Kas inimesed ikka peavad võõraid lapsi musitama?


Kas inimesed ikka peavad võõraid lapsi musitama?
Foto: Unsplash

Kui praegused lapsevanemad olid ise veel väikesed, siis polnud pereliikmete- ja sugulastevahelised tervituskallistused ja musitamised sugugi nii igapäevased, kui nüüd. Nii mõnelgi on olnud intiimsemat laadi füüsilise tervitamisega raske kohaneda, kuid on ka neid, kel on siiani hinges lapsepõlves füüsilise läheduse puudusest tekkinud armid. Et aga täiesti võõrad inimesed meie lapsi musitama kipuvad, see on paljude jaoks siiani ebamugav.

Just sellel teemal toome meie lugejani katkendi Dagmar Raudami raamatust "Minu Gruusia, uus, epiloogiga"

Üks kaunis joon, mis mulle gruusia keerulises, vastuoksuslikus ja silmakirjalikus peretraditsioonis väga meeldib, on lastest hoolimine.

Kui see hoolimine teinekord tundubki eurooplase jaoks liigselt siduv ja kontrolliv, siis ei saa ikkagi salata, et grusiinide tormakas ja väga füüsiline igapäevane armastuse väljendamine teeb mind teinekord kadedaks. Eriti kui meenutada vähemalt meie perele omast puudutuste vältimist. Kallistamine ja embamine on ju alles viimase aja positiivne nähtus Eesti suhtlusmaastikul.

Juba oma esimese külastuse ajal märkasin Tbilisis rõõmsa üllatusega, kui vaimustatud on grusiinid väikestest lastest ja mitte ainult enda pere omadest. Alguses tundus pisut võõrastav see viis, kuidas noored poisid ja täiskasvanud mehed peaaegu võõraid väikseid lapsi isukalt musitasid ja mitte ainult põsele.

Seotud lood:

Kord olin kutsutud ühele mulle lõpuni mõistatuseks jäävale konkursile, kus külalisesinejaks oli meie tubli Nata tütar Marii, kellel on väga omapärane lauluhääl. Marii on vahva tüdruk, tal on tagumikuni ulatuv pats ja suured tumepruunid silmad, mis teevad ta eksootilise putuka taoliseks. Üritus oli midagi Gruusia minimissi valimise taolist ja võistlejate kostüüme oli spondeerinud eksklusiivsete kleitide ateljee. Nii olidki laval koolieelikutest lapsed, seljas paljastavad tüllkleidid, mõnel lausa midagi SM-latekskostüümi taolist, ning õhtujuhist ja külalisesinejatest onud musitasid neid üksteise võidu...

Loe veel

Minu jaoks oli pilt niivõrd õõvastav, et mul oli raske laval toimuvat jälgida. Kui ma mainisin Natale, et õhus on juba midagi lapsepilastuslikku ja Euroopas võrsuks siit kohtulugu, ei suutnud ta ära imestada, mis siin valesti on. Paistab, et oleme ka ise „läänes" liigselt äärmusse kaldunud, kuid ikkagi... Siia tuleb lisada veel tänapäeva grusiinide täielikult eitav suhtumine võimalusse, et ka nende maal nagu kogu maailmas on võimalikud lapsepilastuslikud suhted peredes ning muud lapseahistamise vormid nagu füüsiline ja psühholoogiline vägivald. Ka muidu mõistlike ning laiema silmaringiga grusiinidega vesteldes kohtad taoliste teemade puhul suhtumist: „Meil selliseid asju ei juhtu!"

Muidugi on gruusia lapsed oma tumedate silmade ja lokkis juustega kohutavalt armsad. Aga kui vaateväljale ilmub meie Mammu, aastavanune eesti tüdruk, siis joostakse kokku, nagu oleks väike tsirkusekaru välja toodud. Muidugi, tegemist on ka erakordselt lahke, avatud ja uudishimuliku lapsega, kes oma siniste silmadega ainiti otsa vaadates sinu hinge põhja näeb. Mammule sobib grusiinide füüsiline lähenemine väga ja ta on alati valmis puberteediealiste poiste süles fotografeerimiseks poseerima.

Kas te kujutate ette mõnda eesti poisikest, kes tormaks tumedamat sorti lapse juurde ja paluks tema vanematelt luba ennast koos maimukesega pildistada? Siin juhtub see aga iga kord ja on juhtumeid, kus tekib järjekord.

Ja kui Mammule see komejant istub, siis tema emale-isale mitte nii väga. Kui teenindav personal nende väljas söömas käimise ajal kõik Mammut käest kätte annavad ning tema sõrmekesi ja varbakesi musitavad, siis meie hoiame pisukese ärevusega silma peal, et musitamine liiale ei läheks ja keegi koos lapsega putku ei paneks.

Ma olen aru saanud, et ega see kallistamine ja musitamine peres ei tähenda sugugi, et vajadusel heledad laksud kõlama ei hakka. Korralik tutakas vastu pead ei ole probleem. See kõik käib asja juurde. Kuid isade uhkus oma lapsukeste üle, nende silmatorkav füüsiline helluse ja hoolivuse väljendamine on minu meelest väga ilus. Reeglina ei väljendu see ka ainult demonstreerimises, vaid laste käekäigu eest hoolitsetakse andunult ja põhjalikult. Jällegi käib sinna juurde kõva annus liigset kontrolli ning põlvkondadevahelised konfliktid on kerged tulema, kuid sellegipoolest on vastastikune austus ning armastuse väljendamine igas peres omavaheliste suhete väga oluline alus.

Kuna gruusia perekonnad on suured, sest hõlmavad mitte ainult otseseid sugulasi, vaid ka kõiki võimalikke lellepoegi ja -tütreid ja nendega seotud isikuid, siis on ilma peale jäävaid lapsi rahvaarvuga võrreldes vähe. Ikka leidub perekonnas keegi, kes üksi jäänud lapse oma hoole alla võtab. Varasematel aegadel sattusid lastekodusse pigem invaliidist lapsed, sest ka see teema on Gruusias endiselt tabu. Minu naabri pere noorem poeg, kes juba ammugi pole noor, vaid peagi neljakümneseks saav pehme loomuga ja kolme vanema õe poolt ära hellitatud kena meesterahvas, sattus hoolima väga „halvast" naisest. Kogu pere oli täiesti endast väljas, ema ja õed nutsid päevast päeva. Kui naine lõpuks lapseootele jäi, lubati tal tulla perega kohtuma. Kuid vaid ühel tingimusel - tema invaliidist väike poeg esimesest abielust pidi koju jääma. Lapse invaliidsus olevat olnud ka naise esimese lahutuse põhjus. Ühel meie tänava muttide sünnipäeval, kuhu ma lõksu jäin, arutleti veidrate ameeriklaste üle, kes olevat käinud lastekodudest haigeid lapsi lapsendamas. Jõuti järeldusele, et eks nad ikka mingid perverdid on!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare