Eks neid aegu ole rohkemgi, näiteks unejutu aeg, aga üks olulisemaid on minu jaoks ühine õhtusöök.

Üritan tagasi mõelda, millal see söögirituaal kujunema hakkas… Tundub, et see juhtus juba enne laste sündi: meil polnud siis isegi lauda ja sõime põrandal voodi kõrval piknikulina peal. Mulle meeldis panna iga kord enne sööki küünal keset seda lina põlema ja öelda kõva häälega söömaaja alguseks: “Jätku leiba!” Mu ameeriklasest mees pidas seda küünalt ja pühalikkust tükk aega eestlaste üldiseks tavaks, kuni sai tasapisi aru, et see on pigem minu isiklik veidrus.

Kui meie esiklaps esimesi sõnu õppis, hakkas temagi küünla saatel jätku leiba soovima. Kui meile oli sündinud kaks last, pidasime oma maja allkorrusel mõnda aega lastehoiurühma – sealt õppisimegi selgeks oma söögisalmi, mis nüüdseks ligi üheksa aastat meie õhtutes on olnud. Minu teada on see salmike väikeste variatsioonidega levinud kõigis Eesti Waldorfi laste rühmades. “Kui küünal laual süttib, siis sõbral käest me võtame ja seljad sirgu ajame…” Nende sõnade saatel võtavad kõik laua ümber istuvad inimesed üksteisel kätest kinni ja moodustavad ringi, ise jätkates: “Maa on meile seda andnud, päike seda küpsetanud. Armas päike, kallis maa, teid ma tänan lõpmata.”

Olen ise lisanud veel ühe fraasi, meie ütleme oma lauas ka: “Ja et jumal õnnistaks!” Ning kõige lõppu vana armsa: “Jätku leiba!” Siis on aeg sööma asuda.

Huvitav on olnud jälgida, mismoodi meie seitsmeaastane naabritüdruk on võlutud sellest söögisalmiringist – ta soovib selles osaleda, soovib meile õhtusöögile jääda. Ta loeb salmi kõva häälega, suured silmad küünlasse vaatamas.

“Meie oma kodus niimoodi ei tee,” hakkas ta ükskord ise rääkima. “Meil ei ole niimoodi küünalt ja salmi. Meil emme lihtsalt hüüab: “Tulge sööma!””

“Ja siis te sööte kõik koos?”

“Jaa. Muidugi.”

“Siis on ju ikkagi tore, lihtsalt teistmoodi.”

Nojah. Nägin, et naabritüdruk on ikka mõtteis. Seitsmeaastane ei saa oma kodu korda muuta, aga ta saab jätta endale meelde igasuguseid asju. Võibolla kunagi pereemana tekitab ta rituaali, mis meie juurest pärit. Ma ise olen küll oma lapsepõlve-naabritelt mõjutusi saanud.

Kõigest saab rääkida

Aga meie teismeline lapsehoidja õhkas kord otsesõnu: “Küll oleks mõnus, kui meie peres ka niimoodi söödaks!”

“Kuidas teil siis on?”

“Meil lihtsalt võtab igaüks köögist süüa siis, kui tahab.”

Ta on pere ainuke laps, ema ja isa töötavad palju ja nii on see läinud. Väga arusaadav – aga ka lihtsalt muudetav, kui asi kätte võtta, arvan ma. Lihtne on minna lasta, rituaalid justkui ei tähendaks midagi. Aga iga kord, kui ma küünla põlema panen, tunnen, kui palju see tähendab.

Kord jäi meile õhtusöögiks ühe tütre klassi­õde. Kaheksa-aastane tüdruk võttis enesestmõistetavalt välja oma nutitelefoni ja pani selle lauale oma taldriku kõrvale. “Ma vaatan alati telefonist multikaid, kui ma söön!”

“Aga meie nii ei tee, see on meie kodu ja siin on meie kodu kombed,” ütlesin mina, eba­mugavus rõhumas, aga olin täiesti kindel, et see võitlus tuli mul ette võtta.

Mulle oli meie õhtusöök liiga tähtis, et sellesse vidinamultikad lasta. Meie rituaal ja tema rituaal. Telefon läkski peitu ja meie külaline koges küünalt, salmi ja jutuajamist laua ümber. Koges seda, et ka nii saab õhtust süüa. Mulle tundus, et ta jäi rahule.

Mis muidu võib mõjuda epistli või norimisena, on söögilauas lihtsalt vestlus.

