Kohutav viga: viis aastat eksmehega ühe katuse all

Minu elus on üks mahakriipsutatud periood – pärast otsust lahku minna elasin ma viis aastat oma mehega koos. Ühes korteris, eri tubades. Ja meil olid lapsed, kes samuti olid sunnitud selles olukorras elama.

Tõtt-öelda ei taha seda aega meenutadagi. Raske uskuda, et selline lahus kooselu nii kaua kesta võis! Esialgu olin kindel, et küllap lahenevad asjad umbes aastaga niipalju, et elame eri kodudes. Selleks aga tulnuks abielu lahutada. Kuid seda saab rahumeelselt teha ainult sel moel, et mõlemad annavad sisse lahutusavalduse. Mismoodi aga lahutada end mehest, kes keeldub igasugusest suhtlusest?

Pole võimalik kirjeldada olukorda, kus elatakse ühes korteris, aga üks inimene teisega ei räägi, ei ütle isegi tere. Võimalik, et paberite vormistamine oleks läinud libedamalt, kui oleksin välja kolinud. Kuid mul ei olnud minna kuhugi ega kellegi juurde. Oli ainult mees, kellega olime kui võõrad, ja abielu, mis juba pikka aega polnud toiminud. Ja ühised lapsed, kes olid ammu pinna jalge alt kaotanud.

Loota, et lapsed kooselu kiiva­kiskumist ei märka, on rumal. Tõtt-öelda arvan, et lapsed saavad eba­kõladest vanemate vahel enne aru kui asjaosalised ise. Mida pikemalt need eba­kõlad kestavad, seda suuremad probleemid lastel tekivad. Just laste pärast ma lahutada tahtsingi! Olen ise pärit perekonnast, kus elatigi lõpuks koos laste pärast, hambad ristis. See ei olnud tore elu. Vanemad lahutasid alles siis, kui mul kool läbi sai. Mäletan kergendust, mis saabus. Sain hakata mõlema vanemaga normaalselt suhtlema ja oma elu kavandama. Ja ka nemad justkui vabanesid, nägid jälle elul mõtet – seni oli meie kõigi tuleviku kohal olnud suur hingemattev vari.

Sain väga hästi aru, et olime mehega mõlemad paljusid asju valesti teinud, üsna võrdselt kusjuures. Enne lahkumineku otsust olin ka depressiooni põdenud, nii sügavalt, et jäin mõneks ajaks isegi tööst eemale. Õnneks sain õigel ajal abi ja tõusin mõne kuuga uuesti jalule. Energia tuli tagasi ning otsustasin meie abielu päästa. Tahtsin suhte selgemaks rääkida, kõrvalist abi otsida, teha midagigi, enne kui asja lootusetuks kuulutan.

Kuid mu mehel ei olnud abielu suhtes mingeid illusioone. Seda, et kooselu ei suju, ta vahest südames teadis, kuid pidas seda normaalseks olukorraks, millest pole väljapääsu. Talle polnud vaja ühiseid eesmärke, võimatu oli isegi pere eelarve planeerimine, rääkimata laste kasvatamisel ühistele seisukohtadele jõudmisest. Mehe arvates pakkus elu vaid raskusi ja need tuli lihtsalt ära kannatada. Minu vestlusi sel teemal pidas ta esinemiseks, teatritegemiseks, väljamõeldiseks. Siis juhtuski, et ühel õhtul magama minnes ma enam ei suutnud. Tõusin püsti ja kolisin teise tuppa.

Häda teismelistega

Tõsi, mul ei olnud aimu, mis­moodi minu, mu tulevase eksmehe ja meie laste elu pärast lahutust peaks välja nägema. Kes kuhu elama asub. Tundus mõistlik, et esialgu elame ühes korteris, sest mingit võimalust teist korterit üürida või osta ei olnud. Lootsin, et saame tuleviku oma­vaheliste aruteludega paika. Aga ei saanud. Selge, et ta oli solvunud. Solvunud, et mul oli tõsi taga, ja ehmunud, et tegingi selle teoks. Võimalik, et ta lootis, et suudab mu meelt muuta, kuid ei teinud selleks küll mitte midagi. Otsustasin talle lahutusega harjumiseks aega anda. Mida muud mul üle jäi? Pealegi oli ta lastele alati olnud hea isa.

Kuid asjad ei lähe ise korda, eriti siis, kui sa nendega ei tegele. Viis aastat on pikk aeg iga inimese elus. Vanuses 30–35 see nii suurt mõju ei avalda, kuid vanuses 12–17 on märgilise tähendusega. Umbes nii vanad olid meie lapsed. Seda aega enam tagasi ei saa, ei saa asendada ega heaks teha. Ning kui kodus käib vanemate vahel tummfilm, siis juriidilises keeles on tegemist õigusliku vaakumiga – järsku pole enam ei reegleid ega kokku­leppeid ega üldse midagi kindlat.

Kui suudad olla kasvõi pealtnäha rõõmus, saad energiat juurde. Kui ahastad, jääb energiat vähemaks.

