku direktoriga ja kord kuus koguneb kooli hoolekogu. MTÜ Uuskasutuskeskus, mille üks asutajatest Rasmus oli, töötab juba väga edukalt ilma Rasmuseta. “See on nagu laps, kes kasvab ja areneb ning nüüd on oma jalgadel ja elujõuline. Minu jaoks on see tugevus, kui ma mingil hetkel tunnen, et ei pea enam ise otseselt juures olema,“ räägib Rasmus.

Seotud lood:

La Muu konks

Loe veel

Kui me vaatame, kui palju on Eestis jäätisetooteid, siis peab La Muul mingi väga tugev konks olema, et on suudetud kuus aastat turul püsida ja laieneda. Rasmus peab La Muu fenomeniks õiget ajastust. „Me olime õnnega koos, et startisime väga õigel ajal. Käsitööjäätisi siis veel ei olnud ja umbes samal ajal alustasid mõned väikesed käsitööõlle tootjad. See oli nullindate lõpus, inimesed olid nii valmis selleks, et peale masstoodangu oleks saadaval ka nišitooted ja väiketootjate pakutavad huvitavamad maitsed. Ajastus oli niivõrd õige!“ räägib Rasmus ja tunnistab, et täna alustades oleksid nad palju ettevaatlikumad.

Rasmuse sõnul on äriline element tegevuses vajalik selleks, et tagada oma ettevõtmise elujõulisus. Tulemuseks on vabadus teha asju, mis endale väga meeldivad. „Ärimudel tuleb sellepärast välja mõelda, et ettevõtmine oleks kestlik ning sa saaksid seda järjest rohkem teha ja kui tahad, siis elu lõpuni. Kui äriplaan ei ole läbi mõeldud, siis suure tõenäosusega see entusiasm mingil hetkel kaob ja tekivad suured küsimärgid, kuidas seda elus hoida ja keegi peab sel juhul peale maksma. Enamjaolt ohverdatakse enese palk või võetakse appi sponsor, kes selle kõik kinni maksab. Selliseid valdkondi, kus riik appi tuleb, on väga vähe ja seetõttu peab äriline aspekt olema sees isegi juhul, kui tegemist on sotsiaalse objektiga. Võtame kasvõi näiteks meie Avatud Kooli – me tegeleme haridusteenuse pakkumisega laste tuleviku nimel, aga ikkagi peame mõtlema, kuidas me majanduslikult sellega hakkama saame. Esimesena tuleb siiski endalt küsida – miks ma seda teen, mis lisaväärtust ma ühiskonnale pakun?“ mõtestab Rasmus ettevõtluse olemuse lahti.

Kalamaja Printsess – säästlik mood

Kui mõelda Karini Kalamaja Printsessi peale, siis on küsimuseks: mis on säästlik mood ja kuidas seda rohkem massidesse tuua? Teadupärast on moetööstus maailmas üks saastavamaid tootmisvaldkondi. See ongi üks põhjus, miks kiirmoodi hästi ei suhtuta. „Puuvilla ehk peamist toorainet on erakordselt energiamahukas töödelda ja selle värvimine on mürgine. Seetõttu on kiirmood väga suure keskkondliku jalajäljega ja kogu maailmas mõeldakse selle üle, kuidas tootmist keskkonnasäästlikumaks muuta,“ räägib Rasmus. Üks suund ongi püüda kangajääkidest uusi rõivaid teha või olemasolevat materjali ümber töötada, mitte materjali juurde toota. Tuleb välja, et Kalamaja Printsess on täielik missiooniprojekt. „Absoluutselt! Minu brändi üks olulisemaid alusväärtusi oligi see, et ma oleksin säästlik ja kestlik. Küsisin endalt, kuidas seda siis teha?“ ütleb Karin ja möönab, et kui ta ei oleks õiget mudelit leidnud, siis poleks ta brändi loonudki. „Lihtsalt niisama, et mulle meeldib mood, oleks see jäänud tegemata. Mina leidsin tol ajahetkel partneri Uuskasutuskeskuse näol – sain neilt kangajääke, mis olid inimestel üle jäänud ja oleksid muidu prügikasti läinud. Näed, siin on üks selline tükk, mis ootab praegu õmbleja juurde minekut – sellest tuleb kimono,“ näitab Karin kena sätendava mustriga põnevat kangast. Samas saab mõnest napimast riidetükist näiteks huvitava laia vöö või muu aksessuaari, ideepuudust siin majas ei ole.

