Tema seisukohta tervitab ka naistehaigustele spetsialiseerunud perearst dr Imogen Shaw: „Menstruatsioonivalusid ei ole just vähe uuritud, kuid kui seda peaksid taluma ka mehed, suhtutaks probleemi tõsisemalt.“

Tegelikult pöörab meditsiin menstruatsioonile ebatavaliselt vähe tähelepanu. Kuigi mitmetest sellega seostuvad tabuteemadest viimasel ajal räägitakse ja korraldatakse sotsiaalmeediakampaaniaid, pole temaatika siiski n-ö juurdunud. Ka tõsiseid uuringuid teostatakse ebapiisavalt. Teaduslikke uuringuid valu ennetamise või selle kergendamise osas viiakse läbi harva ja niisuguseid abivahendeid nagu tampoonid, kogumistassid ja hügieenisidemed kasutatakse sel eesmärgil vähe.

Kuid mitte ainult menstruatsioonivalusid ei võeta tõsiselt. Ka muid naistel esinevaid valusid ignoreeritakse meditsiinis üsna sageli. Arstid suhtuvad valudesse, kui tegemist on naisterahvaga, vähemtõsiselt kui meeste puhul.

Meeste puhul oodatakse keskmiselt 49 minutit, enne kui valuga midagi ette võetakse. Naiste puhul aga samasuguste sümptomite ilmnemisel 65 minutit. Ja seda sellepärast, et on välja kujunenud seksistlik stereotüüp: naised pingutavad valu puhul üle ja reageerivad liiga dramaatiliselt. Kui aga mehel kusagilt valutab, siis teda kuulatakse ja usutakse, et ta räägib seda, mida tegelikult tunneb.

Tegelikult tuleneb ju sõna hüsteeriline ladinakeelsest sõnatüvest hystericus, mis tähendab emakat. Ning see näitab kujukalt, kuidas ühiskond seostab emakat ja ülereageerimist.

Ka suured ajaloolased ei võta menstruatsiooni teemal enamasti sõna. Menstruatsioonivaludes on pikka aega räägitud vaid poolihääli, emade, tütarde, õdede ja teiste naisterahvaste seltskonnas. Üldiselt seda viisakaks jututeemaks ei peeta, ei ajalooannaalides ega intellektuaalses vestluses.

Hoolimata sellest jookseb menstruaalveri kui nähtus aeg-ajalt ajaloolehekülgedelt läbi.

Aristotelese jaoks oli menstruaalveri elueliksiir, mis suhtestus spermaga sel eesmärgil, et järglasi saada. Ühelt poolt käsitleti seda kui ebaloomulikku õudust, teisalt oli menstruatsioon aga Aristotelese arvates tõestuseks naiste kaasasündinud alaväärsusele.

Vana Testament viitab üsna samalaadsele seosele.

18. sajandil tõi narruslik kiindumus astronoomiasse uue elemendina meditsiini menstruatsiooni. Kuningas George II üks ihuarstidest Richard Mead ütles välja: „Igaüks teab, kui suurepärane on seks naisega pärast seda, kui veri on väljutatud.“

Sellest väljaütlemisest alates on uurimistöödes igakuist verejooksu seostatud emakaseina katva limaskestaga. Ja niiviisi on teema tasapisi ka meditsiini imbunud.

Hoolimata sellest, et menstruatsioon puudutab naisi ja transmehi kõikjal maailmas mitmeid päevi igas kuus, on menstruatsioonivalu harva küsimuseks tõusnud ja suuri pingutusi selle vastu võitlemiseks pole tehtud. Ning seda peamiselt seetõttu, et teemat peetakse „naiste mureks“ ja naiste elu loomulikuks osaks, peaaegu pühaks valuks, sarnaseks sünnitusvaluga.

Naised peaksid aga valu leevendamiseks hoopis häälekamalt abi paluma ning lõpetama vaikimise. Tuleb nõutada meditsiinilist abi ja sekkumist, valuvaigisteid ning soolise lähenemise lõpetamist sellele probleemile. Pelgalt kuumaveepudeli surumisest vastu kõhtu mingit kasu ei ole.

Kuigi on kergenduseks, et Aristotelese väljaütlemine ja Vanas Testamendis kirjapandu ei pretendeeri enam tõele, peaks meditsiin menstruatsioonivaludele siiski oluliselt enam tähelepanu pöörama.
Menstruatsioon ei ole kaasajal enam selline tabuteema nagu see kunagi oli ning on väärt tõsist teaduslikku uurimistööd. Sest naised üle kogu maailma kannatavad selle all igas kus terve hulga päevi.

Allikas: independent.co.uk