Mina olen kogenud, et õhtune ühine söömaaeg tekitab ja samas ka maandab sellist energiaüksust nagu perekond. Võtame meie pere: kõigi liikmete vibratsioonid ja ambitsioonid on eri suundades laiali ja olemine on kohati üsna närviline. Aga koos laua taha istumine, küünal keskel, tekitab meisse selle teadmise, kes me oleme, kus me oleme ja veel enam: et oleme üksteise jaoks olemas. Meil on aega. Meil on hästi. Meil on igal õhtul uuesti kõik koos ja hästi. No nii enam-vähem. Ja isegi kui asjad logisevad, on ikkagi olemas meie oma rütm ja komme, millesse me usume.

Õhtusöögilaua taga saab kõigest rääkida. Ma üritan jätta keerulisemad jutud lastega ikka päeva sellesse ossa: mis muidu võib mõjuda epistli lugemisena või norimisena, on söögilaua taga lihtsalt vestlus. Nii kõne tempo kui ka vastuvõtu foon on rahulikumad, sest samal ajal ju süüakse. Lisaks kasvatuslikele epistlitele saab rääkida poliitikast, ajaloost, lähematest ja kaugematest tulevikuplaanidest, saab rääkida oma muredest, klatšida ja arutada… Ma arvan, et ma ei teaks pooli asjugi oma laste kohta, kui me õhtusöögi ajal niimoodi rääkida ei saaks.

Muidugi pole need söömaajad otsast otsani idüllilised. Näiteks kasvasid meie Martal kümnendaks eluaastaks jalad järsku väga pikaks ja hakkasid valu tegema, tal tekkis komme tõmmata põlved lõua alla ja niimoodi oma toolil kügeleda. Mind see aga häiris. Mis õhtusöögipoos see selline on? Kes siis kükitades laua taga istub ja sööb? Õhtust õhtusse käis meil sõnasõda.

“Marta, palun pane jalad laua alla!”

“Miks?”

“Sest see häirib mind.“

See häiris mind kuude kaupa, aga lõpuks läks põlved-lõua-alla-refleks Martal lihtsalt üle. Võibolla oli see hea, et ta sai selgeks – nagu ka ta õed, kes nääklemist pealt kuulsid –, mis­moodi on õige laua taga istuda.

Ja ka see, et meie lapsed oskavad enam-vähem korralikult noa ja kahvliga süüa, on tulnud muidugi neist söömaaegadest. (Koolisööklates süüakse minu andmetel ilma nugadeta, see võib olla mugav ja turvaline, aga laste kultuurselt sööma harimisele kaasa ei aita.)

Õnn ja edu õhtusöögist

Niisiis olin ma ammu rahul sellega, et meie peres on ühised õhtusöögid. Kuni ühel ilusal päeval leidsin oma vaistule kinnitust: taas kord internetis ringi kolades avastasin, et inglise keeles on hiljuti avaldatud mitte üks, vaid lausa mitu raamatut õhusöögi väest. Sain teada, et paljud pikaajalised uuringud näitavad: perekond, kes sööb koos, on tervem, õnnelikum ja edukam. Sellises peres kasvavad lapsed on tulevikus väiksema tõenäosusega seotud narkootikumide, depressiooni, liiga varajase rasedusega. Nad on suurema tõenäosusega heade hinnete kojutoojad ja vastavad küsitlustes oma enesehinnagu kohta positiivsemalt kui need, kelle kodus pole ühist söömaaega. Akadeemiliselt teistest paremas seisus on sellised õhtusöögi-lapsed alates sõimest kuni ülikooli lõpuni välja. On isegi uuringuid, mis näitavad, et perekonna ühised õhusöögid võivad pere alkoholisõltuvuse-ahela katkestada. Samuti on laste ülekaalulisus väiksem just sellistes peredes, kus koos süüakse. Isegi astmat ja nohu on neil lastel vähem, ärevushäiretest rääkimata.

Uurimise all on olnud eri tüüpi peresid ja reegel on kehtinud igal pool, ka näiteks ühe lapsega üksikemade või majanduslikult kehvades tingimustes elavate perede puhul: laste õnne ja edu näitajad on keskmisest paremad, kui lapsed on pärit ühise söömaajaga perest.

See kõik on väga loogiline. Mida lapsed sel ajal ei tee, kui nad rahulikult söövad ja vanema(te)ga juttu ajavad?

Nad ei lõngu mööda ostukeskusi, nad ei käi kampades, nad ei mängi ega flirdi arvutis, nad ei vaata telekast vägivalda ega kommireklaame…

Ma usun, et teadusuuringud võivad panna meid oma käitumist muutma. Näiteks olin ma alati teoreetiliselt teadnud, et sörkimine on hea. Aga kui ma nägin uuringutulemusi, mille kohaselt on see harjumus sama hea kui meditsiiniline ravim depressiooni ja stressi vastu, siis motiveeris see mind sagedamini mugavustsoonist välja astuma – aeg on oma igapäevane antidepressandidoos saada, sörkima minna! Teadmine suunab tegema.

