Karolini pereelu | miks me ei lase meestel isad olla?
On levinud mõtteviis, et 90% ajast tegelevad lastega nende emad. Loomulikult saab see alguse sellest, et naine kannab ja siis imetab last. Naine jääb emapuhkusele ja veedab lapsega terve päeva, kuni mees on tööl. Isale jäävad kogu pere seltsis mõned tunnid õhtuti ja mõnusad nädalavahetused. Kuid ka siis võib lapsega sideme loomine keeruline olla, sest emadel on loomuses kõrval juhendada ja kontrollida. Millal mehest niimoodi iseseisev ja enesekindel isa peaks saama?
Mulle oli algusest peale oluline, et mu abikaasa veedaks lapsega võimalikult palju ka kahekesi aega. Et nende vahel tekiks tugev side ja usaldus. Oli asju, mida mees teha ei saanud, näiteks uinus meie laps mingil perioodil ainult rinna otsas. Aga mida vanemaks laps sai, seda rohkem tekkis mehele võimalusi ja enesekindlust ise pojaga toimetada. Nüüd on ta peatselt kaheseks saava lapsega käinud üksi nii jalutamas ja poes kui külas ja isegi nädalavahetuseks maal. Ja iga ainult kahekesi koos veedetud tund (ja veel enam päev) on selgesti nähtav mehe enesekindluses lapsega tegelemisel. Ma pole ainus, kes mõistab poja pudikeelt ja oskab ta soove aimata. Ma pole ainus, kes last lohutada või magama panna suudab. Tal on ema ja isa, kes on võrdsed lapsevanemad.
Mul on kahju, et on mehi, kes ei soovi seda omaette aega lapsega. Või mehi, kes ei saa seda aega, sest naised ei usalda neid väikesega üksi. See, et sa veedad lapsega rohkem aega koos, ei tähenda, et sa oled talle rohkem lapsevanema eest kui su partner. See, et mees hommikust õhtuni või kauemgi tööl on, pole tema valik perest eemal olla ja laps sinu kaela jätta, vaid vajadus, et teie eest hoolitseda. Vähemalt minu abikaasa on korduvalt öelnud, kuidas ta meist tööpäeva jooksul puudust tunneb. Varustan teda arvukate piltide ja videotega, kuid see pole sama. Ta tahab olla meiega, tahab olla oma pojaga, näha teda arenemas ja olla talle abiks ja juhendajaks, lohutajaks ja toeks. Ning ta on seda suurepäraselt. Sest ma lasen tal seda olla.
Kontrollfriik nagu ma olen, on mul ikka kombeks aeg-ajalt kuskil õpetama kukkuda. Kui lapse koos mehega maale saatsin, pakkisin ta koti põhjendusega, et olen seda alati teinud ja tean täpselt, mis kaasa vaja... aga kuidas peaks siis abikaasa kunagi seda tegema õppima? Nii et arenguruumi on minulgi. Lisaks tunnen end endiselt vahel süüdi kui lapse mehega kahekesi kuhugi saadan, et saaksin "omi asju" teha. See on miski, millest pean vabanema. Sest lapsega koos olemine ei ole mehele kohustus, see on ta õigus. Ja selle õiguse võtmine neilt on suurim karuteene, mida ma teha saame, sest nii kasvab laps teadmises, et isa on küll tore, aga ema on kindlam variant.
Naised, laske meestel rohkem lastega tegeleda. Laske neil õppida oma lapsi tundma, õppima usaldama enda sisetunnet pisikese eest hoolitsemisel. Laske neil olla isad, kes ei vaja, et naised nende meetodeid kontrolliks ja kes ei saada kodust naisele minimaalselt nelja sõnumit, et küsida, kuidas midagi teha või kus miski asub. Meie asi on aidata meestel isadeks saada, teeme seda!
