Sotsiaalne pädevus muutub üha vajalikumaks

Akadeemilise pädevuse kõrval pööratakse nii lasteaias kui ka koolis üha enam tähelepanu hoopis muule: suhetele, koostöövalmidusele ja korralduste aktsepteerimisele. See on sotsiaalne pädevus, mille arendamisega peaksid vanemad alustama lapse sünnist alates. Siin on tähtis roll nii kodustel tavadel kui ka väljaspool kodu ehk lasteaias, huviringis, trennis ja eelkoolis toimuval sotsialiseerumisel.

Öeldakse, et kes ei tegele oma lapsega esimese kolme eluaasta jooksul, peab tagajärgi lappima terve ülejäänud elu. Seitsmeaastane laps on juba väljakujunenud isiksus. Õpetaja saab teda küll suunata ja juhendada, mitte aga ümber vormida.

Tulipunktis on universaaloskused

Koolivalmidusvestlusel lastakse lapsel individuaalse töö ajal ka akadeemilisi teadmisi ja oskusi näidata, ent peamiselt vaadeldakse koolitee alustamiseks vajalikke universaaloskusi.

Laps võiks osata kirjutada oma nime, sest juba esimestel koolipäevadel tuleb tal seda vihiku- ja raamatukaantele kirjutada. Mõnikord palutakse lapsel ka koolivalmidusvestlusel märkida oma nimi töö peale.

Laps peaks suutma enda ümbrust korras hoida. Näiteks on loomulik, et ta asetab pliiatsi ja kustutuskummi peale kasutamist pinalisse, paneb kindad ja mütsi jope juurde ning seab tooli enne ruumist lahkumist laua äärde tagasi. Loomulikult tuleb vanematel last esialgu seejuures aidata ja näiteks kontrollida, et kooliasjad oleksid alles ja ujumisriided kuivaksid õhu käes, mitte ei hallitaks kotis. Siiski eeldatakse mingit omaalgatust juba ka esimesse klassi minevalt lapselt.

Koolis tuleb lapsele kasuks kannatlikkus ja suutlikkus oma järge oodata. Kool on pidev järjekorras olemine, sest klassis on palju õpilasi: kõik ei saa korraga garderoobis riietuda või tunnis õpetajale vastata. On leitud, et kannatlikkus tagab hea õpiedukuse ja ka paremad suhted.

Enne kooli võiks laps selgeks saada põhilised rühmareeglid, kuna kohe esimeses klassis on palju suhtlemist, klassiruum on piiratud ja lapsed toimetavad koos. Siin saab oluliseks õpilase oskus teistega arvestada ja nendega kohaneda, sh ka nendega, kes pole konkreetse lapse sõbrad.

Rühma traditsioonilised mängureeglid on lihtsad:

  • kedagi ei tohi lüüa;

  • midagi ei tohi tahtlikult lõhkuda;

  • teiste mängu või ettevõtmist ei tohi häirida ega sellesse sekkuda, kui pole kutsutud osalema;

  • kedagi ei narrita ega kiusata.

Ka oskus kiiresti riietuda on meie põhjamaises kliimas tähtis: kehalise kasvatuse ja tantsutunnid, treeningud ning õuevahetunnid panevad lapse riietumisvilumuse alatasa proovile. Selleks et lapse elu hõlbustada, võiksid vanemad valida talle kehakatted ja jalanõud, mida on lihtne selga ja jalga panna. Rohkete nööridega kingad või paljude nööpidega pluusid ja püksid võiksid esialgu kõrvale jääda.

Üldiselt kasutavad õpetajad ja psühholoogid eelkirjeldatud oskustest kõneldes selliseid mõõdikuid nagu „veidi" ning „mõningal määral" ehk need oskused pole absoluutsed. Veelgi enam, kõige olulisem nende kõrval on koolieeliku valmisolek ja huvi koolis õpitavat harjutada ning omandada.

Ettevalmistus olgu mänguline

Kui vanem soovib oma last kooliks ette valmistada, siis tuleks silmas pidada mängulisust ning arvestada lapse valmisolekut. Liigne forsseerimine tekitab lapses pigem vastumeelsuse. Samuti ei tohi unustada, et vajate ka lihtsat pere kvaliteetaega.

Heaks abiks on eelkool, kus laps omandab vajalikud teadmised ja oskused ajapikku ning mänguliselt. Eelkoolis saab laps koos kaaslastega eesmärgipäraselt aega veeta, areneda ja koolieluga kohaneda. Ta mõistab, mis on tund ja mis on vahetund ning õpib, millal on mängu- ja puhkeaeg ning millal töötamise aeg.

Lapsele, kes ei käi lasteaias või on oma loomult raskemini kohanev, annab eelkoolis käimine ning mõtestatud ja mitmekülgne õppetegevus enne esimesse klassi astumist vajalikud teadmised ja oskused ning enesekindluse. Ka vanem saab kindlust juurde: eelkoolis jagatakse kasulikku tagasisidet lapse arengu kohta ning lapsevanem õpib lähemalt tundma koolielu ning kooli ja kodu koostööd.

Alustage iseenda häälestusest

Lapse toetamine algab sellest, et vanem ise tunneb end hästi. Kui vanema nn tass on täis, siis suudab ta täita ka lapse emotsionaalset tassi. Kui aga vanem on kooli sisseastumise tõttu ärev, siis tajub seda ka laps: sel juhul peegeldab ta vanemat, tundes samuti ärevust ja ebakindlust.

Kindlusetuse vastu aitab varane ettevalmistus: kuna sisseastumised algavad enamasti juba jaanuaris-veebruaris, võiks lapsevanem kooli(d) varakult valmis vaadata ja avalduse(d) varsti ära saata.

Sellel tähtsal päeval, kui minnakse kooliga tutvuma, peab laps olema korralikult söönud ja välja maganud. Ka aegsasti valmis valitud riietus aitab päeval sujuda.

Ja mis kõige tähtsam: on suur vahe, kas vanem räägib lapsele, et tulemas on katsed või (mis veelgi hirmutavam) hindamine ja eksamid, või käsitleb pere seda päeva mõlemapoolse tutvumisena: laps ja vanemad tutvuvad ju kooliga ning langetavad omi valikuid, kool aga omalt poolt saab tuttavaks lapsega ning uurib tema koolivalmidust.