Selles õuduses oligi kõige raskem lastel. Teismelised on teadupoolest niigi keeruline seltskond. Murde­ealised on kõva pähkel isegi kokku­hoidvale perele, rääkimata meie väärastunud kooselust. Meil juhtus lastega kõike: lõputuid valetamisi, vargusi, popitamisi, istuma­jäämisi (just, mitmuses!), pisaraid, andekspalumisi ja -andmisi, skandaale, leppimisi, pettumusi, kodunt põgenemisi, manipuleerimist, psühholooge ja kooli vahetamist.

Loomulikult langesin uuesti depressiooni, aga sel korral oskasin sümptomeid juba varem märgata. Läksin varem arsti juurde ja seetõttu töövõimet ei kaotanud. Paari kuuga sain jaole ja haigusest jagu. Töövõime ja üldse muu maailmaga suhtlemine oligi ainus, mis mind elus hoidis. Nagu ka raudkindel teadmine, et ükskord saab kõik korda, praegune seis läheb mööda ja ma suudan selle unustada.

Ka suhted suguvõsaga on niisuguse elu­korralduse juures keerulised. Keegi eriti ei usugi lahkumineku juttu, kui elu käib ühes korteris edasi. Arvatakse, et küll see tuju varsti üle läheb. Kui me seltskonnas enam koos ei käinud, küsisid tädid ja onud – ja isegi mu vanemad – igal sugulase sünnipäeval uudishimulikult, et kus mu mees siis on. Kuni ma sellele üsna terava lõpu tegin: helistasin mehele ja andsin telefoni küsijale, et ta esitaks oma küsimuse edaspidi otse allikale.

Suunurgad sunniviisil üles

Lootus, et ühises elamises ollakse vaid niikaua, kui kumbki endale uue kaaslase leiab, on ju ka tagantjärele mõeldes utoopiline. Oleneb inimesest, aga minu jaoks oli uus suhe võimatu – vana elu lohises nagu veskikivi jala otsas kaasa. No tutvud uue mehega, jutt jookseb ja suhe hakkab vaikselt susisema, ja siis tuleb hetk, kui pead oma elukorralduse üles tunnistama. Kõik selgitused kõlavad tobedalt. Mis mõttes oled lahus ja tegelikult ei ole?! Oled lahutatud? Ei olegi!? Aga miks? Neist meestest aga, kellel ükski kulmukarv sellise selgituse peale ei liigu, saab lihtsalt ajutine pelgupaik päriselu eest. Oli mulgi – õnneks – üks selline suhe lõpuks olemas.

Oma sunnitud kooselu oli mul kergem üle elada loomulikult nii, et muudkui rabelesin. Läksin töö kõrvalt veel kõrgkooli ja auto­kooli, harrastasin tervisesporti ning üllatus-üllatus – tegin isegi tööalast karjääri. Manasin igal pool vapra näo ette, ega keegi eriti ei teadnud, mis mu eraelus toimub. Öeldakse küll, et maskiga käia → → ja teeselda on vale, aga minu jaoks oli see ainuõige lahendus. Igal hommikul vaatasin peeglisse ja ütlesin: ma saan, ma suudan, ma jõuan. Kordasin seda nagu mantrat ja sikutasin jõuga suunurki ülespoole.

Sellest ajast on mul ka teadmine, et on suur vahe, kas sul on rõõmus või mossis nägu. Kui suudad olla kasvõi pealtnäha rõõmus, saad energiat juurde. Kui aga ahastad, jääb energiat vähemaks. Lihtsalt mõtte jõul võid energiat saada või kaotada – oma valik! Õppisin väikestest asjadest rõõmu tundma, näiteks sellest, et suudan oma emotsioone enam-vähem kontrollida. Kui viibida ükskõik millises seltskonnas pidevalt nutupaistes silmade ja ahastava näoga, siis tegelevad kõik sinu hädaga ja sa ei saa sellest hetkeksi vabaks. Muidugi on ka võimalus, et sind hakatakse lihtsalt ignoreerima, sest kaua siis keegi jõuab taluda pidevat hala?

Palderjan ja unerohi

Hetked, mil mul õnnestus end kodusest olukorrast välja lülitada, olid kulla kaaluga. Neist hetkedest ammutatud jõuga suutsin kodus vastu pidada ja kuidagigi lastele toeks olla. Miskipärast arvasin, et kui ma peaksin täiesti ära kukkuma, siis tõmban endaga ka lapsed kaasa. See oleks olnud meie kõigi lõpp.

Nii õppisingi end välja lülitama. Kujutasin ette, et mu kõhu peal on osuti, umbes nagu nõukaaegsetes elektrikappides, selline suur käepidemega hoob. Sellel oli mu kujutluses üsna mitu asendit: töö, kool, kodu, unistused jne. Õppisin sekunditega end ümber lülitama ja tõele au andes oskan seda siiani. Kui ahastus peale tuli, lülitasin end unistama; kui oli vaja tööle keskenduda, viskasin kõik muu peast välja. Palderjanitabletid olid igaks juhuks alati kotis kaasas ning arsti kirjutatud unerohi oli ka vajadusel käeulatuses. Kui olukord nõudis, võtsin õhtul tableti või pool unerohtu ja ärkasin selge peaga. Kui keset päeva tundus, et ergud on ikka liiga hellad, krõbistasin kohe paar palderjanitabletti sisse. Poole tunni pärast olin juba rahulikum.

