Kompenseerimaks isa puudumist, hakkas Argo juba lapsena n-ö mehelike asjadega tegelema: ühines skautide liikumisega ja sai noorkotkaks. “Poisina otsisin alati isa eeskuju ja ootasin aega, mil isaks saan – et võiksin oma lastele pakkuda kõike seda, millest ise ilma jäin. Kujutasin ette, kuidas käin nendega metsas ja õpetan hommikust õhtuni elutarkusi.”
Nüüdseks juba pea tosin aastat isarollis olnud Argole on argipäev toonud palju rõõmu, aga ka väikseid tagasilööke. “Vahel tundub mulle, et kuigi pakun poegadele suurepäraseid võimalusi koos olla, ei hinda nad seda alati.”

Omasugusega karmim

Kas ta on ka märganud, et suhtub lastesse eri­nevalt?­ Jah! See, et isa ja poegade eesmärgid eri­nevad,­ muudab Argo nõutuks just Arthuri puhul, kes on muidu isaga loomult väga sarnane, emotsionaalne.

“Kuna Arthur on minu moodi, mõistan teda paremini, aga mul on talle ka rohkem etteheiteid,” on Argo kimbatuses. “Vahel mõni tema loomuomadus lausa ärritab mind, kuid siis saan aru, et minu ärritus tuleneb sellest, et olen ise samasugune.” Näiteks pahandab isa, kui poeg asju kaotab. “Olen ka ise seda korduvalt teinud ega taha, et poeg sama teeks.” Siis mõtiskleb ta, et ehk peaks kõigepealt oma vead ära parandama. Äkki on võimalik last veel nii muuta?

“Arthuriga olen ilmselt enim teinud ka seda klassikalist viga, et püüan teda MEHEKS kasvatada,” naerab Argo. “Aga me õpime koos ning kui olen olnud karm, püüan pojale hiljem oma käitumise tagamaid selgitada. Ja kindlasti tunnistan, kui olen eksinud.”

Leetmaad tõdevad, et kipuvad olema rangemad­ just selle pojaga, kes neile iseennast meenutab –­ Argo Arthu­riga, Maria Aleksandriga –, kuid kinnitavad,­ et see ei pane neid üht last teisele eelis­­tama. “Mina mõistan lihtsalt Aleksandrit pare­mini ja Argo mõistab Athurit,” seletab Maria.
“Meie poegade maailm on erinev nagu nende juuksevärvgi – Aleksandril valge, Arthuril must,” naerab Argo.

“Jah,” nõustub ema. “Arthur­ on õrna hingega looduslaps. Kõik emotsioonid,­ mida meie välja ei näita, tulevad tema kaudu välja. Aleksander on paksema nahaga, aktiivne suhtleja ja tegudemees – täpselt nagu mina lapsena. Kuna ta on minu moodi, mõistan teda rohkem ja näen ta krutskeid läbi. Sestap olen mina jälle temaga karmim.”

Laste arvuga kasvab rahu

Vanemad kinnitavad, et peale isikuomaduste ­mõjutab suhtumist lastesse ja kasvatusse ka
sünnijärjekord. “Esimese lapse sündides hõljusime pilvedes. Laps oli meile puhas ja püha ning me ei tahtnud seda rikkuda,” sõnab Argo. Maria lisab: “Meie austus tema vastu oli nii suur, et me ei andnud talle isegi plastist mängu­asju. Ja kui ­keegi soovis teda sülle võtta, tuli meilt luba ­küsida.”

Ema meenutab, kuidas ta esimeste laste kasva­ta­misel endast kõik andis. “Püüdsin poisse metsi­kult arendada, et nad oskaksid varakult ­tähti vee­rida ja puslesid kokku panna.” Laste arvu ­suurenedes on koos ülearuse ajaga nelja tuule poole lennanud ka kinnisidee, nagu peaks laps varakult kõike oskama. Kogemus näitab, et iga asi tuleb omal ajal forsseerimatagi.

Kui poegi kippusid Leetmaad üle arendama, siis tütarde duett kasvab harmoonilise spontaansuse tähe all. “Olen aru saanud, et laps on tegelikult valmis ja täiuslik. Meil tuleb seista hea selle eest, et me teda oma raamide pealesurumisega ära ei rikuks,” lausub Maria.

Ka sugu mõjutab suhtumist

Olgugi et Leetmaade tütred on väikesed, tajuvad vanemad juba praegu, kuidas ka pojad ja tütred neis erinevaid tundeid ja reaktsioone käivitavad.

“Mulle tundub, et poisid on õrnad ja tüdrukud hästi hakkajad. Poistele on vaja palju ema ja tütardele isa hellust. Kui nad seda ei saa, võivad tagajärjed olla kurvad,” räägib Maria, pidades end poegade ema rollis hellemaks.

“Tütardega on jälle isad hellad,” sõnab ta naeratades. “Kuna mul endal isaga kasvamise kogemust polnud, on seda erilist isa-tütre suhet oma peres nüüd iseäranis ilus ja liigutav näha.”
Argo tõdeb, et neid plaane, mida ta lastele kunagi sepitses, tütarde peal rakendada ei anna. Tüdrukud on hoopis teine maailm! “Samas Ida hoiab mind väga. Näen temas väikest naist ja ühe väikese naise arengut.”