Disainimist Karin õppinud ei ole. Tema jaoks oli moeloomingu juurde jõudmine paras pusletükkide kokkulangemine. „Ma tahtsin teha midagi, mis on looming, kuid rohkem siiski minu oma – ise leiutan, ise mõtlen, ise joonistan ja kui läheb untsu, siis ise ka vastutan. Seda esiteks ja teiseks käisin ma Uuskasutuskeskuses vabatahtlikuks, sest meie lapsed olid veel suhteliselt väikesed ja mul oli rohkem aega kui teatritööd tehes. Tahtsin vahelduseks teha midagi sellist, kus saaksin ise panustada, mitte hommikust õhtuni kodus istuda ja mähkmeid vahetada. Selgus, et Uuskasutuskeskusel oli vaja inimest, kes sätiks mannekeenidele riided selga ning teeks vaateaknad atraktiivseks. Mulle see kohutavalt meeldis!“

Rasmus pistab vahele, et see on vana kaubandustrikk – kõik need asjad, mis on mannekeenidel seljas, ostetakse kohe ära. Karin elavneb ja sõnab naerdes: „Jaa, mul osteti isegi käest ära need komplektid, millega ma läbi müügisaali läksin, nii et tihti ma joonelt mannekeenide juurde ei jõudnudki. Mis mul selle vastu, kui sain kedagi aidata! Mulle väga meeldis see riietega sahmimine ja komplektide kokkupanemine – stilistitöö.“ Uuskasutuskeskuse juht Katriin Jüriska nägi seda indu ja ütles, et kui Karinil tekib mingi idee, siis nemad on valmis aitama. Algul kohe midagi plahvatama ei kippunud, aga see võimalus jäi kusagile kuklasse tiksuma. Kodus oli väike muusa Natali, kellele oli samuti riideid vaja. Nii panigi Karin oma moehuvi vajadusega kokku: lastemood + huvi + Uuskasutuskeskuse materjalid! „Muidugi jooksis algul sada mõtet peast läbi: ma ei ole moodi õppinud, kuidas ma tohin seda teha, ma ei ole ju moekunstnik... Õnneks oli mul moekunstnikest sõpru ja nemad ütlesid, et hakka aga peale! Korjasin teistelt inimestelt enesekindlust ja hakkasin tegema. Sealt edasi läks kõik juba lepase reega! Leidsin väga hea õmbleja ning disainisin ja joonistasin pildid ise, mul olid ideed ja materjalid. Ma ei teadnud algul isegi termineid – ütlesin, et mina tahan volte nii ja nii ning õmbleja küsis, kas vastandvolt? Vastasin, et seda ma just tahtsingi öelda, et vastandvolt!“ naerab Karin. Üsna kiiresti valmis üks kollektsioon, mille Karin viis Draamateatri Jõululaadale. See on populaarne sündmus, kus näitlejad müüvad omavalmistatud esemeid, hoidiseid, küpsetisi jne. „Kohe tekkis huvi, tagasiside oli ülimalt positiivne, tulid esimesed kliendid ja ma järeldasin sellest, et järelikult on asi õige ja seda peabki tegema!“

Swedbanki õppetunnid

Rasmus otsustas kuue aasta eest jätta töö Swedbankis ja õpitud juristiharidusele selja pöörata, kuigi oli jõudnud ka advokaadina töötada. „Ma õppisin juurat, kuna mu isa, ema, vanaisa ja vend on kõik juristid. Pangas olin ma päris pikalt, see oli nii suur organisatsioon, kus esines igasuguseid põnevaid väljakutseid. Ma nägin seda süsteemi seestpoolt ja see paelus mind. Viimastel aastatel tegelesin pangas turunduse ja brändi ülesehitamise küsimustega, olin ärifilosoofia väljatöötamise juures. Pärast 2008. aasta panganduskriisi pidi iga pank esitama endale küsimuse, mis on tema roll siin ühiskonnas. Swedbank võttis seda väga tõsiselt, otsustades, et panga ülesanne on aidata inimestel saavutada tugevam finantsseis. See oli ühiskondlik ja sotsiaalne missioon. Ma harisin end selles vallas kõvasti ja mulle sümpatiseeris see, et ühe ettevõtte eksistentsi aluseks on küsimus: miks ta siin maailmas üldse eksisteerib,“ seletab Rasmus. Mõistagi on iga ettevõtte eesmärgiks teenida kasumit, aga tal peab olema kindel sõnum ka tarbijatele, mis kasu nemad sellest saavad. See tiivustas Rasmust mõtlema oma ettevõtte peale, millel oleks samuti missioon. „Lõplikuks ajendiks sai see, et ma olin väga palju kodust ära Stockholmis ja meie lapsed kasvasid esimestel aastatel ilma minuta. Ma olin küll alati mõelnud, et ma tahan olla laste jaoks olemas, aga reaalsus oli midagi muud. Kord, kui ma Stockholmist tagasi tulin, jooksis väike Hugo mulle vastu ja hüüdis, et issi tuli külla! Ma ei tahtnud olla see issi, kes ainult külas käib. Sealt küpses mõte jääda paikseks ja selle lahenduseks pidin ma looma oma ettevõtte,“ meenutab Rasmus. Missiooniks sai soov mahetooted Eestis populaarsemaks muuta.