Ja samamoodi mõjutasid mind need juhuslikult kätte sattunud õhtusöögiõnne-uuringud: niisiis on selge, et süüa tuleb regulaarselt ja rituaalselt koos! Pärast selle teadusuudise omaksvõtmist hoian ma meie õhtuid veel kindlamalt ühise söögi rütmis.

Aga kui sageli on vaja koos süüa, et õnn ja edu tuleksid? Kõik õhtusöögiuuringud, mida mina lähemalt olen vaadanud, kasutavad fraasi “viis või rohkem ühist söömaaega nädalas”. Enamasti on see õhtusöök, nii on kultuuriliselt välja kukkunud, kuigi kindlasti läheb sama hästi arvesse ka näiteks ühine hommik, eriti nädalavahetustel. Meie nädalapäevade hommikud kipuvad ikka olema kella saatel eesmärgipärased rabistamised, kus rahulikku rituaali on raskem läbi viia.

Märgusõna: koos tegemine

“Täna kogunes riigikogu vanematekogu, et probleemi arutada…” jutustasin ma lastele kord õhtusöögilaua taga. Ka äsja viieseks saanud Maria kuulas ja pani tähele. Võibolla mäletab ta seda hiljem: niimoodi valiti Eestis kord presidenti ja niimoodi seletas ema seda meile. “Osa sedeleid olid tühjad, need ei läinud arvesse...”

“Ta töötas enne Euroopa Liidus ametnikuna,” ütlesin ma päev hiljem lastele.

“Nüüd on tal vaja saada häälteenamus.”

“Nüüd on meil naispresident!”

Meie pere söögilaud oli tol nädalal nagu järjejutt, kus lastele poliitilist põnevikku seletati. Küllap õppisid mu lapsed nende päevade jooksul palju paremini Eesti poliitilist süsteemi mõistma. Ja nad õppisid ka palju uusi sõnu.

Uuringud näitavadki, et ühise õhtusöögi lapsed on tunduvalt parema sõnavaraga kui ilma õhtusöögijuttudeta kasvanud. On selline psühholoogiaharu, mis uurib laste harimist suulise jutu vormis, ja need uuringud on leidnud, et söögilauajutud on nii-öelda kõrgema kvaliteediga kui näiteks autojutud või püstijalajutud. Tavaliselt on laua taga rohkem uut sõnavara, pikemalt jutustatud lood ja aktiivsem kaasaelamine. Nii need sõnad tulevad!

Kuna mina olin ise omal ajal Ameerikas oma mehe vanemate pere söögilauas nagu laps, õppimas juurde uusi sõnu, siis võin seda kinnitada: tõelise elu kontekst annab sõnale maigu ja jätab sõna meelde, paremini kui lugemine. Ning möönan ka seda, et väga suure osa enda Ameerika-alasest üldisest haridusest sain ma just õhtusöögilauas juttu ajades ja jutte kuulates.

Võimalik, et see polegi õhusöök ise, mis tegelikult loeb. Võimalik, et need pered, kus süüakse koos, on ka paremad järele­vaatajad laste koolitööde osas, on teaduskeeli väljendudes parema organiseerituse ja struktuuriga ja nii on lastel vähem aega paha peale minna… Võimalik, et needsamad pered loevad lastele õhtujutte ja jalutavad koos värskes õhus – olen näinud uuringuid, kus tuuakse välja nende tegevuste kasulikkus laste tulevikule. Märksõna on siin ju seesama: koos tegemine.

Ja ega õhtusöökki iseenesest materialiseeru. Olen üritanud lapsi kaasata söögitegemisse, alates sellest, et vahel loeme ja kleepsutame koos kokaraamatuid, valides koos uue nädala söögiplaane, lõpetades küsimustega, kes saab mune lahti lüüa ja kes saab klimpe supi sisse panna. Ka seda näitavad uuringud: lapsed söövad paremini toitu, mille valmistamisel nad ise on osalenud. Selle äraarvamiseks polegi vist vaja suuri uuringuid teha.

Kui läheb hästi, siis õnnestub õhtusöögi­meeleolu ja -jutud sujuvalt üle viia lauakoristamise ja nõudepesu juurde, ilma et tekiks väsimus ja “miks mina”-protest. Kõik see on üks ühine rituaal – väärt pingutust, et elus hoida.

Ja siis unejuttu lugema. See päev on olnud õnnelik ja lõpeb õnnelikult.

Katkend Epp Petrone raamatust “Lastekirju”.

Lugu on Pere ja Kodu DIGIKODUST, kus on lihtsalt leitavad kõik arhiivilood.