Pere ja Kodu lugejana oled sellise reaalsusega ilmselt juba kohtunud:­ märganud, kuidas su mõnus partner moondub iga päevaga üha enam emmeks või issiks. Flirtivad sõnumid on asendunud küsimusega: “Kas beebitoitu tõid?” Musid ja kallid kuuluvad nüüd peaasjalikult uuele, pehmele, piima järele lõhnavale ilmakodanikule. Teie omavahelised tähelepanužestid on asendunud käeviipega: sinu kord!

Lapse sünd toob partnerid teineteisele lähemale, laps on kirss suhteõnne tordil! Hmm – tegelikult on tegu laialt levinud müüdiga. Reaalsus kipub olema risti vastupidine.

Teist on saanud lapsevanemad! Te olete valdavalt väsinud, rutiinist puretud, teie endi vajadused oma aja, tähelepanu, helluse ja läheduse järele võivad olla lootusetult täitmata nagu kaev Sahara kõrbes. Ja mida kauem see kaev veeta püsib, seda võimatum näib olukorda muuta…

Aga: teie olukorras pole midagi sellist, millega küps täiskasvanu toime ei tuleks. Juhul kui ta on ikka küps – ja ma pean siinkohal silmas pigem emotsionaalset kui vanuselist küpsust.

Vastuolulised ootused

Viimased 30 aastat on uuritud paaride rahulolu suhtega pärast laste sündi ja leitud, et see on vähenenud pea kaks korda võrreldes nendega, kel lapsi pole. Mõju on veel negatiivsem, kui laps sünnib planeerimata. Kõik need uuringud näitaks justkui ühes suunas: laps on süüdi, et elu teie paarisuhtest välja voolab!

Ei, lapsed ei põhjusta paarisuhte­probleeme ega algata ka lahku­minekuid. Küll aga võib nende sünd ja seeläbi tekkiv aja- ja tähelepanusurve võimendada ebakõlasid, mille kasvupotentsiaal on teie suhtes kogu aeg olemas olnud. Kurnatuses ja rahuldamata vajaduste olukorras on enesekontroll lihtsalt nõrgem ning pisiasjadele reageeritakse ootamatult intensiivselt.

Ent nõnda nagu oleme ajaga muutunud oma vanemarollis nõudlikumaks, nii ootame ka oma paarisuhtes üha enamat: intiimsust ja turvalisust, samas ka uudsust ja erootikat. Et partner oleks meie parim sõber ja samas intrigeeriv “võõras”, keegi, kes mõistab, ja keegi, kes erutab. Alles sa uskusid, et leidsid oma erilise inimese, aga ilmnenud pinged räägiks sellele justkui vastu.

Probleemide alged ei peitu tihti mitte partnerite erinevuses, vaid sarnasuses.

Tõenäoliselt olete jõudnud etappi, mil roosad prillid kukuvad eest ja hakkate nägema partneris seda päris inimest, kes mõnikord higistab, võibolla on laisk ja kohati enesekeskne. Kes aga tahaks midagi sellist avastada just siis, kui kõik oleks pidanud veel paremaks minema? Illusioonide purunemine toob pettumust, mõnikord ka lootusetust ja – kui paljud meist on valmis nende tunnetega toime tulema?

Võib ka olla, et suhtes pole kunagi olnud sügavat lähedust, pole osatud intiimsust luua ega hoida. Või sai laps eostatud põhjusel, et bioloogiline kell juba karjus kõrva, kuigi sa nägid, et see mees pole parim suhtematerjal, aga otsustasid seda tõdemust eirata. On levinud uskumus, et laps hoiab lagunevat suhet koos või seob sinuga armastatud mehe. Jah, peaasjalikult elatisrahaga, juhul kui ta seda ikka maksma hakkab.

Oluliselt suuremad suhteraskused ootavad ees neid, kelle endi lapsepõlv oli pehmelt öeldes mittetoetav. Paarisuhtesse minnakse siis sügavate usaldushaavadega ja leitakse enda kõrvale sobiv neurootik, kellega luuakse mingiks ajaks isegi toimiv tervik. Kuna kaks haiget poolt toetavad vastastikku päritolupere mustrite süvenemist, siis sellesse kombinatsiooni on plahvatus juba eos sisse kirjutatud. Niisuguse pagasiga omal käel õnneliku paarisuhte loomine on ime, mida mina pole veel kohanud.

Nii et süüdistav näpp tuleb pöörata tagasi täiskasvanute poole, kellel oleks olnud ja on võimalik asjade käiku muuta.

Sinu suhe on sinu nägu

Kindlasti mäletad, millised omadused suhte alguses sind kõige enam partneri poole tõmbasid? Oojaa, liigagi hästi, sest just needsamad asjad võivad sind nüüd marru ajada. Tema pedantsus, tema ambitsioonikus, empaatia, liigne sõbralikkus, sotsiaalsus ja nii edasi. Need omadused, mis silma torkasid, ilmselt ongi partneris ülekaalus ja nüüd pead sa tagajärgedega elama. Aga eks sul endalgi ole omad eri­pärad – ei ole päris nii, et üks on must lammas ja kõiges süüdi. Paarisuhe on ühislooming. Lihtne on näidata näpuga teisele ja öelda: sina teed valesti, ei saa millegagi hakkama, kuidas sa ikka veel ei oska soove mu silmist lugeda! Paari­teraapias ilmneb sageli huvitav paradoks, et probleemide alged ei peitu mitte partnerite erinevuses, vaid sarnasuses. Vanarahvas ütleb, et kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, siis ära peeglit süüdista.

Mida enam vastastikust pahameelt kuhjub, seda raskem on lõpuks väljendada oma tõelisi vajadusi, sügavat kurbust, valu, igatsust, haavatavust. Seda, mis kahte inimest liidavad. Win-win olukorrast on saanud lose-lose. Nagu näed, pole paarisuhe kaugeltki lihtne asi, aga alati saab midagi selle parandamiseks ette võtta.

Sõbralikud soovitused

Küsi endalt aeg-ajalt, kuidas tunneb end sinu paarisuhe. Kui vastad, et tuimalt, halvasti, normaalselt või neutraalselt, siis järgmine küsimus on: mida sa kavatsed selle muutmiseks ette võtta?

Erimeelsused võta käsile esimesel võimalusel! Ära jää ootama, et ehk läheb üle, et suudad selle välja kannatada. Suhte hoidmiseks on väga oluline ka viis, kuidas asjaga tegeleda – kasuta mina-sõnumeid ja väldi süüdistamist!

Sama julgelt tuleks õppida väljendama oma soove ja vajadusi toetuse, füüsilise kontakti ja muu sellise osas. Kui saad end väljendada vabalt ja kohe vajaduste ilmnedes, seda vähem hakkab sind kummitama tunne, et partner pole valmis või ei taha neid täita.