Mahetooted olid Eestis olemas, kuid millegipärast ei jõudnud need poodi. Sealtkaudu tekkis tõdemus, et meil võiks olla oma Eesti mahetoode ja miks mitte jäätis. „Jäätiseni jõudsime selle kaudu, et tegime kodus oma väikese jäätisemasinaga jäätist, mis sai nii hea, et tekkis küsimus, miks ei ole mahejäätist müügil?!“ sõnab Karin. Edasi läks aega kolm-neli kuud, et äriplaan välja töötada ja uurida, kas inimestel on ostujõudu, et kallimat jäätist osta. EAS-ist saadi väike stardiraha, Itaaliast toodi käsitööjäätise masinad ja tootmine läks käima. Esialgu turundati uut jäätist ökopoodide keti kaudu, kuid tänaseks on La Muul 200 müügikohta üle Eesti ja kokku 20 jäätisesorti.

Kalamaja lihtsustab hakkamasaamist

Karin on pärit väikesest Haapsalust ja harjunud sellega, et igale poole saab minna jala. „Minu jaoks on kõndimine sama loomulik tegevus nagu vee joomine ja hingamine. Tallinnasse tulles tahtsin ka sellest oma väikelinna teha ja see võimalus on mul olnud. Koolid, kus ma õppisin, algul Peda ja siis Lavakas, olid kesklinnas. Ma elasin ühikas, mis oli Kosmose kino kõrval. Esimene kriteerium elukoha valikul ongi olnud see, et ma pean saama sealt jala igale poole, kuhu mul on vaja minna ja sellepärast tundub Kalamaja minu jaoks tavaline jätk. Tänu sellele ei ole meil ka lapsi vaja kusagile viia, nad käivad samuti ise. See harjutab ajaplaneerimist ja iseseisvust. Meie elukoht lihtsustab hakkamasaamist,“ on Karin veendunud.

Kalamajas elades tegelikult puudub vajadus auto järele

Kui me räägime teemal „moodne pere“, siis Raskide viimane moodne samm oli autost loobumine eelmisel kevadel. „See on osutunud erakordselt õigeks lükkeks. Mina ise tunnen, kuivõrd palju vabadust on see mulle juurde andnud. Ühtpidi muidugi annab auto sulle mugavuse, aga Kalamajas elades tegelikult puudub vajadus auto järele,“ räägib Rasmus ja ütleb, et rattaga jõuab ta tipptunnil oluliselt kiiremini edasi kui autoga. Kui on soov lastega loodusesse minna, siis vaadatakse, kuhu Balti jaamast rong läheb.

„Ma ei ütle, et me üldse autot ei kasuta. Kui on soov näiteks Himosele suusatama minna, siis laename vanematelt või rendime. Viimasel suvel rentisime autosuvila ja käisime Lätit avastamas. See oli lastele tohutu seiklus ja meile endile ka, valisime meelega väiksemad teed. Eelmisel sügisel oli meil Hugo kultuurireis Pariisi. Tal oli terve nimekiri, kuhu me läheme ja mida nägema peame,“ meenutab Rasmus.