Mul oli ka ettekujutus, et kusagil maakeral peidab ennast just mulle mõeldud õnn. Tundus loogiline, sest elu ei saa olla ainult üks hädaorg. Kujutasin ette, et õnn – selline punaselt hõõguv ümmargune kera – tuleb minu juurde siis, kui olen võimeline ta ära tundma. Katkise inimese juures võib kasvõi tuhat õnnekera ringi sibada, aga kui sa pole teda võimeline vastu võtma ega ära tundma, siis pole neist miskit kasu. Seega otsustasin end keerulisest elust hoolimata õnne tulekuks ette valmistada. Õppisin elama päev korraga ja otsisin igast päevast midagi positiivset.

Mingeid eneseabiraamatuid, ennustajaid-­posijaid või väetantse ma ei harrastanud. Ka alkoholist hoidsin end igaks juhuks eemale. Teadsin, et keegi teine ei tee mu elu korda, pean ise hakkama saama. Aeg-ajalt langesin muidugi ahastusse, kuid jälgisin, et see toimuks “turvaliselt” – näiteks öösel kodus, kui kõik magasid. Nutsin padja märjaks ja kohe hakkas parem. Kinnitasin endale, et teinekord peabki ventiili tühjaks laskma.

Aitas ka see, kui otsustasin, et mehest halvasti ei mõtle, teda isegi sisimas ei sajata ega kõnes (eriti laste kuuldes) mürginooli ei pillu. Kuna suhtlus mehega oli habras, valmistasin iga kodust sõnavõttu hoolikalt mõttes ette. Vormisin sõnu enne välja­ütlemist võimalikult neutraalseks ja püüdsin konflikte ette aimata. Tõele au andes muutusin selles protsessis ise ka tunduvalt tolerantsemaks ja meeldivamaks inimeseks.

Lahutus – lõpuks ometi

Meie suhted mehega läksid ajapikku rahulikumaks, hakkasime isegi mõningid lauseid omavahel vahetama, kuid perekonnaks me siiski tagasi ei saanud. Ühine eluruum tagab küll selle, et nähakse teineteist pidevalt, kuid mehe-naise suheteks on vaja enamat. Minu tutvuskonnas on tervelt kaks paari, kes on kaks korda omavahel abiellunud. Peale esimest lahutust on kumbki oma teed läinud, kuid hiljem uuesti kokku saanud ning viimane liit on pidama jäänud. Seepärast arvan, et kellegi passiivselt enda küljes hoidmine suhet üles ei soojenda. Kui huvi ja tahtmist jagub, saab otsast alata, aga siis tuleb ka pingutada, oma käitumist korrigeerida ja vajadusel suhtenõu otsida.

Kooselu “parema puudumisel” ei toimi tegelikult üldse. Selleks, et tekiks hästi toimiv, kuigi pelgalt majanduslik liit, on vaja suuta märksa rohkemas kokku leppida, kehtestada reegleid ja tingimusi, kui seda on vaja hoolivas, armastust täis perekonnas. Sest pragmaatilises liidus pole tundeid, pole lootust, armastust ega andestust. See on elu püssirohutünni otsas, sest kokkulepetest ei pruugita kinni pidada.

Ma tõesti ei tahtnud, et mu lapsed hakkaksid niisugust elukorraldust normaalseks pidama. Seda, et ema või isa ei tule mõni öö koju ja kumbki ei räägi, kus nad olid. Seda, et abikaasasse võib üleolevalt suhtuda, teda avalikult alandada ning tema probleeme pisendada. Seda, et pere ei pea mingeid ühiseid plaane. Seda, et igaühel on oma elu ja ühist elu ei olegi. Ma ei tahtnud, et minu poegade tulevased naised peaksid midagi taolist läbi elama. Normaalne elu on hoopis teistsugune ja ma tahtsin, et mul oleks võimalik seda oma eeskujul ka lastele näidata. Kui saaksin ajaratast tagasi keerata, siis ma seda kõike ka kõhklemata teeksin. Vähe sellest, et ma tahaksin “paremini” lahutada – ma prooviksin esmalt ka paremini abielus olla.

Mul õnnestus oma mees lõpuks uskuma panna, et ka tema jaoks on kuskil ootamas õnn ja see ei tule ta juurde enne, kui ta vana eluga lõpparve teeb. Nii meil läkski korda lõpuks lahutada ja ma ei salga, et olin selle üle päris õnnelik. Olin viie aastaga kogu ahastuse ära ahastanud, nutud nutnud, senise elu üksipulgi läbi hekseldanud ja omad järeldused teinud. See teema oli minu jaoks ammendunud ja viskasin selle peast välja. Ning viskasin nii edukalt, et selle kunagise eluperioodi kirjapanek praegu oli üsna raske – paljud asjad lihtsalt keeldusid meelde tulemast. Ongi tore. Pole mõtet elada minevikus, kui on võimalik endale ja lastele parem tulevik luua.