Kas oma vanematega tasub kokku kolida?

Noorem ja vanem põlvkond ühise katuse all pole iganenud nähtus midagi. Sellise elukorralduse valib praegugi­ üha rohkem peresid, kes kinnitavad, et plusse on ­miinustest kõvasti rohkem.

Lorilaul ütleb küll, et “ah, milleks meile vaja seda ämmamoori maja”, kuid paljud mitme põlvkonna kooselud saavad tänapäeval alguse just nii, et noor pere vuntsib üles oma vanemate elamise ja nii saab endale lubada elu eramajas. Oma maja ost käiks noortele üle jõu. Vanemad jälle on rõõmsad, et põhjalik remont, millele nende jõud ja sissetulek alla vannuks, saab tehtud. Ja veel tähtsam – lapse­lapsed on kogu aeg lähedal, lastest rääkimata.

Vanasõna “Selleks, et kasvatada last, on vaja tervet küla” on nii haridustegelased kui ka psühholoogid hakanud jälle üha sagedamini tsiteerima, rõhutades põlvkondadevahelise sideme tähtsust lapse arengus. Psühholoogid on koguni visanud õhku arvamuse, et (väike)laste sagenenud arenguprobleemid võivad olla kinni selles, et põlvkondade side on nõrk – ei elata enam koos ning noortel vanematel pole lähedalt nõu ja tuge saada.

Isegi raseduskriisi ja sünnitusjärgse depressiooni sagenemine võib nende arvates sellega seotud olla, et igatsetud privaatsus ei maitsegi värsketele emadele-isadele nii magusalt. Privaatsuse kõrvale trügib hoopis halvem loom – isoleeritus. Kes aitab, kui pereisa on pikki päevi või nädalaid tööl ja naine lastega üksi kodus? Kuidas saavad ema ja isa omavahel aega veeta, kui lapsehoidja leidmine võtab kogu jõu, nii et tundub lihtsam mitte otsidagi? Ehk just osalt ka sellepärast liiguvad paljud noored jälle meelsasti juurtele lähemale.

Janne Kants, psühholoog ja paariterapeut: "Mitme põlvkonna kooselu võib olla tõe­poolest üks viis teha teoks unistus elada oma majas. Boonuseks see, et vanavanemad saavad sageli lapsi hoida."

Kuid enne kooselu kaalumist võiksid mõlemad pooled endalt küsida: miks me nii teeme? Mis läheb paremaks? Kas on midagi, millest ma pean selle nimel loobuma? Olen ma nõus loobuma ­teatud põhimõtetest, harjumustest ja privaatsusest, kui see vajalikuks osutub?

Rääkige ja pange reeglid paika!

Enne sellise sammu astumist tasuks kõik julgelt ja üksik­asjalikult läbi rääkida. Mis on normaalne ühele, ei pruugi seda olla teisele. Inimesed võivad näha asju väga erinevalt ja see võib välja tulla alles koos elades. Üksteise aktsepteerimine ja austamine on kooselu alustalad.

Igaühe põhimõtete taga on oma lugu, millest võivad tekkida ka solvumised. Näiteks võib vanaema mõelda, et tulete siia elama ja mina pean nüüd oma majas koputama hakkama! Selle põhjuseks on kõrvalejäetuse tunne. Teine, kes palub koputamist, tahab aga lihtsalt privaatsust, mitte ei tõrju lähedast. Ühel on kuulumisvajadus ja teisel privaat­suse vajadus. Koos võiks arutada, kuidas käituda nii, et mõlema poole vajadused oleks rahuldatud.

Alguses võiks kumbki pool selgitada oma nägemust kooselust ning alles siis tekitada reeglid (mida vajadusel kooselu käigus muudetakse). Reeglid tuleks kokku leppida osapooltele olulistes valdkondades, näiteks rahaküsimused, lastekasvatuse põhimõtted, privaatsus ja kes mille eest vastutab.

Kooselu aluseks on ka ühised arusaamised põhiväärtustest. Kas näiteks korraarmastus ja arusaam töökusest on sarnased? Kas mõlemad on paindliku loomuga?

Kuidas mõjutab see paarisuhet?

Kõige olulisem on aga teadvustada, kas ja kuidas mõjutab mitme põlvkonna kooselu paarisuhet ja suhet lastega. Siin on väga palju mõjusid. Sagedased on lahkhelid kasvatusküsimustes. Kui vanaema juhindub omaaegsetest Spocki raamatutest, aga noor ema pooldab vabakasvatust, on see ohukoht konfliktideks.

Olen oma töös selliste kooselude puhul näinud ka armukadedust ja võitlust tähelepanu pärast. Näiteks elatakse mehe vanematega ja mehe tähelepanu eest võitlevad ema, naine ja lapsed. Mees peab suutma olla kõigile meele järele ja lisaks veel olema tõlk kahe maailma (ema ja naise) vahel. Ohukoht on ka siis, kui vanemad ja vanavanemad lapse tähelepanu eest võitlevad.

Kui suhted paigas, võib vanavanematel olla lastele aga suur positiivne mõju. Lapsed, kes on vanavanematega tihedas suhtes, tajuvad suuremat toetust ja terviklikkust. Tõde on ka see, et vanemad oskavad õpetada asju, mida noored enam ei tea.