Perekesksus mõlemast kodust

Oma kodust on ettevõtlikud noored saanud kaasa peretunde. Rasmus hindab väga, et tema vanemad on pere jaoks alati olemas olnud. Kui oli valida, kas minna reisima sõprade või perega, siis valisid nad alati pere. Suved ja nädalavahetused veedeti alati koos. Rasmuse vanemad on abielus olnud 42 aastat. „Jah, perekesksus on üks läbiv joon. Sinul samuti,“ pöördub Rasmus kaasa poole. „Ma olen üksik laps ja niipalju kui ma mäletan, tegime me kogu aeg kõiki asju kolmekesi. Mind võeti igale poole kaasa, küll me käisime muuseumis ja kontserdil, küll kohvikus ja näitusel – väga erinevatel üritustel,“ meenutab Karin. „Oli klassikalist muusikat, poppi ja rokki, tantsu ja teatrit. Kõike, mida Haapsalul oli pakkuda, kasutasime 100% ära. Suved veetsin ma Pärnus ja sealgi jätkus sama kultuuriprogramm. Mulle tundus see hästi tore!“

Karinit ja Rasmust kuulates jääb mulje nagu oleksid nad koos üles kasvanud, tundudes nii harmoonilised ja teineteist täiendavad. Noored kohtusid sõbra sünnipäeval, kus neid ühte lauda istuma pandi. „Me hakkasime vestlema ja saime kahe päeva pärast uuesti kokku, et vaadata, kas väljaspool pidu ka sama toredad tundume. Selgus, et me tundusime väljaspool pidu vist isegi toredamad inimesed,“ naerab Karin. „Mina olin just ostnud korteri Liivalaia tänavale ja me kolisime juba paar nädalat hiljem kokku. Minul oli korter ja Karinil mööbel,“ muheleb Rasmus.

Kariniga on hästi lihtne koos olla, ta on hästi helge ja kerge inimene

Raskide peres kasvab 12-aastane poeg Hugo ja 9-aastane tütar Natali. Kuna Karinil ja Rasmusel algab tööpäev hiljem, on nad ära jaganud, kumb millisel hommikul varem tõuseb. See käib kordamööda – üks päev Karin, teine päev Rasmus. Lapsed on piisavalt suured, et kooli lähevad nad ise. Nii Karin kui ka Rasmus on mõlemad parajad kokkajad. Kui Karin teeb rohkem magusaid asju, sekka suppe ja salateid, siis Rasmus kõike, mida on vaja küpsetada, praadida või hautada ja nädalavahetuse pannkoogidki on alati tema ampluaa. Nüüd on lapsedki hakanud toidutegemise vastu tasapisi huvi tundma, kuigi survestanud ei ole vanemad neid kunagi, et lapsed peaksid tingimata kõigis kodutöödes abiks olema. Kui nad ise seda soovivad, siis toimub kaasamine kohemaid ja kookide ning piparkoogitaigna tegemise juurde ei pea neid enam isegi kutsuma.

Püsiva suhte retsept

Karini arvates on selleks kindlasti austus ja oskus kõik asjad omavahel selgeks rääkida. „Pisiasjades peab samuti üksteist austama, et sa ei nähva teisele: mida sina ka tead! Kui ma kuulen kusagil näägutamist, siis see alati riivab mind. See on nagu igapäevane vee tilgutamine, mis lõpuks ka kivisse augu uuristab. See ei vii edasi, laste puhul samuti mitte.“

Kui vaja, oskame vabandust paluda, ka laste käest

Rasmuse arvates ollakse koos tugevamad, sest peres on ainuvõimalik elada üksteist toetades. „Kariniga on hästi lihtne koos olla. Ta suudab ennast ise õnnelikuks mõelda ning ta on hästi helge ja kerge inimene. Tülisid meil ei ole, aga kui keegi on tujukas, siis olen see pigem mina,“ naerab Rasmus.

„No seda juhtub harva. Ma arvan, et me oleme mõlemad küllalt tasakaalukad ja otsime harmooniat. Mina olen kindlasti energilisem ja Rasmus rahulikum – täiendame teineteist vist tõesti. Tujukuse kontseptsioon on mulle võõras,“ lisab Karin.

„Suhtes on raske midagi tagasi võtta. Kui oled juba halvasti öelnud, siis jääb see hinge. Suhet ei tohi kasutada selleks, et ennast teise peale välja valada, vaid enda tunnetega tuleb ikka ise hakkama saada. Sa võid reflekteerida, et mul on täna s..t tuju, aga mitte seda kaaslase peal välja elada,“ täpsustab Rasmus.

Kui kuuled ennast juba teist või kolmandat korda mingit etteheidet tegemas, siis on selge, et see ei tööta ja tuleb teist metoodikat kasutada. „Katsume mitte riielda. Kui vaja, oskame vabandust paluda, ka laste käest. Lapsi ei saa kohelda objektidena, kellele ainult käske jagada,“ nendib kadestamisväärselt rahulik Rasmus.

Pisiasjades peab samuti üksteist austama

Allikas: Moodne Pere

Podcastid