Kas vaestel tulevad jõulud?

Alles hiljuti kuulsin perekonnast, kus ei peeta jõule. Lihtsalt seepärast, et pole raha, et lastele kingitusi osta. Minu elus on olnud aegu, kui saangi teistele teha väga väikseid kingitusi või üldse mitte... aga see pole kunagi tähendanud, et jõulud jääksid ära. Praegusel ajal olen muidugi seda enam õnnelik, et võimalused on teised, kui neil keerulisematel aegadel.

Eestlastena oleme jõudnud olukorda, kus novembrikuus on poodides jõulukaunistused üleval ning detsembrikuu rahvussport on jõulukingituste ostmine. Mõnele on see möödunud aegade kompenseerimine, mil polnud võimalik midagi kingitusteks osta. Mõnelegi lihtsalt tüütu kohustus, sest vastastikku tuleb kingitusi teha. Mõnelegi võimalus rõõmustada teiste rõõmustamise kaudu. Rahaliselt vaesuses elavad inimesed tunnetavad oma puudust aga tavapärasest veel rohkem.

Usun, et kui mõelda jõulude tõelisele olemusele, siis tegelikult on jõulureklaamides esikohale tõstetud teemad väga vähetähtsad. Jah, mulle meeldib mõelda ja planeerida, mida lähedastele kinkida ning kas ja kuidas kedagi üllatada. Mulle ei meeldi kohustuslikud kingitused. Kui midagi teha, siis ikka seepärast, et ise soovid kedagi rõõmustada.

Kuidas on minu arvates võimalik vaestel jõule pidada ja kas rahaliselt puudulikul ajal üldse tulevad jõulud?

Mul on jõuludeks üks lihtne ja hästi töötav nipp: liiguta nulltasand nullini! Kui on ees tohutud nõudmised ja standardid, et mis ja kuidas peab tehtud olema, et jõulud üldse tulla saaks, siis on väga raske jõuda nulltasandini. Ehk et selle hetkeni, millest edasi tehtud tegemised ja ostetud asjad lisaksid jõulutunnet. Kui aga IGA tegu, ostetud asi jne algab nulltasemest, siis hindad ja väärtustad kõike, mida teed. Oluline on märgata kõike, mitte masinlikult täita nõudmisi, mis kusagilt mujalt ja kellegi teise poolt on ette kirjutatud.

Siis panedki kuusele nii palju kaunistus, kui jõuad... kaunistad maja nii palju, kui jõuad... valmistad-ostad nii palju kingitusi, kui jõuad... katad jõululaua nii, kuidas jõuad... ja midagi ei ole puudu! Kõik algab nulltasandist, seega iga liigutus tuleb lisada nullile ja seetõttu on põhjust rõõmustamiseks.

Kui seada endale tohutud standardid, mis kõik peab olemas olema, et jõulutunne saaks tulla, siis on suur tõenäosus, et seda ei tulegi. Jõulutunne, nagu kõik teised tunded, algab inimesest endast. Seda ei saa keegi teine anda (ega ka mitte võtta!). See on kõigil erinev.

Minu jaoks on jõulutunne rahu! Viie lapse emana ei tähenda see loomulikult ainult täielikku vaikust. Rahu saab olla ka selline, et su maja on kisa ja kilkamist täis, aga sa tead, et nende häälte taga on kõik siiski hästi ja korras.

Seda enam oli minu jaoks väga kurb kuulda, et vähemalt ühes peres ei peeta jõule, sest pole lastele midagi kinkida, kuigi kinkida saab esmalt ühist aega, mõnusat rahulikku koosolemist, teineteisele tähelepanu osutamist. See kõik ei vaja sugugi raha. Oskusliku kasutamise korral saab raha eest neid asju teha mõnikord kiiremini ja teisiti, kuid raha pärast jõule ära jätta küll ei tasu.

Jõulude ajal pole seega küsimus vaid rahas, mida saad pühade pidamiseks kasutada. Pigem soovis ja väärtustes. Jõulutunnet kogeda ja jõule tähistada saab väga erineva eelarvega. Väidetavalt vaesuse tõttu jõulude pidamata jätmine ei ole kunagi rahaline otsus, vaid soovimatus jõulutunde saavutamiseks teisi viise leida. Kõik algab ikka meie sisemusest. Lapsevanematena peame aga alati mõtlema, et meie leitud või leidmata lahendused mõjutavad otseselt laste kogemusi.

Meelerahu teile kõigile, head siinsed lugejad!
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (10a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com