Seda, milliseid kirju hakkavad pisitütred Ida ja Ada nende peresuhetesse punuma, näitab aeg. Ent üks mis kindel – siin peres armastavad kõik kõiki. See armastus avaldub lihtsalt ise värvides.
Kuid võib minna ka kehvemini…

Paarisuhted puudutavad lapsi

Kristiina (38, nimi muudetud) mäletab oma lapsepõlvest üsna vastuokslikke tundeid. “Kuni kuuenda eluaastani olin vanemate silmatera, aga siis sündis väike õde. Kohe drastilisi muutusi polnud – ema oli rakkes pesamunaga ja mina kooliminekuga –, küll aga on mul valusaid mälestusi teismeeast.

Väiksena kasvatati mind hästi tubliks ja kuulekaks, aga teismelisena tundsin, et niiviisi kaugele ei jõua. Muutusin konfliktseks ja tõmbusin endasse. Ilmselt olingi üsna raske laps, paraku ema enam kontakti võtta ei üritanudki. Kuna õde oli väike ja armas, pühendus ta õele.”

Kristiina mõistab, et emal polnud kerge endalgi. Isa-ema suhted olid kohati lahkumine­ku äärel ning isa lastekasvatuses eriti ei osalenud. “Küllap võimendas ema suhtumist ka minu ja õe erinev iseloom,” möönab Kristiina. “Mina olin pigem jäärapäine idealist ja introvert nagu mu isagi. Õde oli pigem sotsiaalne ja kerge kohaneja.”

Praegu 15aastast poega kasvatav naine tõdeb, et õega saab ta nüüd hästi läbi, ent emaga ongi nad lahku kasvanud. Ja oma lapsele püüab ta olla hoopis teistsugune ema. “Ükski laps ei peaks koge­ma, et vanemad teda ei armasta. Sellise pagasiga ei tohiks last maailma saata! Jumal tänatud, et tänapäeval vanemad püüavad lastekasvatuses ­teadlikumad olla.”

Vastakad tunded võiks innustada eneseanalüüsile

Aili Tamming, nõustaja-psühhoterapeut ja kahe lapse ema

Meie valikuid vanemana mõjutab kogu eelnev elu. See, mida näeme, kas meeldib meile või mitte. Selle kogemuse põhjal langetame otsuse, kas soovime olla oma ema/isa moodi või lubame olla paremad.

Kuigi enamik vanemaid väidab, et “armastab lapsi ühtmoodi”, toovad paljud uuringud välja, et suur osa emasid-isasid eelistab siiski üht või teist last. Suhtumist mõjutavad laste iseloom, välimus, sugu ja sünnijärjekord. Tihti nunnutatakse väikseid tüdrukuid, poistelt aga oodatakse, et neist kasvaksid “tõelised mehed”. Eelistatakse esiklast või hoopis pesamuna. Pooldatakse endaga sarnast last või vastupidi.

See, et laste käitumine ja reageerimisviisid tekitavad meis vastandlikke tundeid, on normaalne. Suhtumine lapse omadustesse ja käitumisse paljastab, kuidas suhtume samadesse külge­desse endas või partneris. Omadusi, mida meil on ise­endas või elukaaslases raske heaks kiita, on meil üldjuhul raske aktsepteerida ka lastes. Ent sellisel juhul aitab töö iseenda ja suhte kallal ka last.

Väljenda oma tundeid!

Lapsed tajuvad hästi, kui vanemad suhtuvad neisse erine­valt,­ ja järeldavad paraku sageli, et neid armastatakse vä­hem. Hämmastavalt paljud kannavad endas lapsepõlvest pärit tunnet, et ema või isa armastas teda õest-vennast vähem.

Kui märkate vastakaid tundeid, küsige endalt: keda/mida­ lapse käitumine mulle meenutab? Mida ja miks on mul temas raske omaks võtta? Lapsele on oluline tunda enda tähtsust vanema jaoks. See tekitab temas tunde, et ta on armastatud.

Väljendage lastele tihedamini armastust – eriti pärast selliseid hetki, kui olete neisse suhtunud karmilt või ebaõiglaselt. Hoidke oma armastus laste tegudest eraldi. Öelge: “Mulle ­ei meeldinud, kuidas sa käitusid, aga see ei vähenda mu armastust sinu vastu.”

Miks on tähtis, et lapsed tunneksid end ühtviisi armastatuna?

Denveri ülikooli arengupsühholoogia professor Clare Stocker tegi 10 aastat uurimustööd, mille käigus jälgis 136 paari õdesid-vendi, vaatles nende läbisaamist vanematega ja omavahel.
“Lapsed, kes tunnevad, et neid armastatakse vähem, kannatavad suure tõenäosusega ängi, madala enesehinnangu ja masenduse all. Nad võivad mõelda, et pole ema-isa armastust ära teeninud,” järeldas ta. Kuid märkis ka: “Teisalt suudavad lemmikute varjus kasvanud luua väljapool peret suhteid tihti edukamalt kui õed-vennad.”